Hommik on alles värske, aga õhus on juba üle kahekümne soojakraadi. Vastasoleva hotelli basseinis naudib kena daam oma hommikusuplust, hotelliteener seab valgeid lamamistoole paika ja tenniseplatsilt kostavad korrapärased matsud. Keskpäeva palavuses seisab plats enamasti tühjana… Vastasmaja rõdul kastab majaproua lilli ja hõikab mulle naeratades "Bon giorno!", kui rõdule astun. Tänav on veel vaikne, ei jälgegi linnahäältest, mis esimesel õhtul uinuda ei tahtnud lasta. Huvitav, hiljem me seda enam ei märganudki. Ju siis olime sedavõrd kohanenud.

Hommikusööki pakutakse pansionaadis. Jalutame paarkümmend meetrit, imetledes hommikuvärskeid lõunamaiseid taimi: sidrunipuid, imelisi bugenvilleaid, küpresse ja võrratuid hibiske. Üks majaproua tuulutab voodipesu üle rõdu ääre, teisalt kostab avatud uksest elavat itaaliakeelset jutuvadinat. Ei, siin ei ripu kuskil pesu õuel või nööril üle tänava. See pole Napoli, see on Garda. See pole Lõuna, see on Põhi. Siin sahisevad mööda Müncheni ja Milaano numbrimärkidega pestud limusiinid või erksavärvilised sportautod. Itaalias on kaks riiki - rikas Põhi "pealinnaga" Milaanos ja vaesem, põllumajanduse ja Põhjast tulevate maksude abil ära elada püüdev Lõuna. Nii ütlevad itaallased.

Pärast hommikukohvi jalutame järve äärde. Siia koguneb kogu jõudeelu elava Garda puhkajaskond oma päeva alustama. Kaldapromenaadi ääristavad lugematud kohvikud täituvad tasapisi. Enamasti on laual prantsusepärane croissant, marmelaad, tass kohvi, klaas vett, capuchino või kuum shokolaad. Kaks naudisklevat rootslannat alustavad päeva kohaliku kihiseva vahuveini spumantega. Sakslased piirduvad kohviga ja imetlevad hommikupäikeses järve. Kõige enam kostab aga itaalia keelt. Tundub, et Garda on hinnas meelispuhkepaigana itaallaste endi hulgas. Püüame ära arvata, kas tuldud on Veronast või Milaanost. Need on ümbruskonna kaks suuremat linna, omavahel muidugi võrreldamatud. Veneetsiast vaevalt et Garda äärde tullakse. Aga mine tea… Või hoopis Rooma väsitavast suurlinna kuumusest...

Siin-seal kogunevad elavad laudkonnad vanapaare, loetakse kohalikke lehti, vahetatakse hommikusi tervitusi ja lastakse jutul katkematult voolata. Lõunamaine temperament on vähemalt huvitav vaadata. Järvel teevad esimesed laevukesed oma sõite - küll risti ja põiki üle järve. Peagi hakkab elama ka vanalinn - Gardas on seda küll vaid paari tänava jagu - koos kõigi oma pisikeste, sisse astuma ahvatlevate poekestega. Õige aeg siin on muidugi alles õhtul, kaugelt pärast siestat, kui tänavad löövad kihama ja värvilistes tuledes ning meelitavalt lõhnavad restoranid tasahilju märkamatult täituvad. Sumin jääb kestma napilt üle südaöö, et ärgata hommikul taas kohvijoomiseks päikesesäras järve ääres.

On täiesti ilmne, et me ei saa jätta kogu järvele tiiru peale tegemata. Otsustame liikuda maanteed pidi järve põhjatipu suunas ja tulla vastaskallast pidi tagasi osaliselt laevaga. Tee põhja suunas on imeline. Vasakul on järv, mis põhja suunas aina kitseneb, muutes sedamööda üha selgepiirilisemalt nauditavateks vastaskalda kaljused mäenukid. Tasaselt Põhjamaalt tulnule on see imeline vaatepilt! Paremalt teeserva ääristav Monte Baldo ahelik on samavõrd meeliköitev alles vastaskaldale jõudes. Saare põhjatipus on üks järve suuremaid linnakesi - Riva del Garda, mille ajalugu on suurelt jaolt iseloomulik kogu Garda ümbruse ajaloole ja laseb mõista, miks Gardas hämmastab meid lausa saksalik puhtus ja kord. Kui Garda, iidse nimega Benaco, ajalugu ulatub tagasi Vana-Rooma aegadesse, on siinsesse mentaliteeti ja kultuurilukku jätnud jälje nii kuulumine Veneetsia ja Trienti (linn Põhja-Itaalias), Scaligeri ja Visconti dünastiate, Tirooli, Baieri ja Austria võimu alla. Itaalia-Austria üks piiripunktidest paiknes siin veel Esimese Maailmasõja lõpul. Riva del Garda lähedases Torbole linnakeses nautis järve ilu koguni Goethe. Maja, kus poeet elas, seisab siiani.

Öeldakse, et Garda järv on oma lõunaosas kui meri ja põhjaosas meenutab Norra fjorde. Täpsemat kirjeldust on raske leida. Nagu ka sellele, et vee türkiissinine värvus vaheldub koobalti ja meresinise ning tormihalliga ja siledalt selge päikesesärane pind ähvardavalt tormivahuste lainetega. Garda on mitmekesine. Garda on rikkalik. Nii teda ümbritseva looduse, ajaloo kui kunstiväärtuste poolest. Siin võib näha kõike - iidset romaanistiili, kainet gootikat, külluslikku barokki ja ärkavat renessanssi. Nii teeäärsetes villades kui "lihtsates" külakirikutes. Just see teebki Itaaliast Itaalia. Ainulaadse ja rikka.

Vaieldamatult elegantseim ehitis Garda ääres on Villa Bettoni Bogliacos. 1703. aastal ehitatud pigem lossi kui villat ümbritseb samavõrd elegantselt itaalialik pargiaed. Gargnanos väärib aga vaatamist San Francesco kirik ja klooster oma veetleva ristikäiguga. Samas linnakeses püüab tähelepanu eravalduses olev Villa Feltrinelli, kunagine Mussolini eramu ja aastail 1943-45 ka Mussolini võimkonna sekretariaat.

Läbi põnevate ajalooliste detailidega ja itaalialiku kunstirikkusega ilmestatud väikelinnade keerleb tee ühe järveäärse nimekaima turismikeskuseni - Gardone Rivierani. Kilomeetreid piki randa kulgevat peatänavat ääristavad kirikud, villad, hotellid. Viimaste hulgas on vaieldamatult kuulsaim aastast 1885 pärit ja praegugi kesksena rannapromenaadi ääres uhkeldav Grand Hotel. Kunagine, sajandi alguses Saksa keisri tarbeks ehitatud Villa Alba on aga tänaseks peavarjuks hotellinduskoolile. Omaette vaatamisväärsuseks on kindlasti ka kohalikku rikkalikku taimestikku esitlev aed, mis kannab oma looja - austerlase Artur Hrska nime. Elamuslikku jalutuskäiku pakkuvasse aeda on kogutud ligi 2000 taimeliiki. Romantilise ja kaunina ehib rannapromenaadi San Marco torn.

Gardonest võiks aga vahelduseks jätkata reisi laevaga Sirmionesse. Imeliselt kaunis on möödasõit Isola di Garda saarel troonivast ja kunagi Borghese perekonna valdusesse kuulunud veneetsia stiilis paleest. Praeguse ilme sai palee alles 19. sajandi lõpul, mil ta varasemast villast ümber ehitati. Päris alguses oli tegu aga hoopis kloostriga ja kogu saart tunti "munkade saare" nime all. Hetkel on eravalduses olev saar külastajaile suletud.

Kuigi kõike kaunist ja vaatamisväärset Garda ääres ei jõua siinkohal päris kindlasti üles lugeda, siis Garda pärli - Sirmionet - ei saa küll mainimata jätta.

Scaligeride linnus 13. sajandist.

Linnakese ajalugu jõuab tagasi Rooma Impeeriumi aegadesse - ja seda mitte ainult ürikutes. Siiani on säilinud arheoloogilistel väljakaevamistel esile toodud Põhja-Itaalias asunud suurima Rooma üliku maamaja, nn Catullo grotid - Grotte di Catullo. Kui ka toonase suurejoonelise residentsi kuulumises kuulsale luuletajale ja tema jõukale perekonnale ei olda päris kindlad, kannab muistis ometi Catullo nime, kes end ka Garda "peremeheks" on nimetanud. Rooma Impeeriumi aegne muistis pole aga kaugeltki ainus huviväärsus Sirmiones. Sissepääsu Sirmionesse ilmestab hoopis 13. sajandist pärit võimas Scaligeride linnus. Just nimelt sissepääsu linnakesse, mis ulatub vette vonkleva poolsaarena, millest ka väidetavalt linna nimi. Nii turismibussid kui autod peavad jääma Scaligeride linnusest ja linnast väljapoole, eemale parkimisplatsile. Linna jalutamiseks mõeldud kitsastel maalilistel tänavatel pole autoga ka tõepoolest midagi peale hakata. Eriti veel, kui tänavad tipp-hooajal turistidest tulvil. Sirmione on just sedalaadi paik, kus veeta päev jalutades või sõita kohale romantiliseks õhtusöögiks. Peamiseks Garda-äärseks peatuspaigaks Sirmionet oma väsitava turistide rohkuse tõttu ei soovitaks. Küll on siin aga rohkelt vaatamisväärset, olgu või 16. sajandi algusest pärit freskodega kaunistatud kirik või hoopis väidetavalt siinse kandi vanim - San Pietro in Mavino kirikuhoone, mõistagi samuti hinnaliste freskodega ilmestatud. Või hoopis Villa Cortine - hotell juhukülastajaile suletud privaatses pargis. Või villa, mida kasutas kuulus lauljatar Maria Callas.

Tagasi koduseks saanud puhkepeatusse Gardasse jõuame läbi Garda piirkonna tuntuima veiniregiooni Bardolino ja rahuliku, kuid taas veetleva Lazise linnakese.

Järgmisel õhtul ootab meid ees ooper Verona kuulsal vabaõhulaval - Verona Arenal esitatakse Tosca´t.

Ooper Verona Arenal

on elamus omaette. Kuigi pileteid saab tellida ka kohapeal, näiteks Garda järve äärsete puhkepaikade turismibüroodest, on kindlam tellimus juba koos reisibroneeringuga ära teha. Nii on kindel, et saate valida soovitud etenduse soovitud õhtuks, sest vabu kohti ei tundu hiigelareenile vaatamata jäävat. Pealegi kaasneb eeltellimusega mugav lahendus: teid teenindava reisifirma buss võtab ooperiõhtule suundujad õigel ajal otse hotelli ukse eest peale ja toob samasse punkti ka keskööl tagasi.

Arena ise on üks Itaalia võimsamaid vaatamisväärsusi, rajatud juba esimesel sajandil. Hiiglaslik kivist astmetega areen ongi tänapäeval kasutusel vaid suurejoonelisteks ooperietendusteks. Arvestades, et tegu on hiiglasliku vabaõhulavaga, ei maksa imestada, kui kohal tuleb olla juba vähemalt kaks tundi varem. Esmapilgul reisifirma poolt korraldatud arusaamatult varajane kohalejõudmine osutus mõistagi põhjendatuks. Nii jõudsime enne Arenale sisenemist veel ühes arvukatest peaväljaku - Piazza Bra - äärsetest vabaõhukohvikutest tassi capuchinot nautida ja saabuvat katkematut turistide voolu jälgida. Sissepääs Arenale avati enam kui tund enne etendust. Kuna odavaimad kohad ehk siis istumisvõimalus kiviastmeil täituvad turistide poolt ülikiiresti, siis ei tule esimeste hulgas sisenemine sugugi kahjuks. Kuigi sektorid piletil märgitud, ei ole fikseeritud istekohti ja nii võib ise endale sobiva kõrguse valida. Asja ette oli ka giidi soovitus võtta kaasa midagi istumise alla panemiseks - kasvõi kilesse pakitud rannalina parema puudumisel - ning midagi sooja õhtul õlgadele tõmbamiseks. Kuna tegu vabaõhuetendusega, oodatakse ära päikeseloojang ja etendus algab alles hämaras, nii 21-22 paiku. Ka soovitus midagi näksimiseks kaasa võtta oli asja ette - ikkagi kolm-neli tundi istumist. Kui see mõte ka esialgu veidi pelutav tundub, ei ole asi sugugi hull. Kaugel sellest. Õhtu möödub kaasa elades ja endaga kaasa haarates kui lennult. Kui areeni kiviastmed täitunud, avatakse nn VIP sissepääs alla "parketile" ehk siis areenile, kus koguni toolide read valmis seatud. Juba VIP sektorisse pileti lunastanud külaliste pidulikku saabumist oli nauditav jälgida.

Ooperi alguseks kumab kogu areen pilkases õhtupimeduses vaid prozhektorite ja ooperi alguse tervituseks süüdatud küünalde valguses. Kõik see on elamus omaette. Ja mis oleks ilusam kui ehtne itaalia ooperiklassika parimate itaalia ooperitähtede esituses itaalia öise tähistaeva all! Rohkemat lihtsalt ei oskagi tahta! Muuseas, ka vihma puhuks on varumeetmed valmis mõeldud. Reeglina siis etendus lihtsalt katkestatakse ning viiakse vihmasagara möödudes võidukalt lõpuni. Kui juba areenitäis rahvast piletiraha maksnud, siis niisama ära ei jäeta siin midagi.

Kuid ka siis, kui tähistaevas selge ja ilm soodne, lõpeb imeline ooperiõhtu kaugelt üle südaöö.

Verona

linn väärib aga selgelt enam aega tutvumiseks kui vaid ooperiõhtu. Kuigi Veronat tuntakse eelkõige Romeo-Julia linnana, on vast just kõige vähem muljet avaldavad nn Julia rõdu ja Romeo kodumaja. Õue kuulsa Julia rõdu all täidab katkematu turistide vool, kelledest suur osa on jõudnud jäädvustada oma nimed majaseinale tuntud tekstiga - a´la "ma olin siin". See-eest on aga linn ise üksainus suur muuseum ja vaatamisväärsus - on ta ka ju üks Itaalia vanimaid, olles tekkinud kunagise Rooma koloonia kohale juba 1. sajandil.

Verona vana turuplats.

Alates Rooma-aegsetest muististest - nagu näiteks Rooma teater 1. sajandist ja mitmed toonased väravaehitised nagu Porta dei Borsari või Porta dei Gavi - on kindlat vaatamist vääriv ka romaani stiilis (12 - 13.saj.) S. Zeno kirik oma kuulsa reljeefidega kaetud pronksuksega. Gooti kiviraidekunsti tippude hulka kuulub kindlasti Scalidgeride hauamonument 14. sajandist. Mööda ei saa minna ka vanast Castelvecchio linnusest. Hetkel on linnus linnamuuseumi asupaigaks, kus mõistagi ei puudu väärt itaalia kunst. Ainuüksi maalikogu vaatamine vääriks omaette päeva. Lisaks veel põnevad vanad sillad üle linna ümbritseva Adige´i jõe, lõputult kirikuid rikkalikult kaunistatud interjööridega ja imelisi patriitside paleesid. Ja muidugi tuleb ära käia Piazza Erbe´l ehk siis kunagisel juurviljaturul ja Piazza dei Signoril, mida ääristavad suurejoonelised paleed.

Et Veronas on tunda Itaalia moepealinna Milano lähedust, olgu siis tänavapildis või boutique´ide vaateakendel, sellest parem ei räägigi...

Suurepärase vaate linnale saab kesklinnast veidi eemal, kõrgel künkal trooniva kuppelkiriku Santuario N.S. Lourdes jalamilt, mis tekkis omal ajal palverännakute paigana. Kogu Verona oleks kui peopesal.

Julia maja Veronas.

Õnneks on Verona keskosa oma põhiliste vaatamisväärsustega just parasjagu nii suur, et jalgsi igale poole minna. Et osa saada aga ka kaunitest ja põneva arhitektuuriga ahvatlevatest vaadetest, mis avanevad kesklinna ümber tiirutava jõe vastaskaldalt, oleks hea teha üks tuur mingi liikuva vahendiga.

Päevast Veronas piisab vaid selleks, et öelda - ma olen siin olnud. Ja mõelda - Veronasse tahaks tagasi.

Sama kehtib ka Veneetsia kohta, mis Garda äärest päevase väljasõidu kaugusel. Kõigepealt tuleb lahendada muidugi dilemma - Veneetsia või Milaano? Või hoopis mõlemad? Meie valisime Veneetsia.

Veneetsia

Parim - ja vaieldamatult mugavaim - viis Garda äärest Veneetsiasse sõiduks on osta päevane väljasõit reisifirmast. Seda saab teha muretult kohapeal. Väljasõidul on kaasas giid, kes teel tihtipeale mitmetes keeltes (näiteks inglise ja saksa keeles) selgitusi jagab ja ka kohapeal väikese ekskursiooni teeb. Kõigepealt bussiga Mestre sadamasse, kust edasi läheb reis juba mootorpaadiga mööda Veneetsia laguuni ja kanaleid. Veneetsia on Veneetsia - sinna teisiti lihtsalt ei pääsegi.

Venetsias polegi vist sellist paika, mis vaatamist ei vääriks.

Esmamulje Veneetsiast on võrreldav püramiidide nägemisega - "ma olen tõepoolest siin, ma näen oma silmaga seda, millest kirjutab kogu maailma tsivilisatsiooni arengu- ja kunstilugu." See on lihtsalt lummava õhustiku sissehingamine ja ikka veel mitte uskumine, et see tõepoolest on Veneetsia!

Turistlikku realiteeti toob tagasi jõudmine Püha Markuse väljakule. Lagipähe kütva päikese all ei saagi aru, kas platsil on rohkem tuvisid või turiste. Kuulsa San Marco platsi ehtiva bütsantsliku viie kupliga kiriku ees vonkleb järjekord. Sama pikk on järjekord kuulsa kellatorni juures. Otsustame kiriku kasuks ja õnneks liigub järjekord jõudsalt. Veel tahaks jõuda Doodzhide paleesse ja San Marco raamatukokku, kuid alustame siiski "kohustuslikust" jalutuskäigust läbi kitsaste tänavate Rialto sillale. Põikame siia-sinna põnevatesse kõrvaltänavatesse, jalutame üle kanaleid ületavate kaunite sillakaarte, vaatleme uhkeid mööduvaid gondleid ja imetleme gondoljeeride vilunud töötamist. Teeme puhkepausi ühes tänavakohvikus, kus vabu toole polegi nii lihtne leida. Mõistagi mitte selles kõige vanemas ja kõige kallimas, kuulsas Café´Florian´is, mis ääristab Püha Markuse väljakut. Tahaks veel Murano klaasivabrikute saarele ja Buranole, mis tuntud oma pitside poolest. Ja veel võiks ju gondliga sõita, kuigi seda nimetatakse turistidelt "raha röövimiseks" või vähemalt kohaliku tavapäraseima sõiduvahendi, "veebussi" vaporetto´ga tiiru mööda kanaleid ja eelkõige mööda "peatänavat" - Canal Grande´t teha. On ilmselge, et ühest päevast jääks väheks. Ja nii valimegi Veneetsia ehtsa õhustiku nautimiseks hoopis jalutuskäigu kesksest turismitsoonist väljapoole, tiiruga Doodzhide palee vastas, teispool suur kanalit pilku püüdva barokselt suursuguse Santa Maria della Salute kuppelkirikuni. Ja leiame taas, et oleme teinud õige otsuse - niipea kui Markuse väljakult eemaldunud, muutuvad tänavad küll turistidest tühjemaks, kuid mitte põrmugi ebahuvitavaimaks või vaesemaiks vaatamisväärsuste poolest.

Veneetsias polegi vist sellist paika, mis vaatamist ei vääriks. Palazzo´d, kirikud, piazza´d, kanalid, sillad - üks vaade romantilisem kui teine. Ja neis ebaturistlikes gondlites, mis veest väljakasvavate majade ääres loksuvad, on rohkem ehtsat võlu ja romantikat kui kübarates gondoljeeride käe all Doodzhide palee ette "rivistatud" veesõidukeis. Veneetsias on iga maja, iga väljak, kanalitrepp ja vaade väärt iseseisvat maali. Päike lisab siia oma valguse ja varjude mängu. Kohati pooltühjades majades ja veest räsitud vundamentides on salapära ja kaduvuse hõngu. Veneetsial lasuks nagu mingi nukker alatoon, mingi hääbumise pitser. Eks on kirjandus ja kunstki seda tunnet võimendanud. Üheks võimaluseks Veneetsia olemust paremini tunnetada on lugeda ungarlase Liszlo Passuthi kunstiromaani "Laguunid", mis annab kerge ettekujutuse Serenissimast. Just nii nimetati enam kui tuhat aastat püsinud Veneetsia Vabariiki, mille juhtkonnas jõudsid vahetuda enam kui 120 doodzhi. Esimene neist valitses Serenissimat 7.-8. sajandil ja viimane vaid ca 8 aastat. Aasta 1797 tähendas Veneetsia Vabariigi lõppu ja ühendamist Habsburgide võimu alla. Olles vahepeal olnud lisaks Austriale ka Prantsuse valitsemise all, sai Veneetsiast Itaalia riigi alam alles aastal 1866.

Võib-olla just sellest lõputust salatsemisest ja ametlikult soositud pealekaebamistest pääsemiseks said Veneetsia karnevalid sisse erilise hoo. Nii oli vähemalt mõnekski päevaks aastas maskide taha varjunult võimalik unustada oma pidevad hirmud salakaebuste ees ning viskuda hetkeks ennastunustavasse ja vabastavasse möllu.

Tänane Veneetsia elatub turismist ja suur osa linnast on asustatud vaid hooajal ning sedagi peamiselt turiste teenindava personali poolt. Kunagiste uhkete ja salapäraseid ning lõputuid intriige varjavate paleede aknaluugid on suletud.

Veneetsia on eriline. Teist sellist linna maailmas lihtsalt ei ole. Veneetsias ei tahaks elada, küll aga seal vähemalt korra ära käia.

Astume sisse Santa Maria della Salute võimsasse ja uhkesse kuppelkirikusse. Seinu kaunistavad Tintoretto maalid. Ja siis äkki tuleb pähe mõte, et kõik need kunstiajaloo õpikutest tuntud nimed nagu näiteks Giorgone, Tizian, Veronese, seesama Tintoretto ja nii mitmed teised olid ju siinkandis lihtsalt nö "oma küla poisid". Kuidas küll just Itaalia maailma nii palju rikkust sünnitas?

Istume päikesekuuma kirikutrepi laiadele astmetele, peanuppe varjamas värskelt ostetud gondoljeeride kübarad ja naudime vaadet üle kanali Markuse kellatornile ja Doodzhide paleele. Veneetsia on imeline.

Tekst ja fotod:
HANNA MILLER