|
Tuneesiasse eksootikat jahtima
Ilmunud Reisimaailmas 1-2000
Mõned aastad tagasi, kui naasesin turismimatkalt Tuneesiasse, kahetsesin, et ei kasutanud võimalust viibida kõrbes - teha kaasa üks väikene safari. Olla Tuneesias ja jätta kõrbes käimata! No milleks siis üldse sinna ronida?
Aastaid piinas mind salasoov see viga parandada ja veelkord olla Tuneesias. Möödunud sajandi (oh kui mõnus on öelda: möödunud sajandil) viimasel detsembrikuul sai "asi teoks". Tänu Türgis asuvale Rahvusvahelisele Reisikorraldusfirmale DETUR, kes muude maade kõrval korraldab turismireise ka Tuneesiasse. Neile eestimaalastele, kes on siiani käinud Tuneesias, on olnud valikuvõimalus peamiselt kolme sihtpunkti vahel - Hammamet, Sousse ja Monastir. Neile lisaks pakub nüüd DETUR kahte suhteliselt uut sihtpunkti - Djerba saar ja Mahdia. Nende turismiobjektide ja seal asuvate DETURiga lepingulises vahekorras olevate hotellide tutvustamiseks korraldas DETUR Tuneesiasse turismireise organiseerivatele firmadele tutvumisreisi. Minule pakuti võimalust see reis kaasa teha, millest ma loomulikult ära ei öelnud.
Tuneesias viibitud kuue päeva jooksul oli meie asukohtadeks Djerba saar, Põhja -Aafrika suurima soolajärve Chott El Jerida lähedal asuvas oaasis paiknev linn Tozeur ja Tuneesia suuruselt kolmas linn Sousse. Nende kuue päeva jooksul olime viis päeva mandril, tehes bussiga, dzhiipidega, rongiga ja praamiga üle 1300 km pikkuse ringreisi, ületasime soolajärve, viibisime kõrbes, nägime tohutuid oliivipuude aedasid, läbisime datlipalmide metsasid, olime berberite külas, kus põlisasukad on säilitanud endisaegse elustiili.
Üks päev oli täielikult Djerba saare jaoks. Djerba saar on väiksem kui meie Hiiumaa, asub Tuneesia põhjapoolsest tipust linnulennul ca 400 km lõuna pool. Saare keskus Houmt Souki on suurem kui Kärdla. Saarel on rahvusvaheline lennujaam Mellita ja kaheksa heatasemelist kahe- kuni viietärnilist hotelli. Saare loodus tuletab meelde tõelist paradiisiaeda - datlipalmid, oliivipuud, kaktused, lillede meri, aastaringselt soe, päikest jätkub südatalvelgi. Saarel asub isegi kaks juudi küla ja maailma vanim sünagoog El Guriba, mis tegutseb alates aastast 500 e.m.a. Saarel olles külastasime ka Midouni küla suurt turgu ja Guella külas olevat põlvest põlve töötavat pottsepatöökoda.
Kuna tegemist oli turismifirmade tutvumisreisiga, siis lõviosa ajast Tuneesias kulus hotellidest ülevaate saamiseks ja neid oli üle kahekümne. Ise ööbisime kahes viie tärni hotellis Djerba saarel, nelja tärni hotellis Sousse's ja kolme tärni hotellis Tozeuris.
Kuna möödunud aastal oli mul võimalus osaleda samasugusel tutvumisreisil Türgi Rivieras, siis oli hea teha võrdlusi. Mõlemas riigis pööratakse suurt tähelepanu sellise tulutoova majandusharu nagu turismi arendamisele.
Hotellid on uued, kõigi mugavustega. Mulle tundus, et Tuneesia omad olid kraadi võrra etemad. See arvamus on puhtalt subjektiivne. Suurem osa hotelle on arhitektuuri poolest rabavad. Kaasaegne arhitektuur sulas ühte tervikuks araabiamaadele iseloomuliku ehituskunstiga. Eriti paistis see silma Djerba saarel asuvas hotellis Abou Nawa Golf, kus ka meie ööbisime, Tamerzas asuvas hotellis Tamerza Palace ja Mahdias asuvas hotellis Tryp Mahdia Palace. Teenindamine hotellides ja nendes asuvates restoranides ning baarides on eeskujulik ja rahuldaks ka kõige kapriissemat külalist. Eriti paistis see silma eelpoolmainitud Tryp Mahdia Palace restoranis, kus lõunatasime. Väike detail: vaevalt sain istuda, kui kelner oli välkkiirelt kohal, võttis laualt salvrätiku ja asetas selle minu põlvedele. Jäi mulje, et iga külastaja jaoks on oma kelner. Niivõrd kiirelt ja sealjuures segamatult toimus teenindamine. Ainuke puudus: pärast söömist pidin ise oma suu salvrätiga puhtaks pühkima, kuna kelner seda ei teinud. Ärge seda viimast lauset väga tõsiselt võtke, see oli hiidlaseverd karikaturisti väikene nali.
Mis puutub hotelli tärnidesse, siis nagu Türgiski ei vastanud need täielikult Euroopas kehtivatele nõuetele. Kui Türgis olevatel hotellidel võiks julgelt ühe tärni ära võtta, siis Tuneesias peaaegu. Aga suureks plussiks loen Tuneesia hotellide juures seda, et peaaegu kõikides hotellides oli mõeldud sellele, et ka tagasihoidlikud hotellikülastajad tunneksid ennast hästi ja et neil ei oleks igav.
Kuid me olime ju mitte Euroopas, vaid Põhja-Aafrikas. Ning tühja neist tärnidest. Keskmine eestimaalane, kes kavatseb Tuneesiasse sõita, valib matkapaketi mitte hotelli tärnide, vaid hinna järgi, et jääks rohkem raha Tuneesia vaatamisväärsuste jaoks.
Tuneesias on, mida vaadata. Kui aga Eesti mõni uusrikas (neid jätkub meil küll) satuks sellisele odavale maale (fuih, ei ole prestiizhikas), siis ei taipa ta nendest peensustest niikuinii mitte tuhkagi. Ta on nagu tõusik tuntud Eesti karikaturisti Gori loomingus: tema käest küsiti, miks ta ooperit käis kuulamas. "Nõh, pileti hinnad oo ju kallimad," vastas tõusik. Mina isiklikult oleksin olnud kasvõi ühe öö Matmata küla läheduses kuukraatreid meenutava maastiku kalju sisse ehitatud ilma tärnideta hotelli toas. Kalju välisseina sisse raiutud trepp viib nö numbrituppa, kus lihtne magamisase, ei telefoni ega televiisorit. Päeva oleks veetnud külas berberite askeldusi jälgides, tundes Sahara kõrbe kuuma hingust ja öösel jahedust.
Teinud ühe minimatka kaameliga kõrbesse ja seda kõike aeglases tempos, nagu ütleb üks araabia vanasõna: "Kiirus on vanakuradi leiutis". Vaat see oleks alles eksootika - romantika. Mis puutub Tuneesia küladesse, siis selle ja ka eelmise Tuneesia reisi ajal nähtud külad olid palju suuremad kui suur osa Eestimaa linnu. Meil on varsti igas vallas oma linn. Tuneeslased paistavad suurusehullust mitte põdevat. Kuigi sellel reisil oli põhirõhk pandud hotellidega tutvumisele, sai näha ja kogeda muudki huvitavat.
Meeldejäävaks sai kohaloleku kolmas päev - dzhiibisafari. Kõigepealt dzhiipidega Tozeurist Metlaouini, siis ümberistumine rongi, mille vagunid olid ehitatud ja sisustatud kolooniaalaja stiilis, ligi kahetunnine sõit mööda lõhestikke, suurepärased kanjonid vaheldumisi lausmaaga, lühipeatused ümbritseva ilu nautimiseks. Lõppjaamas - Gorges de Selja - ootamas jälle dzhiibid. Järgnesid sõit kõrbes, väikese soolajärve ületamine, peatused oaasides, päikseloojang kõrbes. Olles pärast päikese loojumist tuntud ameerika filmi "Tähtede Sõda" jaoks ehitatud paviljonide juures, tundsin end olevat nagu mõne teise planeedi peal. Pimeduses ühelt liivaluitelt teisele hüplevas dzhiibis sai igaüks oma adrenaliiniportsjoni kätte. Päev lõppes enne südaööd Tozeuris ühe omapärase muuseumi DAR CHRAIT külastamisega. Muuseum koosneb kolmest osast: 3000 aastat Tuneesia ajalugu (legendid ja tegelikkus), Tuneesia kunst ja 1001 ööd. Kolmas osa on tegelikult üks suur muinasjutuline show värvimängude ja lendavate draakonitega kuulsa meresõitja Sinbadi osavõtul. Muuseum on avatud hommikul kella kaheksast südaööni. Meie käsutuses oli napilt tund, mis on muidugi vähe sellise muuseumi külastamiseks ja seal pakutavast osa saamiseks. Juba selle ühe päeva pärast tasus Tuneesiasse sõita.
Ning see kõhutants. Olla kusagil araabiamaal ja mitte näha kõhutantsu, oleks patt iseenda vastu. Õnneks jäi see patt minu poolt tegemata. Ühel pidulikul õhtusöögil, mis korraldati meie seltskonna auks, esitas enne magustoidu lauale toomist üks veetlev kõhutantsijanna oma kunsti. Pärast nö kohustusliku programmi esitamist tegi ta väikese kõhuhööritamise iga lauas viibiva meessoost isendi juures. Loomulikult kuulus selline individuaalne lähenemine eraldi tasumisele. Ning kui järjekord jõudis minuni ja minu nina ees hakkas keerlema tema kõhuke, läks mul silmade ees mustaks. Teadvusele tulin alles siis, kui ta kaugenes minust ja tema uimastavalt lõhnavate rindade vahel oli teiste poolt pandud rahatähtede hulgas ka minu oma. Rahatähe suuruse jätan targu oma teada, kuid tahan teha väikese soovituse meessoost lugejatele: kui satute Tuneesias või mõnel muul araabiamaal sellisele õhtule, pange juba eelnevalt teile sobiv rahatäht valmis. Parem karta kui kahetseda. Ainult ühe meie seltskonnas viibiva meesterahva rahakott ei läinud kõhnemaks. Tegemist oli pastoriga. Temakese lähenemisel pigistas ta silmad kinni ja pomises omaette. Arvatavasti: "Tagane minust, saatan". Lauaseltskond oli rahvusvaheline (Soomest, Rootsist, Eestist ja mõned araablastest vastuvõtu korraldajad). Väike vihje pastori asukohamaa kohta: Eestist olid pärit ainult kaks meest, mõlemad küll kristlased, aga mitte pastorid.
Lõbusamat sorti lugu juhtus ühe küla tanklas, kus tehti peatus bussi kütusevaru täiendamiseks. Mõni hetk pärast rahva väljumist bussist kostis tankla tagant meie daamide mitmekeelseid karjatusi ja kiljatusi. Kas tõesti mõni kohalik tahtis mõnda blondi iludust oma juurde koduabiliseks viia? Tõttasin päästma, mis päästa annab. Ja mis ma nägin! Tankla taga WC-de rajoon. Meestele ettenähtud pissuaarid lageda taeva all seina ääres. Mehed reas ja lasevad nagu noored kuulipildurid. Naisi millegipärast diskrimineeriti. Neile ei olnud ette nähtud teha oma toimetusi värskes õhus. Nende jaoks oli ikka kinnine ruum. Sellest siis need hõiked. Siiani ei saa ma aru, kas daamid ei olnud rahul, et puudusid meestega võrdsed tingimused või oli midagi muud.
Midagi analoogilist nägin ma aastate eest India suurlinnas Bombeys. Seal oli asi veelgi hullem. Kesklinna tänavatel härraste jaoks tehtud selleks otstarbeks majade seintesse pissid ilma pissuaarideta, ikka sirinal-sorinal tänaval asuvasse renni. Tuneesias oli aga see ainuke koht, kus nägin sellist vabaõhuetendust. Mujal oli kõik ikka tasemel.
Oma jaoks loen suureks vedamiseks seda, et sattusin Tuneesiasse ajal, millal islamiusulistes maades algas paastuaeg - ramadan. Igal aastal on see erineval ajal ja kestab üks kuu. Eelmisel aastal algas see 9. detsembril. Ramadani ajal on päikese tõusust päikese loojanguni keelatud söömine, joomine, suitsetamine ja seks. Nendest keeldudest on vabastatud vaid lapsed kuni 11 aastani, haiged, rasedad ja vanurid. Kõigest ma saan aru, aga mitte ei mõika, miks haiged vanurid võivad päeva ajal seksida, aga noored ja terved oodaku pimedani. Kuidas peetakse söömise ja joomise keeldudest kinni, oli minul endal au jälgida.
Tagasiteel Mahdiast Djerba saarele, mõni aeg enne päikese loojangut, tõstis bussijuht järsult kiirust. Põhjus - et jõuda õigeks ajaks kuhugile sööma. Bussijuht (tuneeslane) vaeseke oli terve päeva söömata-joomata. Jõudsime ühte väikesesse teeäärsesse kaubanduskeskusesse mõni aeg enne päikese loojangut. Ja siis ma nägin, et araablased peavad tõesti ramadani reeglitest kinni. Keskuse kohviku laudade taga istusid mehed (naised reeglina kohvikutes ei käi), tellitud toit laual, käes söömisvahendid ja pilk suunatud saalis oleva televiisori poole, oodati, millal ekraanile ilmub mulla (araabia vaimulik) teatama päikeseloojangust. Ja kui ta sinna ilmus ja hüüdis midagi araabia keeles (tuneesia keel on üks araabia keele murretest), siis kogu saalitäis mehi, nagu oleks neid juhtinud dirigendi kepp, tegid korraga suud lahti. Vahe on ainult selles, et sealt ei tulnud mitte lauluhelisid, vaid sinna kadusid kiiresti toidupalad. Tuneesia on araabia maadest kõige liberaalsem. Näiteks on seal seadusega keelatud mitmenaisepidamine, seaduse järgi on naistel võrdsed õigused meestega ja näo katmine ei ole kohustuslik. Kuid ramadan on RAMADAN. Selle reeglitest peetakse raudselt kinni.
Kokkuvõttes võib öelda, et Tuneesia on Eestimaale kõige lähem tõeliselt eksootiline maa, suhteliselt odav, hästi turvaline, väga sobiv perereisideks, neile, kes tahavad rahulikku äraolemist (Djerba, Mahdia), kärarikkamat (Sousse) ja vahepealseid (Hammamet, Monastir). Igal pool on võimalik kohapeal tellida soodsa hinna eest erinevaid väljasõidu marsruute. Kuna prantsuse keel on Tuneesias kõige levinum võõrkeel, siis sobib reis Tuneesiasse neile, kes tahavad praktiseerida prantsuse keelt. Hästi saab hakkama ka saksa ja inglise keelega.
Igale sobivat reisipaketti aitab kokku seada DETURi suurim koostööpartner Eestis CasSandra, kelle müügijuhtidel on nüüd abiks reisiteatmikele ka isiklikud kogemused.
Kolm on kohtuseadus. Kaks korda olen olnud Tuneesias. Tuleb vist ka kolmas kord minna. Oh kuidas tahaks!
Rännumehest karikaturist
EDUARD TÜÜR
| 
