Nüüd siis lubatud reisimuljed kaunist Odessa linnast ja odessakate elu-olust.

Meie suurepärane reis toimus eelmise sajandi lausa kuldse sügise keskpaigas, oktoobrikuu alguses ja kestis viis väga aktiivset ning sündmusterikast päeva.

Oma sihtkohta jõudmiseks kasutasime kahte transpordiliiki, esmalt otselend Tallinnast Kiievisse ja sealt edasi rongiga Odessasse. Öökene rongisõitu ja varahommikune Odessa linn tervitas saabunud külalisi mõnusa päiksesära ning veidi kargevõitu õhuga. Oli parasjagu laupäeva hommik, kuid jaamas kees juba selline elu, et hoia ja keela. Pidevalt haarati varrukast ja üritati taksot pakkuda, samas pakkus keegi ennast pagasit kandma, mõni vanem mammi hõikus üle jaama, et saadaval on vaba tuba, igal pool käis vilgas sigimine-sagimine.

Esimene jahmatus keset seda suurt virrvarri tabas mind nähes nende liikluse süsteemitust, nimelt ületasid inimesed tänavat keset autode voolu, siis kõlasid signaalid, tuututamised ja autojuhtide hõigutud sõimusõnad, mis on kohalike jaoks nii tavaline. Sellest seigast jäi meile huulile lause, et Odessas on kõik võimalik. Kasvõi selline tore meelespea, et nn. taksot sõidab peaaegu iga liikuv auto, tuleb ainult tänava ääres käsi püsti tõsta ja hinnas kokku leppida. Meie saime omad sõidud tehtud tavaliselt 2-3 grivna eest, mis meie rahasse ümberarvestatuna on umbes 12- 13 krooni.

Odessa linn on üle 200 aasta vana ja rajatud prantsuse aadlike poolt ja ühendab endas palju erinevaid ehitusstiile.

Odessa linn on Ukraina vabariigi lõunakeskus, suurim Musta mere äärne sadamalinn ja kaubandustsoon, seal on kokku 4355 tänavat, 30 hotelli, 15 muuseumi, käigus on trammiliinid, kus siiani sai sõita tasuta ja meie sealoleku ajal hakkas kehtima 30 kopikaline pilet, mis on umbes 1 kroon. Linnas elab 1,2 miljonit inimest, ühendades ligi sada rahvust üheks suureks pereks - odessakateks, mille üle nad ise on väga uhked.

Kuna linn on rajatud liivasele pinnasele ja suhteliselt mere lähedale, siis on praegu suurimaks probleemiks joogivesi. Kohalikud on sellega väga harjunud, et pidevalt tuleb kodus olevad anumad vett täis varuda, sest öösel vett lihtsalt kraanist ei tule. Meile tuli see toreda uudisena, kui tahtsime ennast päeva lõpus veidi loputada ja kraanist ei tulnud tilkagi. Järgmistel päevadel olime juba taibukamad ning pudelid veega olid aegsasti valmis varutud. Kohalikud tarbivad ise vett väga kokkuhoidlikult

Käibelolevaks rahaks on grivna, mida kahjuks Eestis vahetada ei saa, kuid kohapeal on võimalik vahetada kas Saksa marka või USA dollareid. 1 grivna on umbes 3,35 Eesti krooni. Mind hämmastas linnapildis kõige enam valuutapunktide rohkus.

Vaatamist ja uudistamist on linnas küllaga. Kõiksugused mälestusmärgid, ausambad, monumendid, paleed, muuseumid jne.

Meie jõudsime oma lühikese reisi jooksul ära näha tähsamad neist. Nii käisime seda tõelist tolmunud luksust kaemas hotellis "Londonskaja", kus uhke marmor, särav kuld ja pehme samet kenasti koos eksisteerivad. Heitsime põgusa pilgu Meremeeste majja, kus on säilinud kunagiste meistrite kätetöö. Parasjagu oli seal käimas Miss Odessa eelvalimise üritus, nii saime siis ära näha ka siresäärsed lõunamaa kaunitarid. Mööda kaldapealset bulvarit jalutades möödusime kuulsast Potjomkini trepist, mis viib alla sadamasse ja mille esisel platsil seisab kutsuvalt hertsog De Richelieu kuju. Odessakad kutsuvad seda kuju lihtsalt djukiks. Ära nägime ka krahv Vorontsovi palee, mis kahjuks küll oli üsna õnnetu fassaadiga, kuna linnal puudub vajalik raha hoonete restaureerimiseks.

Võimatu oleks Odessat ette kujutada ilma mere ja sadamata.

Suur elamus oli ekskursioon Odessa Ooperiteatrisse, kus peale põhjalikku majaga tutvumist oli võimalus jälgida etendust "Luikede järv". Siinkohal olgu mainitud tõsiasi, et sealne ooperiteatri maja on täpne koopia Viini Ooperiteatrist.

Kes kord juba Odessasse sattunud, peab kindlasti kas või korraks nina ooperiteatri ukse vahelt sisse pistma.

Tõeline melu ja elu käib aga hoopis linna peatänaval Derebassovskajal. Seal on ruumi nii kunstnikele, suveniirimüüjatele, tänavakohvikutele, meelelahutusele jne.

Kes aga tahab seda tõelist Odessa hinge ja vaimu tabada, peaks kasvõi korra astuma läbi Gambrinuse õllekast, kus juba 22 aastat on legendaarseid laule ja muusikat Odessast esitanud Ossip Brover. Seal istudes ja lugusid kuulates võime aru saada, kuivõrd tõsiselt ollakse hingega oma linnas kinni.

Kahekordne õigeusukirik.

Erinevates paikades käies on kujunenud välja nii, et kohapeal käin kindlasti ära mõnes sealses kirikus ja kui võimalik, siis ka kohalikul turul. Nii ka seekord külastasime Ukraina õigeusukirikut, mis on haruldane seetõttu, et see on kahekordne kirik, trepist alla minnes sattusime nn. alumise korruse kirikusse ja uuesti väljudes ning trepist üles minnes jõudsime nn. ülemise korruse kirikusse. Arusaamatuks jäi ainult see, kas on ka mingi erinevus inimeste vahel, kes eri korruseid külastavad.

Kirikus käidud, seadsime sammud Odessa keskturu poole, meie seltskonnaga oli selleks ajaks ühinenud ka odessakate hetkel kõige populaarsem ja auväärsem tegelane Boriss Burda. Oh seda melu ja uudishimu, mis meid turuloleku ajal saatis! Igaühele soovitan Odessas olles sealselt turult läbi astuda, esmalt juba seepärast, et aimu saada turu suurusest ja sellest, mida kõike seal küll müügiks ei pakuta. Kalaturg on omaette vaatamisväärsus, sest selliseid merande, mida seal näha sai, meil küll ei näe - kalade valik oli vägev! Ja millised krevetikuhjad! Neid pakuti müügiks küll keetmata ja keedetult. Kõige parem aeg turult puuvilju saada on just augustikuu, kuid isegi okoobri alguses oli seal rikkalik valik.

"Seitsmenda kilomeetri" ühel kaubatänaval.

See ei jäänud meil esimeseks ega ka viimaseks turulkäiguks, nimelt viisid võõrustajad meid vaatama ka sellist paika, mida nad ise kutsuvad "seitsmendaks kilomeetriks". Nimelt asub linnast väljasuunduva maantee ääres merekonteineritest ülesehitatud kaubaturg, mis minu jaoks oli taas uus nähtus, sest meil sellist paika pole. See turg oli lausa lõpmata suur: konteinerid olid kenasti üksteise peal rivis, ülemine konteiner oli justkui ladu, alumine kauplus ja iga eri värvi konteinerite rivi kandis kindlat tänavanime (näiteks kõik hallid konteinerid asusid hallil tänaval, pruunid jälle pruunil tänaval jne.).

Külastasime ka rahvusrestorane, et järele proovida kohalikud rahvustoidud. Odessakas armastab väga palju ja rikkalikult süüa. Seda kogesin nii restoranis kui ka Boriss Burda juures kodust lõunat nautides ja loomulikult käib toidu juurde hea viinamarjavein. Dessertidest on esikohal kondiitritooted ja puuviljakompotid. Mulle hakkasid väga meeldima täidetud mustad ploomid kreeka pähklitega ja vahukoorega, mille kõrvale sobis ka väike annus head kohalikku konjakit.

Odessa on väga roheline linn, kuigi veidi häiris hulkuvate koerte ja kasside rohkus ning tänaval tuli ikka ette vaadata, et koeramusta sisse ei astu.

Pimedus saabub seal nagu ikka järsku, lihtsalt päike loojub ja ongi öö käes. Imestama pani mind see, kuidas pimeduses ringi liikudes keegi auto ette ei jää. Sest selliseid asju nagu helkurid või tänavavalgustus sealkandis ei tunta.

Võõras paigas ringi liikudes peab olema väga ettevaatlik, sest alati on olemas ohud, mis võivad meid ootamatult tabada.

Uneajast näpistasime paar tunnikest ka kohalike ööklubide külastamiseks, et näha, kas sealne klubielu erineb meie omast. Oli väikesi erinevusi, kuid üldjoontes lõõgastuvad sealsed noored samuti kui meil, käikse klubides tantsimas, tutvumas, aega veetmas.

Isegi muusika on suuresti sarnane meil mängitavate lugudega, ainult inimesed on oma olemuselt vabamad ja rohkem suhtlemisaldid.

Kogu reis jättis minu hinge sooja ja südamliku mälestuse ja kui avaneb võimalus veel kord sinna tagasi minna, lähen mõtlemata.

Tekst ja fotod:
Sigrid Saluste