Palermo on muidu igati tüüpiline Sitsiilia linn - suurejooneline, ajalooline ja veidi lagunev, kuid ometi nii võluv - ainult et ta on ka pealinn, seega siis kõige suurem ja lärmakam, nii et rahulikust puhkusest ei tule Palermos midagi välja. Muidu kena liivarand on räämas ja suure sadama lähedal ning miljonilinna lõunamaiselt kaootiline sagimine on kõike muud kui lõõgastav. Kultuurihuvilistele seiklejatele on aga Palermo tõeline elamus, sest elavat ajalugu ja imelisi kunstiteoseid võib avastada sõna otseses mõttes igast tagahoovist.

Sitsiilias on kirkalt sinine meri ja uhked kaljud.

Kreeklased, foiniiklased, araablased, normannid, hispaanlased ja austerlased - kõik nad on endast pisikesele saarele ka midagi mälestuseks jätnud. Sitsiilia teebki põnevaks just see kultuuride omapärane segu. Kõige suurepärasem näide on Monreale kompleks Palermo lähedal. Põhiplaanilt romaani katedralis on peidus suurejoonelised bütsantsi stiilis kuldsed mosaiigid, peened araabia ornamendid, saratseenistiilis maalitud laed ja ehtsad rooma sambad. Kuigi siin-seal hakkab silma mõni hiljem lisatud detail, on kõik säilunud just nii, nagu ta 12. sajandil ehitati, isegi kuld pole tuhmunud. Monreale Katedraalis valitseb niisama lummuslik ja eriliselt püha õhkkond, nagu Cordoba kuulsas Mosk-Katedraalis Hispaanias, kus muidu vaenulikud islam ja kristlik kultuur sõbralikult ühe katuse all koos.

Ka Palermo vanalinnas on kogu Euroopa arhitektuuri ajalugu esindatud mingis veidras nihkes, sest kristliku kiriku on ehitanud araabia meistrid, kes on kellatorni kujundanud minaretiks ja palee juures on kokkuhoidlikult kasutatud rooma templi sambaid. Kahjuks on aga kõik need arhitektuuriimed kaunis viletsas seisus. Vaesus on Sitsiilia krooniline haigus juba sajandeid. Teisalt on aga võibolla just tänu vaesusele kõik autentselt säilunud.

Turistidele mõeldud brošüürid on väga põhjalikud ja juhatavad kenasti kõikide kuulsate mälestusmärkide juurde. Palermo õitseajaks peetakse 12-13. sajandit, kui saarel valitsesid normannid, nii et turistide püha teekond, mis juhatab läbi kogu vanalinna, algabki Palazzo Reale'e eest, mille normannid rajasid Buuni ja Rooma varemetele ning lõpeb Piazza Politeama'l, Teatro Massimo ees, mis meenutab Viini imperealistlikku arhitektuuri. Palermos on nii palju kaunite sisehoovidega paleesid, kirikuid, kloostreid ja romantilisi väljakuid turgude ja kohvikutega igast ajastust, et ühest päevast jääb kindlasti väheks. Ainult moskid on Palermost jäädavalt kadunud, kunagi oli neid 300, konkistadoorid hävitasid kõik peale ühe.

Tänavad on õhtuti lärmakad, kuid siiski romantilised.

Palermo on eriti võluv just õhtul, kui kuumus veidi järele annab ja kogu Palermo tänavatele tuleb - papad istuvad vabaõhukohvikutes, mammad sebivad poodides, noored kihutavad mootorratastel ringi ja vanakesed tõstavad oma tugitoolid maja ette kõnniteele. Vanalinna peatänav Via Vittorio Emanuele on siis tuututavatest autodest ummistunud ja äärmiselt lärmakas, kogu Palermo on siis üks suur liiklusummik. Kitsukeste tänavate rägastikus on aga isegi Itaalia kohta uskumatult palju romantilisi väljakuid ehk piazza'sid kiriku, kohviku ja purskkaevuga, kus on ööelu palju rahulikum ja mugavam jälgida.

Istume St. Anna kiriku esisel väljakul, sööme Palermo kuulsaid kopsu-sibula pirukaid ja kiusame oma giidi Mariat küsimustega. "Piazza'sid on nii palju sellepärast, et meil on nii palju kirikuid ja kloostreid," selgitab Maria "ja põhjus on selleks igati maine. Nimelt said veel selle sajandi alguseski rikastes peredes abielluda ainult vanimad lapsed, nooremad pandi lihtsalt kloostrisse. Ikka selleks, et perekonna suur varandus arvukates abieludes ei killustuks, nii et igal suuremal suguvõsal oli oma klooster. Omamoodi tekitab see iidne komme probleeme veel tänapäevalgi. Te olete ju näinud meie lagunevaid paleesid? Riik tahaks restaureerida, aga ei saa, sest hääbuvate perede viimane pärija on ikka munk või nunn, kes lõpuks kõik kirikule pärandab."

Valged tuvid ja riis kindlustavad noorpaarile õnneliku elu

Just siis väljub kirikust õnnelik noorpaar, loobitakse riisiteri ja lastakse lendu 100 valget tuvi. Laupäev on Palermos pulmade päev. Maria on kahe lapse ema ja igati kaasaegne töötav naine. 68. aasta produkt, nagu ta ise ütleb. "Nooruses ma võitlesin võrdsete õiguste eest ja maffia vastu. Nüüd võin pettunult tunnistada, et Sitsiilias on võim ikkagi meeste käes, ma pean moodsas ühiskonnas lihtsalt veelgi rohkem rabama ja mis puutub maffiasse, siis kui teatud äridega ei tegele, tema olemasolu eriti ei tunneta - elu õpetab."

Samas on Maria oma saare tõeline patrioot. Kui me teda korra itaallannaks kutsusime, parandas ta meid kohe: "Ei, ei! Ma olen ikka sitsiillanna!"

Eemal pealinna kärast on aga juba hoopis teistsugune Sitsiilia - keskpäeva palavuses tukkuvad väikelinnad iidsete kirikute, poodide ja restoranidega, kirkalt sinine meri, liivarannad, uhked kaljud, tsitruseaiad ja oliivisalud mäenõlvadel. Nii et Palermo lähiümbruses on kõik see, mis Sitsiilia nii võluvaks ja ihaldatavaks puhkepaigaks teeb, täiesti olemas. Kõige kuulsam on turistide seas kindlasti Cefalu (45 km. Palermost), kõige lähemal aga Partanna-Mondello (autoga kesklinnast 20 min.). Kui tahate Palermoga pikemalt tutvuda, aga samas ka sooja Vahemerd ja päikest nautida, siis on Mondello just õige koht ööbimiseks.

Mondellos on natukene kõike - hoolitsetud ja korraliku teenindusega liivarand, lopsakad puiesteed sajandialguse villadega, piisavalt hotelle ja iidne kaluriküla poolsaare tipus, kus igas majas kalarestoran. Ka jõukad palermolased ise veedavad nädalavahetuse just Mondellos. Kui Palermo tüüpilise kõrtsi toit jääb alla Itaalia keskmisele, siis Mondello restoranide mereandide vaagnad on tõesti kuninglikud ja üllatavalt odavad. Homaarid, austrid, meresiilikud ja -karbid maitsevad imeliselt ja on tõepoolest värsked. Mondellost pääseb ka autoga kergemini liikuma kui Palermo liiklusummikutes vaevlevast kesklinnast. Kuigi autoga sõitmine on terves Sitsiilias väsitav tegevus, sest keegi ei pea liikluseeskirjadest kinni, tasub kõik see vaev end lõpuks kuhjaga ära, sest Sitsiilia loodus on imeline ning ajalugu uskumatult pikk ja kirju.

Tekst ja fotod:
ANNA GERRETZ
(c) EUROMEDIA