Vahemerel on sada erinevat nägu just nagu unistustelgi, aga kui minna Maltale palmidega liivarandu või Hispaania Costa del Solile kohalikku kultuuri ja ajalugu otsima, siis võib pettumus olla suur. Nii et kui sõitsin sel kevadel Itaalia Rivierasse Liguuria rannikul, siis püüdsin teadlikult mitte millestki unistada ja leidsin just selle, mida otsisin - türkiissinise mere ja palmidega valge liivaranna, iidse vanalinna ja tõelise kaluriküla, toretseva glamuuri ja kohalike igapäevase askeldamise ning loomulikult hästi palju päikest ja suurepärase köögi.

Riviera delle Palme on Eestis vähe tuntud, kuigi Monte-Carlosse on kõigest 80 km. Muu maailma turistid avastasid selle aga juba möödunud sajandil. Kõigepealt tulid inglased ja mitte suvitama, vaid talvituma. Just nemad istutasid esimesed datlipalmid, mis tänapäeval kogu rannikut kaunistavad. Siis tulid Vene aadel ja Saksa töösturid, kuulsad kunstnikud ja kirjanikud, ehitati raudtee, uhked villad ja grand hotel'id ning mägede vahele peidetud Liguuria sai maailmakuulsaks. Kõige populaarsem oli ja on Alassio. Alates viiekümnendatest aastatest on kuulsuste külaskäigud Alassiosse ka kenasti jäädvustatud. Kõik nad on Caffè Roma vastas asuva kunstnike müüri jaoks teinud tillukese keraamilise plaadi kas mõne vallatu pildi, tsitaadi või lihtsalt allkirjaga. Silma hakkasid Hemingway, Thor Heierdahli ja Jean Cocteau nimed.

Tänapäeval on Riviere delle Palme pigem keskklassi suvituskoht. Endiste aegade sära pole aga kuhugi kadunud, itaallased ju armastavad glamuuri nii väga. Säilunud on ka Liguuria iidne kultuur - värvikad vanalinnad ja kirikud, mäenõlvadel kasvatatakse ikka veel oliive ja artishokke ning kalurid käivad tillukeste paatidega merel.

Alassio on tüüpiline Liguuria rannaküla - pikk peenike rannariba tuulte eest kaitstud lahesopis. Keskajal oligi küla vaid üks pikk tänav. Otse rannale ehitatud neljakordsete majade tihe rida on justkui kindluse müür kahe kalju vahel, mille taha külarahvas end omal ajal türgi mereröövlite rünnakute eest peitis. Kuigi tänapäeval on linn laiuti tublisti kasvanud, on vanalinn suurepäraselt säilunud ja otse randa pole mingit autoteed ehitatud. Enamus hotelle on just nendes iidsetes majades, nii et lainete muusika saatel jääd õhtul magama ja kui astud hommikul rõdule, siis oledki rannas. Enamasti on nii priima asukohaga hotellid hirmkallid, aga Alassios võib kõigi mugavustega merevaatega toa leida ka 1300 krooni eest, kusjuures Põhja-Itaalia hotellid on tihti paremad kui Euroopa keskmine.

Enamasti on nii Itaalia kui ka Prantsuse-Riviera rannad kiviklibused ja kaunis pisikesed. Alassio on aga neli kilomeetrit pikk ja imepeenikese valge liivaga. Suvel on rand loomulikult lootusetult ülerahvastatud ja maksustatud. Oma koha eest lamamistoolis päikesevarju all peab maksma (sõltuvalt sellest, mida just rendid), kuni 20 eurot päevas. Aga näiteks mai, septembri lõpp ja oktoober on vaiksed hooajad. Ilmad on siis ilusad ja merevesigi põhjamaalase jaoks piisavalt soe.

Kuigi Alassio seltsielu on väga värvikas, on see ometi iga päev täpselt ühesugune. Hommikul lamavad kõik itaallased kenasti rannas, ülejäänud päeva aga pühendavad oma kolme suure kire - hea söök, kallid rõivad ja promeneerimine - rahuldamisele. Nad söövad neljakäigulise lõuna, puhkavad veidi ja jalutavad rannas, panevad selga parimad rõivad poetänaval promeneerimiseks, sest kaks kilomeetrit vaateaknaid tuleb iga päev üle vaadata ja kõigile tuttavatele tere öelda, siis osta näiteks Max Mara kleidi või hirmkõrge kontsaga sandaalid, et saaks õhtusöögiks midagi veelgi ilusamat selga panna. Kuigi vanalinn on justkui osa rannast, paljudel restoranidel ja poodidel on isegi kaks ust, üks peatänavale, teine otse randa, ripuvad siinseal veidrad sildid, mis rannariietes linnas viibimise rangelt ära keelavad. Nii et kui tahate kohalikku seltsielu täiel rinnal nautida, siis pidukleit ja kõpskingad kohvrisse. Ainult saksa turistid kipuvad häid kombeid eirama.

Kui hing veidi kultuursemat või aktiivsemat puhkust ihkab, siis loomulikult on olemas ka tenniseväljakud, jalutusrajad mägedes, paadilaenutused ja igasugused ekskursioonid kas iidsesse kloostrisse, veinimõisa, koobastesse, kus meie esiisad kunagi elasid või näiteks Monte Carlo kasiinosse. Ilusa ilmaga on parim liiklusvahend roller, mida hotellist laenutada saab - ei mingeid liiklusummikuid ege parkimisprobleeme.

Rannikuküladest tundus kõige põnevam Noli. Uhke keskaegne linnake, mis oli kuus sajandit iseseisev merevabariik. Säilunud on ka vahitornid, tuhande aasta vanune kirik ja kindlusemüürid. Mereäärset promenaadi palistavad datlipalmid ja kalurid müüvad oma saaki hommikuti otse paadist. Nolist leidsime ka kogu reisi parima restorani. Ristorante Ines seitsmekäiguline lõuna oli suurepärane näide Liguuria kuninglikust, kuid samas arhailiselt lihtsast köögist: artishokkidega küpsetatud kala, mereandide risotto, kaheksajalad õli ja sidruni kastmes, grillitud langustiinid ja loomulikult Liguuria kuulsus pasta pesto.

Rahu ja vaikuse otsijatele sobib kõige paremini Varigotti. Ikka needsamad keskaegsed majad otse liivarannal, ainult et kohalikud pole oma valdusi veel lõplikult turistidele loovutanud, kõik on vaiksem ja väiksem. Hotelle on suhteliselt vähe, Varigotti on pigem üürikorterite ja suvilate küla. Varigotti lähedal on kahe dramaatilise kalju vahel imetilluke liivane plaazh, kuhu pääseb ainult paadiga. Kes tahab näha suuremat linna, peab minema Savonasse. Minu jaoks oli see küll veidi liiga lärmakas ja kaootiline (ehkki seda on vist kõik Itaalia linnad) ja rand ebahuvitav. Kõige väärtuslikumaks peetakse Albenga vanalinna. See oli suur ja tähtis keskus juba Rooma impeeriumi ajal, 9. sajandil. 11. sajandil võttis iseseisva linnana osa I ristisõjast ning sai suure sõjasaagi omanikuks. Ehkki Põhja-Itaaliale nii omased tellistest kõrged vahitornid, kitsukesed tänavad ja iidsed palazzod moodustavad kena ja suurejoonelise terviku, oli minu jaoks kõige suurem avastus tilluke varakristlik hallidest kividest ristimiskabel viiendast sajandist. Nii vanad ehitised on harva säilunud. Enamasti on nende müüre ja vundamenti ikka millegi suurema ja uhkema ehitamiseks kasutatud. Nii võib ka Albenga ristimiskabelist leida sambaid ja kive, mis pärit Rooma templitest. Mind on varakristliku kunsti arhailine lihtsus alati lummanud. Terviklik kompleks koos ristimisvaagna ja haruldaselt hästi säilunud Bütsantsi mosaiigiga oli haruldane elamus.

Loomulikult on palju põnevaid külasid ka mägedes, aga kuna ma armastan pööraselt merd, siis jäidki need enamasti nägemata. Käisime ainult Verezzis, sest kohalikud olid veendunud, et just sealt avanevad kõige avaramad ja kaunimad vaated kogu lahele. Kui kõiki asulaid mere ääres võib meie mõistes julgelt linnaks nimetada, siis Verezzi on tõepoolest väike keskaegne kindlustatud küla mägedes, mis on ikka veel usinalt ametis põllumajandusega.

Oliivi- ja viinapuuistandused, juurviljaaiad ning basiilikumi ja estragoni peenrad - kõik on rajatud terrassidele järsul mäenõlval Verezzisse tasub minna õhtust sööma, sest seal on mõned head restoranid ja suurepärased vaated päikeseloojangu nautimiseks. Nii mõnus on istuda vabaõhuterrassil, nautida jahutavat tuult ja vaadata, kuidas sajas värvitoonis sillerdaval merel purjekad ja kiirkaatrid kodusadama poole tüürivad. Ja kui pimedaks läheb, siis hakkavad laulma tsikaadid ning kusagil all orus helisevad kirikukellad. Ainult et kohalike veinidega peaks ettevaatlik olema. Need ei ole just tipptase ja hakkavad valge veini kohta kuidagi liiga kergesti pähe, ning mägiteed on niisama käänulised ja kitsukesed nagu sajandeid tagasigi. Kõige ja kõigi eest hoolitsev turismitööstus pole õnneks igasse Liguuria külla veel jõudnud.

© EUROMEDIA
ANNA GERRETZ - DE MUYNCK