Kaks rahvuslikku spordiala jäid meil siiski harrastamata - muretu kõigiga kõigest lobisemine ja sihitu ringikihutamine rolleritel. Laupäeva hommikul unistasime vaid rahust ja luksusest, nii et keeldusime kõikidest ekskursioonidest ja palusime meie giidi Patriziat, et ta meid kõige paremasse merevaatega restorani viiks.

Kõlava nimega restoran "Selene" asub eemal kesklinna kärast, mustast laavast kaljude, valgete villade ja kirkalt sinise mere imelises maailmas Kükloobi Rivjeeras. Istusime lahtise akna alla, nii et päike, mahe tuul ja kohisevad lained olid justkui osa seltskonnast. Kõigepealt kanti lauale eelroad: Parmigiani, Caponata, Bastardi affogati ja Ricotta. Kõige maitsvam oli neist viimane - praetud oberdziinid värske kohaliku lambajuustu ricottaga. Kuigi kõik kõlavate nimedega road olid vaid erinevate lisanditega rohkes õlis juurviljasegud, maitsesid nad ometi imeliselt.

"Sitsiilia on enamasti ikka vaene maa olnud, nii et meie köök ongi väga lihtne ja talupoeglik," selgitab Patrizia. "Süüakse palju juur- ja teravilja. Näiteks saia ja kartulite lisamine isegi pastale on tüüpiline. Võrreldes ülejäänud Itaaliaga on palju rohkem tunda ka araablaste mõju. Nii lisame me tomatisoustile suhkurt, oliividele mett ning sööme sidruneid suhkru ja soolaga. Tegelikult arvatakse, et ka Itaalia köögi kuulsusi - pastat ja jäätist - hakati tänu araablastest vallutajatele kõigepealt valmistama just Sitsiilias," on Patrizia veendunud.

Kunagi ammu olid ka kõikvõimalikud merekarbid pigem vaeste toit. Tänapäeval on aga Sitsiilia tüüpiline mereandide vaagen küll pigem kuninglik kui talupoeglik eine. Vahemere kohta üllatavalt suured kohalikud austrid, mis meenutasid igati Euroopa kuulsamaid Hollandist, Fazolarid ja meresiilikud maitsesid paremini kui Pariisi luksusrestoranides kasvõi juba sellepärast, et olid tõesti värsked. Restorani aknast on kenasti näha, kuidas kalurid rannas toimetavad ja koos järjekordse hõrgu austriga saab mere värskust mitte üksnes maitsta, vaid seda ka nuusutada ja enese ümber tunda. Kui olete Eesti restoranide austreid proovinud ja lootusetult pettunud, siis proovige kindlasti uuesti, pikast reisist 'väsinud' auster on värskest niisama erinev, kui talvine õunaviss suvisest. Ka hind on Sitsiilias erinev. Meie igatahes unustasime nii raha lõhna kui ka maitse, mis selliste luksuskaupade puhul ikka domineerima kipuvad. Eks mereannid ole ka Sitsiilias võrreldes pitsaga kallis lõbu (55900 liiri priske vaagen kahele), samas võib aga mõnes tukkuva kaluriküla kõrtsis saada suurepäraseid langustiine või grillitud kaheksajalgu häbematult odavalt.

Loomulikult pakutakse ka kõikvõimalikke kalaroogi, aga Vahemeremaades tasub nautida just kõike muud, mida meri pakub: homaare, langustiine, krevette, kaheksajalgu, tindikalu jne, sest vähemalt meie arvates on Vahemere kalad Atlandi ookeani omadega võrreldes kuidagi tuimad ja ebahuvitavad. Tõeline avastus oli aga meresiilik Ricci. Süüakse peeneteralist viisnurgakujuliselt asetsevat marja, mille peab okkalisest kestast ettevaatlikult välja õngitsema. Maitse on imeliselt pehme ja magus. Kui lisada veidi sidrunimahla, mis magusa ja mõrkja meeldivalt ühendab, kõlbab süüa ka kõik ülejäänu.

Kuigi üks tõeline mereandide söömaaeg lõpeb Sitsiilias kindlasti värske sidruni sorbetiga, mis on prantsuse omast veelgi kergem ja kargem, valisime meie desserdiks midagi palju eksootilisemat, nimelt kaktuse vilja. Kaktused tõid hispaanlastest vallutajad Sitsiiliasse Ameerikast. Ilmselt sobis kliima suurepäraselt, sest nüüd kasvavad need kõikjal metsikult, nii et põhimõtteliselt võiks magustoidu ka ise noppida, ainult et okastest on vähe valulik vabaneda. Loomulikult pakuti viil sidrunit ka kaktuste juurde, sest Sitsiilia on tõeline sidrunite paradiis. Sidrunipuu kuulub iga korraliku majapidamise juurde ja kannab vilja aastaringselt. Sidrunid on ka pea kõikidel suveniiridel - laudlinadel, tassidel, taldrikutel, aga ka retseptides ja nendes imeheades värsketes puuviljakokteilides, mida kioskites müüakse.

Toidu kõrvale jõime loomulikult kohalike veine. Tänu kuivale ja päikeselisele kliimale (aastas 2528 tundi päikest on Euroopa rekord) on Sitsiilia veinid veidi magusamad ja kangemad kui ülejäänud Vahemeremaades. Tavaliseks lauaveiniks sobivad suurepäraselt, tõeline gurmaan aga ilmselt kirtsutaks nina.

"Kuigi Sitsiilia veinid ei ole just maailmakuulsad, saab neid ometi terves Euroopas maitsta. Nimelt restoranides, mida peavad sitsiillased, sest meie armastame oma veine väga," on Patrizia uhke ja lisab, et viimasel ajal on paljud firmad oma tehnoloogiat moderniseerinud, nii et kvaliteet paraneb iga aastaga ja üha rohkem toodetakse ka kvaliteetveine. Veinid Etna piirkonnast on üldiselt kergemad ja sobisid sitsiilia kalaga suurepäraselt. Proovida tasub kindlasti ka naturaalseid dessertveine, mis on valmistatud päikese käes kuivatatud viinamarjadest ja sisaldavad suhkrut kuni 13%.

Veetsime Selenes terve palava pärastlõuna, vein, kirkalt sinine meri ja teadmine, et see on meie viimane päev, tekitasid vastupandamatu soovi olla igavesti turist Sitsiilias, kes võib kasvõi iga päev istuda iidse templi varemetel, ronida väävlihaisus tuldpurskava Etna mustadel laavaväljadel, pidada pikki siestasid kuldsel rannaliival ja külastada vaestekvartaliks muutunud Siracusa vanalinna, omaette saart mitte üksnes meres, vaid ka ajas, mis pimeduse saabudes muutub taas filmidest tuntud Sitsiiliaks koos kõigi oma lõhnade ja häältega. Ja võibolla vahel harva, kui hing midagi lärmakat ja väsitavat ihkab, minna Palermosse, Cataniasse või ükskõik millisesse linna, mis on Sitsiilias nii suurejoonelised, ajaloolised, lagunevad ja vaesed, aga ometi uskumatult võluvad.

Tekst ja fotod:
ANNA GERRETZ
STEFAN DE MUYNCK
(c) EUROMEDIA