Wales on oma suuruselt pisut vähem kui pool Eestit - 20640 km2. Pilk kaardile ütleb, et maa pikk ja kitsas: Wales on 160 miili pikk, kitsamast kohast vaid 55 miili lai (1 miil - 1,6 km), Walesil on merepiir põhjas ja läänes, kuid erinevalt Eestist lisaks ka lõunas - kokku 1200 kilomeetrit. Geograafiliselt on Wales meile Euroopa küllalt kauge ääreala - et jõuda maa südamesse, tuleb Londonist Eustoni raudteevaksalist sõita rongiga otse läände, läbi Suurbritannia keskmaakondade. Plaaniliselt peaks hakkama saama viietunnise rongisõiduga, aga arvestades saareriigi kehvasid raudteesid, võib kuluda terve päev ja teekond näida lausa lõputu.

Pärast peaaegu 11-aastast Walesis elamist olen aga leidnud, et meie, eestlaste, ja waleslaste juures on ka ühiseid jooni. Selleks on eelkõige väikerahvastele omane identiteedi otsing ja soov tänapäeva globaliseeruvas maailmas omanäolisena püsima jääda. Oleme mõlemad elanud 700 aastat võõra võimu all. Meie, eestlaste, vallutajad on aegade jooksul tulnud nii põhja-, lääne- kui ida poolt, Walesi omad siiski vaid ida poolt. Meil mõlemal on oma ajalugu, keel ja kultuur, mida ei saa meilt võtta keegi ja mis teebki meid teistest erinevaks.

Pilk ajalukku

Wales'i ajalugu ulatub tagasi õige hämaratesse aegadesse. Tänapäeva waleslaste, iirlaste ja šotlaste esivanemad - keltid - liikusid mandri-Euroopast Briti saartele umbes 3000 aastat tagasi. Erinevad kelti hõimud asustasid Briti saari kuni meie aja-arvamise alguseni. Aastail 43-410 AD kuulusid Briti saared Rooma impeeriumi koosseisu. Pärast roomlaste lahkumist V sajandi alguses hakkasid moodustuma Walesi oma kuningriigid, VI - VII sajandist ongi teada Walesi kuningad-printsid ja laulikud-poeedid nende õukondades. Samal ajal peeti võitlust tänapäeva inglaste esivanematega - anglosaksidest ja normannidest vallutajatega. Muistne vabadusaeg lõppes XIII sajandil, mil maa vallutati Inglise kuningas Edward I poolt. Sellest ajast saab ka Inglise kuninga või kuninganna vanim poeg Walesi printsi tiitli, tema naine saab Walesi printsessiks.

Walesi ja kelti kultuuri juured ulatuvad aastatuhandete taha. Igal Walesi printsil olid õuelaulikud - minstrelid ja tollest muistse vabaduse perioodist ongi säilinud palju luulet, folkloori ja rahvamuusikat. Kümnendal sajandil töötati välja isegi oma detailne seadustekogu. Muistsete poeetide kogunemised - eisteddfod'id - on jõudnud ka tänapäeva - igal aastal peetake seda rahvuslikku pidu kas Põhja- või Lõuna-Walesis. Algselt poeetide kogunemistest on saanud traditsiooniline võistulaulmise pidu, milleks valmistutakse üle maa terve aasta. Igal aastal toimub ka rahvusvaheline Eisteddfod Põhja-Walesi väikelinnas Llangollenis, kuhu tulevad lauljad ja tantsijad paljudest riikidest, sealhulgas ka Eestist.

Keel

Waleslasi ja nende maad eristab muust Suurbritanniast ka nende arhailine keel. Walesi keel on Indo-Euroopa keel, mis on lähedasemas suguluses saksa, prantsuse ja hispaania keelega kui inglise keelega kuigi sageli arvatakse, et walesi keel on vaid inglise keele dialekt. Ajalooliselt on koguni vastupidi - inglise keelel on walesi keele mõjusid, kuigi tänapäeva walesi kõnekeelde hiilivad märkamatult sisse puht-inglisekeelsed sõnad. Walesi ehk kõmri keel on Kesk- ja Põhja-Walesis täies elujõus, kuigi olid ajad, mil selle rääkimine koolis ja ametiasutustes oli karistatav.

Tänapäeval opereerivad ametnikud, arstid ja teenindav personal sageli sujuvalt kahes keeles ja waleslastest tööandjad eelistavad vakantseid ametikohti täita just inimestega, kes räägivad inglise keele kõrval ka kõmri keelt. Koolid on kakskeelsed ja walesi keele taassünnile pööratakse suurt tähelepanu ja kulutatakse palju raha. Walesi ligi kolmest miljonist elanikust räägib kohalikku keelt emakeelena umbes 30%, täpset arvu ei tea keegi. Omavahel eelistatakse kindlalt suhelda walesi keeles. On walesikeelsed raadio- ja teleprogrammid ja ilmuvad ajalehed.

Olen kohanud keskealisi ja vanemaid inimesi, kes jutuajamise alguses ütlevad vabandavalt, et nende inglise keel pole just kõige parem, seda hakati õppima alles 10-11 aastaselt. Jutt käibki tihti keele- ja rahvusprobleemide ümber. Ka kõige kaugemas maanurgas monoglott-waleslast tänapäeval enam pole, aga oli 50 aastat tagasi.

Walesi linnadel ja küladel on ka kaks nime - nii inglise kui walesi variant, esialgu segadusse ajav, kuid turist ei tohi lasta ennast sellest eksitada. Ka suurematel Inglise linnadel on walesikeelne variant (näiteks London on Llundain), mis on tunnistus muistsete keltide asustusest.

Walesile on iseloomulikud väikelinnad, tihti on need kas rannikul või mägede vahel orgudes.

Fotol: Aberystwyth (umbes 12000 elanikku) Lääne-Walesi rannikul.

Waleslased on optimistid

Waleslast on inglasest kerge eristada - ta on suurte puhmaskulmudega, elavate silmadega, väljendusrikaste näojoontega, suhtlemises on ta pigem uudishimulik, tahtes vestluskaaslase käest kohe kõike teada saada. Waleslastele on iseloomulik optimistlik ellusuhtumine, väga positiivne mõtlemine ja huumorimeel - ikka tahetakse sõpra või vestluskaaslast mõne nalja või killuga üle trumbata. Ollakse uhked oma maa, rahva ja päritolu üle - waleslane teab oma sugupuud ja esivanemaid tagasi 7-8 põlve ja kiitvalt räägitakse vana-vanaisa elust ja tegudest. Elasin ise Kesk-Walesis väikeses külas ja avastasin varsti, et pea kõik küla vanemad inimesed olid omavahel lähemalt või kaugemalt sugulased.

Rahvuslikud sümbolid

Erinevalt inglastest on waleslastel rahvariided. Naistel on need tavaliselt pikk must seelik, meestel pikad püksid, valge puhvvarrukatega pluus ja punane jakk või vest, algselt kuulus komplekti ka must kõrge torukübar. Sellist maakonniti varieerumist nagu Eestis, Walesis ei ole.

Maa rahvuspüha on 1. märts, päev, mil aastal 500 sündis walesi pühak Saint David. Sellel päeval organiseeritakse kontserte, mängitakse rahvuspilli harpi, lauldakse ja süüakse rahvustoitu - cawl'i. Cawl on paks supp lambalihast ja juurviljadest. Rahvuslill on kollane nartsiss, mis kasvab metsikult aasadel, aia- ja teeäärtes ja hakkab õitsema just rahvuspühaks, mil ilusa ilmaga võib nautida kollendavaid väljasid. Rahvustaim (pigem juurvili) on leek ehk porrulauk. Walesil pole küll iseseisvust, kuid on oma lipp - punane draakon valge-rohelisel taustal. Walesi rahvusvärvid ongi punane, roheline ja valge. Kõigi nende rahvuslike sümbolite ajalugu ulatub tagasi sadu aastaid.

Loodus

on väga vaheldusrikas - Wales on väga roheline maa, seda ka talvel. Palju kasvab igihaljaid puid-põõsaid. Maastikupildis vahelduvad pidevalt mäed ja orud. Autojuhil, jalgratturil või matkajal igav ei hakka: iial ei tea, milline vaade avaneb järgmise mäenurga tagant, kuhu maantee pöörab ja enda üllatuseks võib avastada, et oled jõudnud mäe otsa ja all orus lookleb hõbedane jõelint ning ümbruskonnale avaneb vaade kümnete miilide ulatuses. Aeg-ajalt ilmuvad vaatevälja vanad lossi- või kindlusevaremed, mis annavad tunnistust kunagistest lahingutest võõrvallutaja vastu. Mäekülgedel ja orgudes on laialipaisatult farmihooned ja karjamaadel lõputuna näivad lambakarjad rohtu näksimas. Iga 15-20 miili järel jõuab matkaja-turist suuremasse külasse või väiksemasse linna.

Need on armsad igaüks-teab-igaühte linnakesed, kus elanikkonna moodustavad põhiliselt keskealised ja vanemad inimesed, nooremad on siirdunud mujale elatist teenima. Sellises väikelinnas ilmselt miski ei jää ka saladuseks - inimlik olemus ja uudishimu on ju samad kõikjal! Enamus nendest linnadest pole just jõukal järjel, seda eriti pärast möödunudaastast suu- ja sõrataudi - sellise väikese linna elu ja majandus on tihedalt seotud turismi ja põllumajandusega. Vaevalt aga lõpevad linna viimased majad, kui algavad taas aasad, karjamaad ja mäekünkad ning üldse on kogu linnake sulandunud loodusesse.

Walesi enam kui tuhandekilomeetrine rannajoon on dramaatiline: kaljud vahelduvad liivarandade ja koobastega,

vanal ajal tegutsesid siin salakaubavedajad. Fotol: Edela-Walesi rannik.

Mäed

Minult on sageli küsitud, mis on Walesile kõige iseloomulikum. Eks ikka needsamad mäed, mis on kohati müstilised, kohati paljad ja kõledad, kohati kaetud metsaga ja salapärased... Mägede vahel on rohelised orud, oru põhjas jõgi või järvesilm. Mäed ja orud ongi selle rahva õnn ja õnnetus - vanal hallil ajal, kui Walesi peale ihusid hammast anglosaksidest ja normannidest vallutajad, olid mäed ja orud kohalikele kaitseks, muutes vaenlase läbipääsutee raskemaks. Samas mäed ja orud eraldasid rahvast, ei jõutud üksmeeleni ja oma riigi loomiseni. Kui veel tänapäevalgi räägitakse walesi keelt erinevalt Põhja- ja Lõuna-Walesis, siis sajandeid tagasi oli kasutusel eri keele variant pea igas orus. Walesis on ka Suurbritannia kõrguselt teine mäetipp - Snowdon Põhja-Walesis - 1018 meetrit merepinnast.

Wales - tema aastatuhandete paksune kultuurikiht ja võitlusterohke ajalugu, imeilus ja vaheldusrikas loodus - kõik see väärib kindlasti siia tulemist ja maa avastamist. Lühim tee Kesk-Walesi on Londonist Eustoni raudteejaamast rongiga või Victoria jaamast National Express bussiga. Edasi saab jätkata kas jalgrattaga, jalgsi, kohaliku bussiga, rongiga või renditud autoga.

SIIRI MERILA HUBBARD