Kui 1967. aastal avastati Kreekas, Santorini saarel 5000 aastat vana linna varemed, mis mattusid vulkaanilise tuha alla juba 1500 a. enne Kr., arvasid paljud arheoloogid, et müütilise Atlantise varemed on lõpuks leitud. Filosoof Plato Atlantise kirjeldusega sobib suurepäraselt ka saare rõngast meenutav kuju ja mustad kaljud. Kuigi vaidlused Antlantise asukoha ümber kestavad edasi, tasub Santorinit külastada kas või juba sellepärast, et ta on Tsüklaadide üks kauneimaid.

Ma armusin Kreekasse esimesest pilgust, ainult millegipärast ei leia vastuarmastust, sest iga kord, kui muidu alati päikeselises Kreekas olen, läheb taevas varem või hiljem pilve. Nii ka seekord. Ja ehkki kohalikud kinnitasid, et nii halb ilm mais on haruldane, enneolematu ja ebaloomulik, oli mul sellest vähe abi. Nägemata jäid kõik need kaunid päikeseloojangud, kirkalt sinine meri ja valguse mäng Santirini kuulsatel kaljudel. Ei saanud ma supelda lahes, kus vesi on sulfurist kollane ja ülimalt tervislik, ega katsuda ikka veel suitseva vulkaani sooja pinnast, sest kaasavõetud siidikleitides oli võimatu ette võtta reisi vinge tuulega merel. Siit moraal! Võta alati soojad riided kaasa, isegi siis, kui lähed ekvaatorile.

Veetsime esimese päeva pealinna Fira maalilistel tänavatel jalutades, kolasime mööda poode ja otsisime sooja restoranidest.

Kuigi Fira on tegelikult lihtsalt üks väike küla (kogu saarel on vaid 7000 elanikku), tundus ajuti, et olen sattunud tõelise metropoli vanalinna. Santoni on Kreeka üks kaunemaid ja populaarsemaid saari. Suur osa kreeka turismi reklaamivatest fotodest on tehtud just Santorinil, nii et iga jaapanlane või ameeriklane tahab seda imelist paika ka oma silmaga näha. Ühesõnaga - Firas on liiga palju turiste, liiga palju poode ja liiga kallid hinnad. Poodides müüakse põhiliselt suveniire, kohalikku käsitööd ja kulda. Firas on isegi Kulla nimeline tänav, kus absoluutselt igas majas on juveeliäri. Valik on rikkalik ja mõned asjad ka tõepoolest imeliselt kaunid, sest meistrid on püüdnud jäljendada Aleksander Suure aegseid lihtsa disainiga suuri ehteid. (Maailmakuulsaid originaale saab näha Thessaloniki muusumis). Turistide rohkusel on ka omad positiivsed küljed - vaheldusrikas ööelu, uued tutvused ja hästi palju kõikvõimalikke lisateenuseid nagu ekskursioonid, linnuvaatlemine, jõusaalid, tselluliidiravi ja jumal teab, mis kõik veel. Kellele see kõik ei meeldi, siis Tsüklaadidel on 39 saart ja Kreekas kokku 3000 ümber, nii et hea tahtmise juures võib ikka veel leida mõne täiesti turismivaba nurgakese, kus nautida lihtsalt merd, päikest ja saartele nii omast " aega on ju küll" elustiili.

Mööda treppe saab liikuda ka muuladel.

Kui aus olla, siis armusin ma esimesest pilgust mitte Kreekasse üleüldse, vaid just Tsüklaadide lihtsa arhitektuuri ja looduse imelisse kooskõlasse. Need valged kuubikmajad, ümarad kirikukuplid, siniseks värvitud uksed - aknad ja tänavasillutisel looklevad valged lubjatriibud moodustavad mere sinise lõpmatuse ja alasti saare kidura loodusega harmoonilise terviku. Just Santorini on Tsüklaadide elukeskkonna täiuslik näide. Külad asetsevad enamasti kõrgel kaljul, nii et varem või hiljem jõuab valgete tänavate, arvukate treppide ja romantiliste sisehoovide labürindis ekseldes terrassile, kust meri paistab igas ilmakaares. Paremad hotellid asetsevad just kaljuveerul lookleval tänaval, kust avaneb parim vaade merele ja naabersaartele. Parimad neist on sõna otseses mõttes kalju sisse ja külge ehitatud. Elu sellises hotellis kulgeb vastupidiselt harjumuspärasele. Sisse pääseb katusekorruse kaudu, kus enamasti on kohvik. Koridoride ja korruste asemel on lahtiste treppide ja terrasside rägastik järsul kaljunõlval, kus iga tuba on justkui omaette korter. Vanade tänavate struktuur on säilinud ja nii on iga hotell justkui mere kohal rippuv külake. Kõige romantilisemad on kalju sisse uuristatud iidsed koobastoad. Suvekuumuses on nad kindlasti ka väga praktilised, niiske ja jaheda ilmaga aga veidi rõsked. Hommikuks olid kondid kanged, riided niisked ja valgeks lubjatud seintel pärlendasid veetilgad. Olime sunnitud oma rahakotti kergendama ja luksnumbrisse kolima, sest kuigi õhukonditsioneer on kreeka hotellides enesemõistetev, siis küttekeha on tõeline luksus.

Suurema osa ajast veetsime oma luksuskoopa ees terrassil lillepottide vahel mõnuledes. Nüüd tagantjärele on raske öelda, kas sellepärast, et see oli ainus tuulte eest varjatud nurgake, või vajasime me lihtsalt rahulikku puhkust? Igatahes tundsime rõõmu võõrsil esmakordselt mittemidagi tegemisest, ega tahtnudki teada, mis toimub järgmise nurga taga. Vaade merele oli tõepoolest suurepärane isegi pilves ilmaga. 200 m kõrgusel, sõna otseses mõttes mere kohal istudes, sulasid tasapidi ühe tema valguse värvi ja lõpmatusega. Iga kord, kui tundsin tuska, et Vahemeri polegi sinine nagu peab, vaid hoopis tinahall, tuli päike korraks välja ja tinahallist sai sada erinevat hõbedast. Kuulsad on ka Santorini päikeseloojangud. Kas nüüd just kaunimad maailmas, aga Kreekas küll ja see juba ütleb nii mõndagi. Silmapiiril merre vajub hõõguv ketas värvib mere lillaks, taeva roosaks, punased triibud mustadel kaljudel veelgi punasemaks ja valged linnad mahedalt oranziks. Tasapisi hakkasin aru saama, miks elu Kreeka saaartel nii aeglaselt kulgeb, rahu ja vaikus olid peaaegu täiuslikud.

Saare kidurat loodust rikastavad potililled.

Isegi üleval linnas sebivate turistide sumina viis tuul üle meie peade merele, nii et meie ainukeseks kaaslaseks olidki kollased kassid ja lained.

Kollased kassid ja valged koerad on lahutamatu osa Tsüklaadide idüllist. Päeval poseerivad nad tagahoovides fotokaid klõpsutavatele turistidele, õhtul söövad koos sinuga restoranis ja öö veedavad hotellitoa ukse taga matil. Kellele nad täpselt kuuluvad, jääbki arusaamatuks, aga nad on prisked, puhtad, ääretult iseseisvad ja turistilembesed. Üks valge kutsu üritas koos meiega isegi lennukisse pääseda, läbides edukalt nii pileti-kui ka turvakontrolli.

Korra käisime ka all sadamas, kuhu viib 566 trepiastet. Juba iidsetest aegadest peale on sadama ja linna vahel ühendust pidanud muulad ja eeslid. Otsustasime kõigepealt jalgsi alla minna, paraku aga ülehindasime oma võimed. Iga trepiaste on pool meetrit lai ja tublisti kaldu. Teel pidime mitu korda oma treenimata jalalihaseid venitama ja masseerima. Ülesminek sellistest astmetest võtab küll hingeldama on aga tegelikult palju lihtsam. Pealegi oli trepp paksult sõnnikuga kaetud ja haises vängelt, nii et lõpuks loobusime ka eesli selga ronimise ideest, sest saime piisavalt naerda ka ennast piinutamata. Kohalik vanamees ergutas loomi takka ja tundis võõraste paanilisest hirmust siirast rõõmu. Mõned elukad vantsisid üles-alla rahuliku täpsusega justkui automaadid, teised aga demonstreerisid oma eesli iseloomu ja kui nende turjale upitati mõni priskem proua, siis nõtkutasid põlvi just kuristiku serval, või jäid kõige ebasobivamas kohas üldse seisma. Tegelikult saab tänapäeval sadamast linna ka kaabelliftiga, aga üks tõeline turist valib kindlasti palju eksootilisema muula. Pealegi on hind mõlemal üks.

Ujuda Fira sadamas ei saa. Santorini kuulsad musta vulkaanilise liivaga rannad on kõik saare teisel poolel. Sealsed külad on aga uued turismikompleksid, nii et iseloomulik kreeka atmosfäär puudub täielikult. Saarel ringi liikumiseks on mõistlik rentida motoroller. Sellega pääsete igale poole ja parkimisega on vähem probleeme. Tegelikult on Santorinil päris palju vaatamisväärsusi. Kõige kuulsamad on 5000 aastase linna varemed Akrotiris. Profesionaalne giid, kes kogu asja tausta selgitab, on igati mõistlik investeering. Siis muidugi arheoloogia muuseum, kaunid vanalinnad FIRA ja OIA ning kõik need kaunid musta liiva ja värviliste kividega rannad. Kindlasti tasub ette võtta ka üks merereis, sest Kreeka ainsa tegutseva vulkaani kraater, seesama, mis kunagi suurema osa saarest hävitas, on omaette väike saar keset lahte. Peagi avaneb just merelt värvilistele kaljudele, mille tipus valged linnad justkui lumemütsid, kõige suurejoonelisem vaade.

Ja veel mõnda hotellidest saarel. Kreekas näitab hotelli kategooriat täht. Üldiselt on A ja B kõige kallimad ning paremad. Santorinil aga ei pruugi see alati nii olla, või õigemini kõik sõltub sellest, mida te oluliseks peate. Meie C kategooria hotellis Kavalari polnud lifti ega basseini, vaade oli aga parem ja atmosfäär karakteersem kui A klassi omades. Oma luksuskoopa eest maksime sama palju (5200 drahmi) kui sviidi eest Fira kallimas hotellis.

Tekst ja fotod:
ANNA GERRETZ
(c) EUROMEDIA