Oleme seadnud oma reisi eesmärgiks külastada tema kuulsat restorani Chatoiseau (laululind) Cévennes mägede rüpes Lõuna-Prantsusmaal Lozére maakonnas.

Kõige otstarbekamaks osutus sõita kiirrongiga Pariisist Nimes´i linna. Linn, mis kuulus Vana-rooma aegsete arhitektuurimälestistega - amfiteater, tempel jne. pakuvad huvilisele palju põnevat.

Edasiliikumiseks kõige sobivam variant on üürida auto ja nii toimimegi.

Matka varrele jääb kaks põnevat kohta, mida külastamata jätmine oleks suur patt: Pont-du-Garde´i akvedukt ja Uzes linn.

Rooma Impeeriumi aegadest pärinev sild ja veejuhe üle Gard´i jõe on Prantsusmaal vast kolmas turistide poolt enim külastatud vaatamisväärtus. Autosõit kohale ei kesta pikalt. Kuid oh häda! Turismibusse ja autosid on nii tihedalt, et oma poolteist kilomeetrit enne õnnestub vaevu leida parkimiskohta. Saab küll päris lähedale sõita, kuid politsei jälgib hoolega, et sa autot seisma ei jäta. Vaatepilt on võimas ja kuuldavasti ehitatakse lähematel aastatel silla ümbrusesse hulganisti hotelle ja muid asutusi. Siis on võimalik kõva raha eest hotelliaknast vanade meistrite kätetööd imetleda.

Järgmine sihtpunkt on Uzes. Väike linnake, mis on olnud Prantsusmaa esimese vürstiriigi pealinn, võlub meid oma XV- XVII sajandist pärinevate ehitistega. Vaevalt 1,5 kilomeetri pikkuse ringtee sees on kogu linna südamik oma kitsaste tänavate, väljakute ning vürsti- ja piiskopilossidega. Pole ka imestada, sest kunagine paavsti residents Avignon on siit pooletunnise autosõidu kaugusel.

Kuulsad on igasuvised Racine´ga seotud kultuuriüritused - viibis siin 1661. aastal. Tänu Prantsuse kultuuriministrile, kirjanik André Malraud´le on linnasüdamik kui tervik, võetud arhitektuurimälestiste nimekirja ja säilib nii ehedal kujul järeltulevatele põlvedele.

Päris mõnus oleks siin vana lossi hotellitoas baldahiini all puhata!

Kuid aeg surub peale ja maantee nr. D981 viib meid Ales linna suunas, et sealt võtta suund juba Cévennes Rahvuspargi suunas, mille piiril on meie reisi peaeesmärk. Umbes 60 km vapustavalt kauneid mägiteid ja olemegi 800 meetri kõrgusel Vialas külas.

1675. aastast pärinev postijaam on nüüd muutunud gurmaanide palverännaku sihtpunktiks ja maja ümbruses on kuulda mitmekeelset jutuvada.

Maja peremees Patrick Pages on kohal ja valmis tutvustama meile oma valdusi. Kõigepealt keldrikorrusel asuv veinikelder ning toidu- ja veinialase rikkaliku kirjandusega raamatukogu. Ma ei liialda, kui ütlen, et juba eri nimetusega veine on üle tuhande. Muud joogid peale selle. Nagu tänapäeval kombeks, ei puudu siit ka korralik sigarivaru. Kirjandusega tutvumiseks ei jätku aega, sest õhtu käes ja hõrgutav õhtusöök ootamas. Kokkuvõttes suudan vaid mainida, et kogu selle kulinaaria meistriteose algmaterjalid pärinevad lähiümbruse jõgedest, metsadest ja põldudelt. Oma piirkonna patrioodina ei lubakski Pages siin mingeid kompromisse.

Puhas õhk ja vaikus annavad kosutava une, kuni varajane kukk meid äratab.

Kes on siis Patrick Pages, kelle juurde jõudmiseks tõelised gurmaanid ei pea paljuks igal suvel ette võtta mitmetunnilist matka mägiteedel?

Patrick Pages on viibinud kaks korda ka Eestis, kus ta jagas oma kogemusi siinsetele õpihimulistele kokkadele ja veinimeistritele.

Restoranipidaja - kokk - sommelier- maalikunstnik- fotograaf , lisaks veel viiulimäng, huvi eri maade kultuuride vastu jne. Kõige pealt oma kodukandi patrioot. Selliseid auastmeid, nagu Lozére piirkonna restoranipidajate assotsiatsiooni president, Cévennes Rahvuspargi turismikomisjoni president - peab ta oma rahvusvahelistest auametitest tähtsamaks. Olles Prantsuse toidu- ja joogikultuuri tutvustaja kogu maailmas, jõuab ta oma maailmareisidelt alati tagasi oma kodupaika, et siit tutvustada nii kirjas, sõnas, kui ka TV vahendusel Cévennes toite ja jooke. Eelmine Prantsuse Vabariigi President Fr. Mitterrand ei pidanud paljuks igal suvel mõneks päevaks Vialas´i tema kokakunsti nautima tulla.

Chevalier de l´Ordre des Palmes Académiques laureaat 1995. aastast tuli tänavu teistkordselt Eestisse, et jagada oma kogemusi meie õpihimulistele veinikelneritele. Oma eelmise 1998 aasta Tallinnas viibimise ajal oli ta vaimustuses meie vanalinna ustest, mida ta agarasti pildistas. Eelmisel sügisel oma 50-nda sünnipäeva tähistamiseks üles seatud kolmiknäitusel moodustasid ühe osa tema maalid, teise - gastronoomiasaavutused ja kolmanda - fotonäitus "Tallinna uksed".

Ka nüüd kasutas iga vaba hetke, et jäädvustada meie vanalinnas haruldasi fragmente.

Ah-jaa, Vialas kuked äratasid meid ju üles!

Restoran Chatoiseau võlub oma elegantsi ja suurepärase toiduga.

Peale värskendavat hommikueinet maja terrassil, vaatega ümbritsevatele mägedele, oli vaja otsustada, millise suuna võtab meie edasine matk.

Oli kaks võimalust - kas sooritada 50 kilomeetrine autosõit läbi Rahvuspargi Mende linna, et sealt väikelennukiga jõuda Montpellier´i või tulla tuntud teed tagasi Nimes´i. Kuna varem oli juba kokku lepitud Nimes´i lähedal Chateau de l´Amarine´i veinimõisa külastus, siis laskusime tuldud teed tagasi.

Mõisa vanade puude varjus tervitasid meid esimesena faasanid, seejärel tuli härra Dal, kes lahkelt oli valmis tutvustama oma majapidamist ja veine. Kohalikud Costieres de Nimes kvaliteetveinid pakuvad lähiaastatel tugevat konkurentsi Rhone tuntud veinidele. Pinnas on siin sama munakivine (vana Rhone jõe säng), istikute kvaliteedi ja tehnoloogia poole pealt on viimastel aastatel palju vaeva nähtud. Valged veinid olid värsked, rikkad aroomi ja maitse poolest. Punased näitasid tugevat küpsemispotentsiaali.

Lõuna veinimõisa iidsete puude vilus ja sõit jätkus Montpellier suunas. Montpellier - ülikoolilinn, Rooma Impeeriumi aegsed veejuhtmed, hästi säilinud ehitised, uued elamurajoonid - kõik see jättis rikka ajalooga ja dünaamilise linna mulje. Meid kiskus aga mere poole. Veel 25 kilomeetrit ja olemegi Sete linnas. Hotelli leidsime vana kalasadama kai ääres, ümberringi väikesed mõnusad kalarestoranid. Mererand linnast veidi väljas kilomeetrite pikkusel kitsal maaribal. Sete asub kahe vee vahel - sisemist soolase veega veekogu kutsuvad prantslased "tiigiks" või "basseiniks" . Bassin de Thau - ligi 20 kilomeetrit pikk ja üle 5 km lai on Prantsusmaa suurim austrikasvatus. Siit madala veega "tiigist" tuleb 20% kogu prantsuse austritoodangust.

Õige austrite nautimise koht on väike külake Bouzigues basseini teisel kaldal. Austrikasvatuse raamid ulatuvad otse restorani terrassini. Ainuke õige vein sealkandis austrite juurde on kohalik valge "Picpoul de Pinet".

Ja kui tervis streigib, siis samas läheduses asuv Balaruc-des-Bains oma tervisevete ja mudaga pidi imet tegema. Kuid kutsuv meri ja Sete vana kalasadam oma maaliliste majakestega ei unune niipea.

REIN KASELA