Et Rootsimaa suve tõeliselt endasse hingata, näha ja nautida, tuleb ilmtingimata Stockholmist välja sõita. Olgu siis lõuna suunas, läbi armsalt vaiksete väikelinnakeste Nyköpingi, Norrköpingi või Linköpingi – meenutades lähevad need omavahel segi niikunii – või hoopis Oslo teed mööda põhja poole, Sigtunasse.

Sigtuna on Stockholmist just paraja lühikese väljasõidu kaugusel ja sõit sinna tasub end iga ilmaga. Kunagine Rootsimaa linn number üks, rajatud umbes 980. aasta paiku kuningas Eriku poolt, on see eestlastele vähemalt ajalooõpikuist tuttav. Olevat ju kunagi eestlased linna isegi vallutanud. Võib-olla seisavad just sellest ajast varemeis kunagised võimsad põllukivist kirikud, pühendatud Pühale Olof’ile, Pühale Per’ile ja Pühale Lars’ile.

See-eest veetleb aga tänini külastajaid selge ja puhta joonega punasest tellisest Maarja kirik, Sigtuna vanim säilinud ehitis. Päris muinasjutumajana mõjub aga Sigtuna Raekoda, Skandinaavia väikseim. Omal ajal oli Sigtuna uhke viikingite ja kuningate kants, vermiti ju siin ka esimesed Rootsi mündid.

Tänane Sigtuna on aga tõeliselt hubane ja vaikne väikelinn Mälarni põhjakaldal, kus peatänava poekesed ja kohvitoad meenutavad pigem nukumajakesi ning heledates värvitoonides puumajad elavad oma igavesti rahulikku argipäeva. Vähemalt näiliselt. Igatahes suurejoonelisele pealinnale on Sigtuna lähim hurmavalt rootsilik väikelinn.

Paarkümmend kilomeetrit Sigtunast on järgmine ahvatlus – Uppsala. Esmane, mis Uppsalaga seoses meenub, on vaieldamatult Uppsala Ülikool, Skandinaavia vanim, rajatud ammu enne meie Tartu Alma Mater’it, aastal 1477.

Väärika peahoone suurejooneline sini-kuldne aula meenutab oma kuldkarras rõdudega aga pigem teatrisaali kui teadusasutust. Teadust on aga siin majas juba sajandeid tehtud ja üheks vaieldamatult tuntuimaks nimeks Uppsala teadusloos on Carolus Linnaeus ehk Karl von Linne’, kes ka siinsamas Uppsala Toomkirikus maetud. Linne’ga seotud paiku on Uppsalas teisigi, aga Uppsalas on sündinud ka Ingmar Bergman ja sealses Skandinaavia suurimas Toomikirikus on maetud lisaks Linne’le ka kuningad Gustav Vasa ja Johan III. Omaette vaatamisväärsus on aga võimas Uppsala loss, mis oma madalate tömpide tornide ja massiivsete müüridega juba kaugelt silma hakkab. Loss on kunstimuuseumina külastamiseks avatud. Mis aga Uppsala linna endasse puutub, siis ei eksita palju, kui seda Tartuga võrreldakse.

Linnast välja, veidi põhja poole, jääb Gamla Uppsala. Lootuses leida tõelist vanalinna võib aga pettuda. Tõestust ammusest asustusest annab vana kirik ja eelkõige iidsed ja hiiglaslikud viikingite kalmukünkad. Gamla Uppsalas on ka suurepärane restoran, mis oma väliselt rustikaalses stiilis üllatab seestpoolt oma vaat et luksusliku olemisega, mis ometi hubane. Lahke perenaine on igati abiks juhatama teed Ulva Kvarni, mis mõned kilomeetrid eemal. 18. st sajandist pärit vesiveski hoones Fyris’e jõel on praeguseks antiigiäri, kus võib leida mõne krooni eest vanu pärleid, üksikuid hõbelusikaid, aga ka terveid suurejoonelisi hõbenõude komplekte, piltpostkaarte, pilte ja osta kilode või meetrite kaupa vanu rootsikeelseid raamatuid.

Kogu muu kila-kola hulka on ära mahtunud ka paar imelist diivanit ja tugitooli, mille hinnad ulatuvad juba tuhandetesse. Igatahes nagu tasuta külamuuseum. All korrusel võib samuti tasuta sisse astuda keraamika- ja klaasipuhujate töökodadesse, kus töö parasjagu käib ja valmiskaup kohapeal müügiks. Muidugi mitte odavalt. Ülal künkanõlval moodustavad tisleri-, tekstiili- ja pagaritöökoda koos kohvikulaudadega õues nagu omaette väikese külakese. Üks tõeliselt kena paik väljasõiduks.

Roslageni rüppe

Kas Uppsalast otse või siis Stockholmist Norrtälje suunas välja sõites jõuab ühe kauneima Rootsimaa nurgakeseni, mis oma valges raamistuses punaste või ka kollaste majakestega mõjub nii ehtrootsilikult, et enam rootsilikum ei saagi olla.

Kõik majad nii puhtad ja hooldatud, lilled rippumas ustel ja akendel, on need leidnud endale koha looduse roheluses, küngaste varjus või metsatukkades, ei iial kobaras koos, ikka nii põhjamaiselt individualistlikult eraldi… Silma järgi tundub, et enamus neist on saanud tänaseks juba vaid suvekodudeks. Ja mis Rootsimaa suves alati silma torkab, on pika varda otsa tõmmatud lipuvärvides vimpel, mis nii oma 1,5 - 2 meetrit pikk tundub olevat. Ilus komme. Oleks küllap Eestimaalgi ilus.

Norrtäljest endast võib rahumeeli läbi sõita ja alles peale Älmsta’t Väddo saarele jõudes, mida silma järgi saareks ei oskaks pidadagi, algab ilmselt üks pealinlaste meelissuvituspaikadest. Saare põhjatipus on Grisslehamni asula, jahtklubi meenutav hotellike ja metsaaluse täis suvilaid, mida peateelt ei oska aimatagi. Sadamast saab aga otse praamiga Ahvenamaale.

Ahvenamaa – kõrvalepõige naaberriiki

Ahvenamaale saab muidugi ka otse Stockholmist või Norrtälje lähedalt Kappelskär’ist, kuid kõige lühem ja ilmselt ka odavaim autopraamiühendus käib läbi Grisslehamni. Sõit kestab 2 tundi ning viib mitte küll otse Marienhamni, vaid Berghamni sadamasse, mis vähem kui tunnise autosõidu kaugusel saare pealinnast.

Pileti saab osta otse sadamast, kuid autoga minnes on mõttekam see siiski broneerida. Suvel on teadagi sõitjaid palju. Piletit saab reserveerida telefoni teel või kõige lihtsam, mõnes Stockholmi turismi-infopunktis, kus broneerimise eest mingit tasu ei võeta.

Kuna Ahvenamaa näol on tegu ju hoopis teise riigiga, ikkagi ametlikult Soome territoorium, ei maksaks passi kaasa võtmast unustada ja ka kellaaeg on Ahvenamaal tunni võrra erinev. Kuigi Soome riigi osa, on Ahvenamaa vägagi iseseisev, ikkagi oma lipp, oma parlament, rida seadusi, mis vaid nende endi määrata ja keele poolest hoopiski ametlikult rootsikeelne. Ahvenamaal sündinut ei saa ka Soome sõjaväkke kohustada. Omapärane on nii Ahvenamaa pool-iseseisev staatus kui Ahvenamaa ise – ei ole see nagu päris Soome ega ka enam mitte päris Rootsi.

Ka looduse poolest on Ahvenamaa midagi justnagu Soome-Rootsi vahepealset. Osalt meenutab loodus meie saari, küll ilma kadakateta, osalt ilmutab Soome-Rootsi kaljust graniiti. Et Ahvenamaa loodusest täielikumat pilti saada, peaks saari mööda küllap usinalt ringi tiirutama. Eks seda looda ka ahvenamaalased ise, sest turistidele on saartel küll mõeldud. On ööbimispaiku, rattalaenutusi, infotahvleid teede ääres.

Ahvenamaa pealinn, Marienhamn kannab tsaar Aleksander II abikaasa, keisrinna Maria nime. Järele mõeldes pole üllatuda miskit, sest kuulus ju ka Ahvenamaa Vene tsaaririigi haldusalasse ja kui 1861. aastal linnale alus pandi, andis Aleksander II sellele lahkelt oma abikaasa nime. Linna elanike arvuks loetakse 10 000, kuid suviselt vaikseil tänavail annab kümmetki hinge kokku lugeda, kui just kaubakeskus ja jahisadam kõrvale jätta.

Marienhamnile, mis koosnekski nagu kahest ristuvast pea-alleest, vaiksetest kõrvaltänavatest ning jahisadamast allee ühes ja suurest sadamast allee teises otsas, mis põiki üle saaretipu viib, saab tunni-paariga tiiru peale teha küll. Vaikne on see linn tõepoolest. Isegi majad on siin tugeva rootsi punase asemel mahedates heledates toonides. Läbi Grisslehamni jõuab Stockholmist Ahvenamaale suurepäraselt ka vaid päevaseks väljasõiduks.

Kuninglik Stockholm

Kuigi Stockholm on sel aastal nimetatud Euroopa Kultuuripealinnaks, ei ole sellega seoses märgata mingeid erilisi ega erakordseid ülepingutuslikke ponnistusi eriskummaliste kultuuriatraktsioonide esilemanamiseks. Stockholmis lihtsalt on sedavõrd palju kultuuri ja vaatamisväärset püsivalt olemas, et lisaks tavalisele pealinna tiitlile võiks see kanda kultuuripealinna tiitlit mil iganes.

Lisaks tavapärasele aastat läbivale kultuurikalendrile, kuhu kuuluvad suuremad kunstinäitused, rahvapidustused, spordi- ja ratsavõistlused, oreli-, teatri-, filmi- ja veefestival, viimane koos ilmuhke ilutulestikuga, ning ridamisi muid ahvatlevaid üritusi, on Stockholmis 70 (!) muuseumit ja need ei kao kuhugile ka siis, kui Euroopa Kultuuripealinna tiitel mujale edasi rändab. Kel vähegi tahtmist lisaks jalutuskäigule kesklinnas ja vanalinnas näha ka midagi sellest, mida Stockholmi rikkalikud muuseumid endas hoiavad, tasuks kindlasti juba enne sõitu mõnest reisibüroost Stockholmi muuseumide loetelu hankida ja enda jaoks sobiv valik välja selgitada.

Esmahetkel võivad heidutada muuseumide piletihinnad, mis kõiguvad, sõltuvalt muuseumist, nii 30-60 Rootsi krooni vahel. On ka kalleimaid hindu, kuid lastele ja peredele on enam-vähem kõikjal soodushinnad. Sellegipoolest tasub end ära nn. Stockholmi kaart, mis annab vaba sissepääsu kõigisse seitsmekümnesse muuseumisse! Lisaks sellele saab kaardiomanik tasuta sõita kõigil linna bussi- ja metrooliinidel ning isegi lähirongidega.

Vähe sellest, Stockholmi kaardiga saab tasuta ka kahele väiksele laevasõidule mööda Stockholmit. Nii Kuningliku Kanalituuri kui Ajaloolise Kanalituuri puhul saadab ekskursioonilaevukest giid, kes jutustab erinevates keeltes Stockholmi ajaloost ja vaatamisväärsustest.

Mõlemad sõidud kestavad umbes tunni. Ja et paadid on osaliselt kinnised, ei sega ka vihm ega tuul mõnusat ringsõitu. Kaardita oleks pileti hind 80 Rootsi krooni. Ja ka see pole veel kõik. Kaardiomanik saab kesklinnas ka tasuta parkida – ja see juba on midagi! Lisaks pakub kaart mitmeid hinnasoodustusi näiteks Skanseni – Stockholmi kesklinnas asuva imetoreda vabaõhumuuseumi külastamisel ja mitmetel laevasõitudel skääridesse. Kui kõiki neid kaardieeliseid kasutatud, ei tasu paljuks pidada retke kesklinnast pooletunnise laevasõidu kaugusel asuvale kaunile Fjärderholmarna saarekesele, kus vanades kalurimajakestes tegutsevad poekesed, restoranid, keraamika- ja tekstiilitöökojad.

Veetlevaid väljasõiduvõimalusi on lõputult. Stockholmi kaarti saab osta näiteks otse kesklinnas asuvast turistide infopunktist, Sverigehuset’ist, see kehtib 24 tundi ja maksab 199 Rootsi krooni. Täiskasvanuga kaasasolevad lapsed saavad kaardi 25 Rootsi krooniga. Kaart teeb olemise Stockholmis tõeliselt meeldivaks ja mugavaks ja ka linnatranspordi või oma auto kasutamise hõlpsaks ja muretuks. Kui arvestada, et ainuüksi Kuningalossis paikneva nelja muuseumiga – varakamber, arsenal, kuninglike tõldade väljapanek ning lossiruumide külastus – ja Raekoja suurejoonelise ilu nautimisega on kaardi hind end juba õigustanud!

Kuna kaart hakkab kehtima selle esimesest kasutamishetkest – ja mitte ostumomendist – jätkub kaardiõigusi veel järgmiseks hommikupoolikukski. Siinjuures tasub meeles pidada, et enamus muuseume on avatud vaid kella neljani. Erandiks on näiteks suurejooneline Vasa muuseum, kus piletihinna sisse käib ka film laeva ülestõstmisest ja restaureerimisest, ning Skansen, mis on suvel avatud hilisõhtuni, kuigi majakesed suletakse varem ja seetõttu on seda “elu täis” muuseumit parem enne kella viit õhtul külastada.

Õhtul võib aga minna Cosmonova kinno, kus elamus on garanteeritud. Cosmonova on ainus meile nii lähedal asuv omnimax kino. Omnimax tähendab sisuliselt seda, et ekraan on kui kuppel vaatajate peade kohal, luues seeläbi vaatajaile erilise efekti. Kuna kohad on nummerdamata, tasub parema elamuse nimel istuda võimalikult keskel ja viimastes ridades. Cosmonova’s näidatakse ka spetsiaalseid filme, pikkusega nii ca 40 min, mis efekti kõige enam esile toovad. Vaatamist väärivad nii filmid Grand Canyon’ist, Mount Everest’ist kui ookeanisügavustest. Elamus on hinda väärt!

Lisaks muuseumidele ja näitustele peab muidugi nägema ka “lihtsalt Stockholmi”, selle suurejoonelist rahvusromantilist arhitektuuri, kirikuid – ja muidugi Djurholmi! Djurholm on üks Stockholmi kaunimatest – ja kallimatest – linnajagudest otse meresoppide kaldal, kus tõelised villad upuvad rododendronitesse ja purjekad kõiguvad päiksepaistelises rahus. Idüll on enam kui täiuslik! Siin elavad stockholmlased, kelle nimesid tuntakse üle maailma. Ja ometi ei mõju siin ükski maja kui arhitekti kramplik enesejäädvustuspüüe, vaid kõik need majad või villad on sedavõrd hubased, inimlikud ja omanäolised, et nii väga tahaks arhitekti nime teada…

Kõik need bernadotid

nii on oma raamatu Rootsi kuningakojast pealkirjastanud Staffan Skott ja kel vähegi huvi, võib sealt teada saada kogu praeguse Rootsi kuningliku perekonna sugupuu, alates uljast Prantsuse marssalist Jean Baptiste Bernadotte’ist, kellest sai Rootsi Riksdagi tahtel nüüdse kuninga kauge esiisa. Nii nagu igas korralikus kuningriigis on ka Rootsis hulganisti kuninglikule perekonnale kuulunud või kuuluvaid losse, mis tänaseks on saanud omaette vaatamisväärsusteks. Stockholmi Kuningapaleed ja linnalähedast Drottningholmi lossi teavad vist küll kõik, kes Stockholmis käinud. Linna serval, Solna’s, asub aga Ulriksdali loss, mille lasi rajada Eestimaaga tihedalt seotud olnud mees – Jakob de la Gardie, Eesti- ja Liivimaa kindralkuberner ning Tallinna asehaldur.

See oli aastal 1662. Hiljem läks loss mõistagi Bernadotte’ide valdusesse ja seal elas kroonprints Gustav VI Adolf oma kuninganna Louise’ga. Ulriksdali lossi tallides võib aga imetleda kuulsa kuninganna Kristiina kroonimistõlda. Külastamiseks on avatud ka loss ise ja kaunis Orangerie. Stockholmist lõunasse jääb 1772. aastal kuningliku pere valdusse läinud Tullgarni loss, mis oli kuningas Gustav V lemmikresidentsiks.

Djurgardenis, Tivolist ja Skansenist veidi edasi, asub maalilisel saarenukil prints Eugenile kuulunud Waldemarsudde. Kuna prints Eugen eraldus ülejäänud kuninglikust suguvõsast sellega, et tõestas end kunstnikuna, on ka Waldemarsudde avatud osalt kui maaligalerii, kus väljas nii printsi enda töid kui tema rikkalik kunstikogu. Väljasõiduga Sigtunasse annab aga suurepäraselt ühendada Skokloster’I külastust.

Skoklosteri loss asub ühel Mälarni järve poolsaarel ja ehitanud on selle Carl Gustav Wrangel, kelle suguvõsa on Eestimaalgi hästi tuntud. Lisaks maalilisele asukohale pakub loss vaatamisväärset interjööri ja 50 000 kunstiväärtuslikku eset ajavahemikust 1450-1850. Rootsi ampiirstiili suurepäraseks näiteks on aga kuninglik Rosendali loss, kus nii interjöör, mööbel kui tekstiilid moodustavad eheda terviku. Vaadata tasub kindlasti ka Rootsi Rüütlihoonet 17. Sajandist, mida loetakse Euroopa kauneimate ehitiste hulka. Rootsi neoklassitsismi saab imetleda aga Gustav III paviljonis Haga pargis. Ja loomulikult kuulus Drottingholm ise, koos lossiteatriga ja Hiina lossiga, mille ehitas oma abikaasale sünnipäevakingiks kuningas Adolf Frederik 1750. aastal.

Kuningliku pealinna kuninglikule minevikule ja olevikule lisab nn losside tuur nii värve kui emotsioone. Teadmistest ja teadasaamistest rääkimata. Ja mis turistile sugugi mitte vähe oluline – kõikidesse nendesse lossidesse on Stockholmi kaardiga nii kohalesõit kui sissepääas tasuta! Käiku Skoklosteri, Drottningholmi ja Waldemarsudde lossidesse annab aga meeldivalt ühendada ilusa laevasõiduga. Rääkimata juba eraldi laevasõitudest skääridesse. Stockholmis, ammugi siis kogu Rootsimaal, jatkub vaatamisväärset enam üheks suviseks reisiks.

Stockholm on kuninglik. Ja seda iga ilmaga!

HANNA MILLER