Sudeley Kindlus - enam kui tuhandeaastane Inglismaa üks paremini restaureeritud maamõis.

Tänapäeval on Cotswold eelkõige turismipiirkond, kuid on ka töötavaid farme ja aasadel võib endiselt näha lambakarju rohtu näksimas, nii nagu oli see sajandeid tagasi. Turistile on Cotswold eelkõige aktiivse puhkuse veetmise paik: palju on matkaradu ja vaikseid kõrvalteid jalgrattaga sõitmiseks, väikesed linnakesed ja külad on täis ajalugu ning pakuvad avastamisrõõmu. Samas on tsivilisatsioon kõikjal käeulatuses: kuulus ülikoolilinn Oxford ja maakonnalinnad Gloucester, Worcester, Warwick; Shakespeare sünnilinn Stratford on vaid pooletunnise autosõidu kaugusel.

Ausammas kalale

Asun oma Cotswoldi avastamise ringile. Väljun koos oma sõiduriista - jalgrattaga - Oxfordi lähedal Banburys rongist. Püüan kiiresti leida õige teeotsa ja Banbury’ga hüvasti jätta - suured linnad ei tõmba jalgratturit. Sõidan maha esimesed 13 miili ja olen Chipping Nortonis. Mind võtavad vastu tüüpilised Cotswoldi kollakashallist kivist 300 aasta vanused linnamajad. Kosutuseks inglaslik tass teed piimaga ja tagasi Oxfordi maakonna põldude vahele ja paari miili järel olen hoopis eelajaloolises paigas - Rollright Stones. 4000 aasta vanune kääbaskalme kohta räägib legend, et hooplev kuningas ja tema sõdurid muudeti kivideks kohaliku nõia poolt. Kaua oli kohalikel hirm nende kivide ees, kuid üks talumees, ignoreerides kõiki eelarvamusi, proovis ühte kivi ära viia. Hobused ponnistasid terve päeva, kuid kivi nihkus vaid mõne tolli jagu. Olles veendunud kivi võimus, otsustas talumees kivi tagasi panna, see õnnestus ilma suurema jõupingutuseta...

Edasi viib tee läbi Long Comptoni ja Shipstoni kuni jõuan Chipping Campdeni. Aeg on hiline ja peagi näen tänava ääres silti “XIV sajandi võõrastemaja”. Kui õige magaks öö 600 aastat vanas romantilises majas? Lähemal uurimisel selgub, et hind on pisut soolane. Lõpuks, veel viimases valgevalus, leian öömaja teeäärses Bed and Breakfast’ is.

Pärast hommikueinet - muna ja peekon, röstitud sai ja marmelaad - asun teele. Esimene peatus on Blockley’s - küla väikese poe, postkontori ja kõrtsiga, sulandunud rohelusse. Jalutan külatänava lõppu, kus on Kala Maja (Fish Cottage) ja kohaliku legendi järgi olevat möödunud sajandil elanud tolle maja juures tiigis kala, kes käinud iga päev omaniku käest toitu võtmas ja nii iga päev järjest 20 aastat! Tollele müütilisele kalale on püstitatud isegi väike mälestusmärk.

XV sajandi tuvimaja Nauntoni lähedal. Keskajal kasutati tuvisid ohtralt toiduks.

Donningtoni õlu

Edasi lookleb tee üles ja alla, avanevad vaated kollastele viljapõldudele - on juuli lõpp - jõuan ristteele ja järgmine küla on Condicote. Küla keskel on suur roheline plats puudega, kus parajasti muru lõigatakse ja ümber platsi on farmid, taamal puude taga kirik. On keskpäev ja kogu küla on peaaegu inimtühi. Condicote ongi kuulus sellega, et seal lihtsalt ei ole midagi, külaga pole seotud olnud ükski tähtsam isik ega sündmus Inglismaa ajaloos. Ka mitte millegi omamine võib olla väärtus! Tee lookleb põldude ja karjamaade vahel kaksikküladesse, Dikleri jõe ääres asuvatesse väga vaiksetesse ja pisut salapärastesse Upper (ülemine) ja Lower (alumine) Swell’i. Poole miili kaugusel on väike Donnington, mis on kuulus oma pruulikojaga. Kohaliku õlle pruulimiseks kasvatatakse ise otra ja ümbruskonna kõrtside juures ongi silt “Donningtoni Õlu“.

Vahelduseks väikestele küladele põikan Stow-on-the-Wold’i. Stow on väikese linna mõõtu. Märtsis 1646 peeti siin Inglise Kodusõja viimane lahing, mil parlamentäärid vangistasid kuninga poole hoidvad sõdurid kohalikku kirikusse. Cotswoldi villa õitseaegadel peeti Stows aastalaatasid, mil korraga müüdi 20000 ja enam lammast. Kogu linn ongi ehitatud laadaplatsi ümber. Uitan Stow tänavatel - peaaegu iga teine pood müüb kallihinnalist antiikmööblit, on kalleid juveeliärisid, kunstikauplusi ja galeriisid.

Suundun tagasi maale ja tee viib Lower ja Upper Slaughter’isse. Neid külasid ühendab Eye (Silm) jõgi ja vahet on neil umbes miil. Lower Slaughter on piltpostkaardi-küla: imekorras vanad majad, küla keskel on mälestusena möödunud aegadest veski, mis on avatud muuseumina. Tolle muuseum-veski omanik on dzässilaulja Gerald Harris ja poes ringi vaadates hakkavadki silma kohalike suveniiride kõrval dzässmuusika kassetid ja CD’d. Jõe ääres puude all on küla ainuke majutusasutus - neljatärnihotell koos restoraniga. Võtan minagi istet ja pole midagi värskendavamat pärast paarikümnemiilist rattasõitu kui inglaslik tass teed, traditsioonilise piima asemel õnnestub ka sidrun välja kaubelda. Minuga ühte lauda asuvad keha kinnitama ja oma reisimuljeid jagama kaks jutukat Ameerika daami ja maailm on väike - vanem daam on läti-leedu päritolu ja reisihimulistele on järgmine planeeritav reis Balti riigid! Kaksikküla Upper Slaughter on hoopis vaikne, kottidzite vahele on peitunud hotell, mis kuulub Maailma Väikeste Luksushotellide ketti. Hotell on avatud õhtul ainult neile, kes on eelnevalt ööbimise broneerinud.

Edasi kulgeb tee Windrushi jõe orus ja järgmine küla on Naunton. Küla on otsekui pikkupidi pooleks lõigatud: üks rida kottidzeid on ühel pool jõge, teisel pool jõge, pisut kõrgemal, teine rida maju. Kõik lambafarmerite talud, töötavaid farme on praegugi näha. Teen peatuse keset küla ja avastan väikese pagaripoe, kus kõik on valmistatud kohapeal omas majas, mis on harukordne Inglismaal - enamus väikesi pagaritöökodasid on ammu välja surnud... Teen minagi omapoolse panuse äri toetamiseks ja ostan õunapiruka. On väga vaikne, õhtul teeb oma uksed lahti küla kõrts, kus, nagu silt ütleb, saab ka kohalikku Donningtoni õlut juua. Teel Nauntonist välja avastan XVI sajandi tuvimaja, kus omal ajal oli enam kui tuhat tuvipesa. Keskajal peeti tuvisid toiduks.

Vana kuningriigi pealinn

Tee lookleb edasi ja õige pea olen VIII sajandi anglosakside kuningriigi Mercia tollases pealinnas Winchcombe’s. Winchcombe sai oma linnaõigused rohkem kui tuhat aastat tagasi ja omal ajal oli piirkonna tähtsaim linn. Vaid viimase paarisaja aasta jooksul on naabruses asuvad Cheltenham ja Gloucester muutunud olulisteks administratiiv- ja kaubanduskeskusteks. Ronin mäest üles, naudin vaateid ümbruskonnale ja leian ennast linnakese peatänavalt. Linn pole suur, kuid on õhtune tipptund, kõik on töölt koju ruttamas ja liiklus tihe. Winchcombe’i südames Püha Peetri kirikus puhkavad Mercia kuninga Kenulf’i ja tema poja Kenelm’i maised jäänused. Iidse Winchcombe’i võõrastemaja pidajad ei näi aga üksikust jalgratturist vaimustuses olevat - kellel pole üheinimese tuba, kellel toad täis, kellel hind liiga kõrge... Probleem laheneb siiski: paar miili linnast väljas on mõõduka hinnaga Bed and Breakfast, kus ka üksik jalgrattur on teretulnud. Pole midagi kosutavamat kui tass teed...

Hommikul uurin Winchcombe’i veelkord läbi. Vanad majad on lähemat silmitsemist väärt, eriti fantastiline on väike Vineyard Street - Viinapuuaia tänav, kus reas kunagiste kangrute sajanditevanused kottidzid. Linnas on politsei- ja raudteemuuseum, mitmed vanad kõrtsid on ajastu-hõngulised, töötab keraamikatöökoda, linna keskel on paar teemaja, mis serveerivad traditsioonilist Inglise kella-viie-teed: kann teed, väikesed kolmnurksed võileivad lõhekala, värske kurgi, juustu, singi või tuunikalaga ja tükk kooki. Siin piirkonnas ei ole odavaid praetud kala ja friikartuli restorane. Cotswoldis loeb kvaliteet, mitte kvantiteet ja odavus.

Winchcombe’i peamine atraktsioon on tema servas asuv

Sudeley Kindlus

X sajandil andis anglosaksi kuningas Ethelred Sudeley mõisa pulmakingiks oma tütrele Goda’le. Mõis oli kuulus ka oma võimsate tammemetsade ja seal elavate hirvedega. Pärast normannide vallutust aastal 1066 paljud tollased mõisad kaotasid oma maavaldused ja privilegeeritud seisuse, kuid Sudeley jäi puutumata. Lähema paari sajandi jooksul Sudeley omanikud sulandusid abielude teel normannidega ja mõis oli Inglise kuningakoja omanduses. Sudeley’l oli oluline osa XV sajandi Rooside sõjas, mille lõppedes maavaldus läks troonile tulnud Tudorite dünastiale. Tudorite kuningas Henry VIII (abiellus 6 korda) peatus ja elas Sudeley’s mitme oma naisega, pärandades mõisa pärast oma surma aastal 1547 oma viimasele kaasale Katherine Parr’le. Pärast Katherine surma oli Sudeley kuningakoja valduses kuni Kodusõjani, mil mõis rüüstati parlamentäärlaste poolt ja vajus unustusehõlma ligi 200 aastaks. Alles kuninganna Victoria valitsemisaja algul, aastal 1837, ostsid mõisa jõukad Worcesteri linna kindavabrikandid, vennad Dent’id. Toimusid ulatuslikud restaureerimistööd ja eriti kuulsaks sai ümbruskonnas Emma Dent, ettevõtlik Victoria-aegne proua, kes tõi Sudeley’le tagasi tema tõelise elu ja tänu kellele võivad ka XXI sajandi turistid nautida toda enam kui tuhandeaastast mõisakompleksi. Dent’i kõrgekvaliteedilised nahkkindad ja käekotid on aga tänapäevalgi müügil.

Lahkun Winchcome’st ja Sudeley’st otsemat teed pidi Cotswoldi “pealinna” Cirencester’i suunas. See kõige otsem tee on aga roomlaste rajatud sirge Salt Way - Soolatee. See on tee, mida mööda omal ajal transporditi soola. Teel on väikesed külakesed Compton Abdale, Withington, Baunton ja nii vaiksed on need Cotswoldi külad, et tihti pole neis poodi ja Inglise külale nii omast kõrtsigi, kirik aga ei puudu neist üheski.

Kasutasin kohaliku turismikontori abi öömaja leidmisel ja peatusin Itlay külakeses Cirencesteri lähedal. Bed and Breakfast on mäe otsas, avaneb suurepärane vaade ümbruskonnale. Nii eraldi suurest teest on too külake, et ilma turismiinfo punkti abita poleks seda kohta avastanud. Perenaiselt saan teada, et tema külalised tulevadki ainult läbi turismikontorite. Olevat usaldusväärsemad kliendid. Hommikul taas muna ja peekon ja suundun Cirencesterit uurima.

Cirencester oli roomlaste ajal Londoni järel Briti Saarte oluliselt teine keskus. Rooma-aegsest elust annab põhjaliku ülevaate Corinium Museum. Keskajal oli linnal väga oluline osa villakaubanduses ja sellest annab tunnistust ka tohutu suur kirik. Otsekui möödunud aegade mälestuseks peetakse linnas kaks korda kuus käsitöölaatasid. Aega on vähe ja vaadata palju. Otsin üles teeotsa Colni jõe ääres asuvasse Bibury külasse. Umbes tunni pärast olen kohal.

Arlington Row

Bibury on vist kõige tuntum ja külastatavam Cotswoldi küla. Näen juba eemalt suuri turistibusse ja uudishimulikke jaapanlasi (jaapanlased on maailma üks enamreisiv rahvas!). Bibury teeb kuulsaks tema Arlington Row - rida XV-XVI sajandi kangrute maju. Need päevinäinud Cotswoldi kivist majakesed on tänaseks pisut vajunud, mõned on osaliselt kaetud viinapuuväätidega, uste juures kasvavad roosipõõsad, väikesi aknaid ehivad lilled, igal neist kottidzitest on oma hing ja karakter, kindlasti oleks ka oma lugu jutustada... Ka praegu elatakse nendes majades. Kas kunagiste kangrute järeltulijad? Ei tea ja küsida pole ka kelleltki, kõik kohalikud on kadunud, tüdinenud turistidevoolust. Mälestusena möödunud aegadest on Bibury’s muuseumina töötav villaveski ja vanakraamipood. Kalameestele on siin tiik, mida regulaarselt täidetakse forellidega. Otse Colne jõe ääres on jalapuhkamiseks vabaõhukohvik. Ei jäta minagi juhust kasutamata.

Inglismaa vanim hotell

Päike on kadunud pilve taha ja asun taas teele - mu truu jalgratas pole mind veel alt vedanud! Paari tunni pärast olen läbinud terve seeria külasid, tõsi, mitte enam nii vanu, vaid pisut modernsemaid, ja olen jõudnud Cotswoldi lõunaserva, vanasse linna Malmesburysse.

Malmesbury iga on soliidne - linna nimi praegusel kujul on säilinud VII sajandist, linnaõigus pärineb aastast 880, sellest ajast on säilinud muutumatul kujul ka linna tänavate plaan ja peagi olen kunagisel turuväljakul linna keskel. Otse minu ees on Malmesbury Abbey (kloostrikirik) - kunagine Inglismaa suurim ehitus, millest meie päevini on säilinud vaid kolmandik. Oma kõrgaegadel oli abbey rivaal enamikele Inglismaa religioossetele institutsioonidele. X-XII sajandil, ligi 200 aasta jooksul, vermiti abbeys ka münte. Keskajal toimusid siia palverännakud. Otse abbey kõrval on viinapuuväätidega kaetud The Old Bell Hotel. Tundub uskumatu, aga Old Bell on hoidnud oma uksed külastajaile valla aastast 1220. Ligi 800 aastat pidevalt tegutsenud hotell on Inglismaa vanim. Aegade jooksul on siin peatunud paljud abbey kõrged külalised ja ka kroonitud pead. Praegu on The Old Bell kolmetärni hotell, kus öö kahele maksab £115. Astun sisse - tammepuust antiikmööbel, vaibad, ajastu hõng, voldik vastuvõtulaual tutvustab jõulumenüüd (on alles juuli!), aastavahetuse eripakkumisi ja pettumuse vältimiseks soovitatakse kõik varakult ette kinni panna. Koht on populaarne. Siseõuel on avatud kohvik.

Malmesbury on olnud sünni- ja kodupaigaks mitmetele keskaja Inglise õpetlastele ja ka leiutajaile. Juba aastal 1010 tegi siinne munk esimese katse lennata, mis lõppes õnnetult mõlema jalaluu murruga ja tõdemusega, et edukaks lendamiseks on vaja ka saba... Malmesbury oli keskajal oluline põllumajanduse ja villatööstuse keskus, kus igal nädalal toimus kaks suurt laata. Traditsioon, mis tänaseks on kahjuks kadunud.

Vaadata-uurida oleks veel palju, kuid aeg on otsa saanud. Jää hüvasti, Cotswold! Saabub rong ja laetud positiivsete muljetega, lähen koju, Lääne-Walesi rannikule. Olen veendunud, et kõik, kes on korra Cotswoldi sattunud, tahavad siia tagasi tulla. See on piirkond, mis on väärt siin kulutatud raha ja ressursse.

tekst ja fotod
SIIRI HUBBARD