On teada, et õlut on pruulitud Suurbritannias juba 5000 aastat tagasi, kuid esimesed õllepoed ilmusid alles koos roomlastega meie ajaarvamise algul. Ükski neist varastest õllepoodidest - kõrtsidest pole meie päevini säilinud, kuid Londonist leitud vanad õllekannud arvatakse ulatuvat tagasi aastasse 300. Enamus esimesi vanu kõrtse olid elumajade pikendused. Varsti hakati ehitama ka esimesi võõrastemaju kombineeritult koos õllepoega, mis on tuntud kui inn´id.

Õlut pruuliti algselt ilma humalateta ja on inglise keeles tuntud kui ale. Alles 14. sajandil hakati õlut pruulima koos humalatega ja on tänapäeva inglise keeles tuntud kui kui beer. Humalad parandasid õlle maitse- ja säilitusomadusi. Ringi liikudes võib veel praegugi tee ääres näha vanu silte alehouse - õllemaja, kuigi seal müüakse juba sajandeid humalatega pruulitud õlut. Vahel on pub'i asemel kasutusel ka vana kelti päritolu sõna tavern märkimaks õllemaja ehk kõrtsi.

Varased võõrastemajad (inn'id) ehitati sageli kirikute lähedusse majutamaks palverändureid ja ringireisivaid jutlustajaid. Hiljem peatusid nendes ka karjaajajad, seda eriti Walesis ja Šotimaal. Karjaajajad ajasid kohaliku lamba-, veise- või hanekarja Londonisse või teistesse suurematesse linnadesse turgudele ja laatadele ja pikal teekonnal peatuti inn'ides. Esimesed õllepoed ja võõrastemajad muutusid varsti populaarseteks: juba aastal 970 anglosaksi kuningas Edgar püüdis reguleerida nende arvu külas ja müüdava õlle hulka hakati mõõtma pintides. 1 pint on 0,568 liitrit ja see mõõtühik on kehtiv tänapäevani: ikka öeldakse, et läheme kõrtsi ja võtame pindi... Kes ei jõua nii palju juua, võib võtta ka pool pinti, kuid suured õllejoodikud joovad õhtu jooksul 5-6 pinti...

Hiljem, 15. sajandil, võõrastemajad ja õllepoed said tuntuks kui avalikud majad ja kuningas Henry VII andis kohalikele võimukandjatele õiguse neid sulgeda ja pisut hiljem õllepoe omanikud pidid omama oma äri pidamiseks spetsiaalset luba - litsentsi, nõue kehtib tänapäevani ja on reguleeritud Euroopa Liidu seadustega.

Vanad pubid on väikesed ja hubased. Royal Oak - Kuninglik Tamm - Newport, Lõuna-Walesis.

Kõige vanem, kõige väiksem

Pärast sellist sajandite tagust algust pretendeerivad paljud tänapäeval tegutsevad kõrtsid Briti Saarte kõige vanemale, merepinnast kõige kõrgemal asuvale, kõige väiksemale, kõige arhailisemale, kõige enam filmitumale ja kes teab veel mis kõige tiitlile. Igal vanal pub'il on oma lugu, tihti on just nimelt pub'id olnud ajaloosündmuste tummad tunnistajad. Pub'is on varjanud ennast reformatsiooni ajal tollal mitte populaarne katoliiklik preester, Kodusõja päevil said pub'is varju rojalistid parlamentäärlaste eest ja vastupidi - olenes piirkonnast ja pub'i omaniku meelsusest.

Ei olegi täpselt teada, milline tänapäeva kõrts on kõige kauem müünud alkohoolseid jooke. Üks vanemaid tänapäeval tegutsevaist kõrtsidest on The Royalist Hotel (Kuninglik Hotell) Stow-on-the-Wold linnakeses Cotswoldi piirkonnas. Praegu on väikelinn Stow turistide meelispaik ja elegantse fassaadiga The Royalist Hotel'i ehituse ajalugu ulatub tagasi aastasse 947. Ehitatud anglosaksi kuninga Aethelmari poolt, on praegune Royalist andnud varju reisijatele Foss Way'l*, hiljem olnud kasutuses kui varjupaik vaestele ja orbudele, veel hiljem tuntud kui võõrastemaja Eagle and Child (Kotkas ja Laps) ja opereerinud ka postkontorina. Nagu praegune nimigi ütleb, said Kodusõja päevil seal varju kuninga pooldajad - rojalistid. Majast on leitud mitmeid huvitavaid esemeid nagu 10. sajandi king, 17. saj. Kodusõja-aegse kuningapooldajate komandöri kiri (originaal), maja alt läheb aga enam kui miilipikkune tunnel kirikusse.

Vanim õllepruulikoda pärineb aastast 953 ja asub Yorki maakonnas. Sealsed õllepruulijad - võõrastemajapidajad Samson Ellis ja tema perekond pidasid maja enam kui 800 aastat (aastani 1780).

Sloo Inn Pembrokeshire maakonnas Lõuna-Walesis.

Kuulsad külastajad ja tervitusmusi

Lisaks pikale ajaloole püüavad paljud võõrastemajad ja kõrtsid silma paista millegi ebahariliku või erilisega: mõni maja on erilise kujuga (ümmargune), mõnel on varjatud peidukohad, kuhu inimene sõja ajal või muidu heitlikel aegadel tagaajava vaenlase eest peitu sai pugeda. Muide, selliseid peidukohti on ohtralt ka vanadel elumajadel. Mõni kõrts uhkeldab seda külastanud kuulsate inimestega. Üks selliseid on Iirimaa vanim kõrts Grace Neill's Inn, ehitatud Donaghdee sadamasse aastal 1611 (kolm aastat pärast maailma vanima viski destilleerimise tehast), selle kuulsamate külastajate hulka kuuluvad helilooja Liszt, kirjanik Thackeray, poeet Keats, poeet ja näitekirjanik Behan, kirjanik Daniel Defoe, Iirimaa kroonimata kuningas Dan O'Connell ja Venemaa tsaar Peeter I, kes oli seal tormivarjus ajal, mil õppis laevaehitust Iirimaal. Selle pubi traditsioonide hulka kuulus tervitusmusi külalisele kõrtsiperenaiselt või teenijatüdrukult tema saabumisel. Peeter I oli aga kaks meetrit pikk ja väga nägus... Peetri visiiti meenutab mälestustahvel ülakorrusel Imperaatori Ruumis.

Tsivilisatsioonist kaugel

Põhja-Inglismaal Yorgi maakonnas asuv Tan Hill Inn arvatakse olevat Briti Saartel merepinnast kõige kõrgemal - 528 meetrit - asuv pub. Kuigi see pole ju teab mis suur kõrgus ja Suurbritannia pole lumine maa, võib talvel Põhja-Inglismaal siiski olla ettearvamatuid lumetuiske ja on mitmeid lugusid, kuidas Tan Hilli endised ja praegused omanikud ja ka külastajad on olnud nädalate kaupa lumevangis. Õnneks on omanikul olnud alati piisavalt varuks sütt ja halgusid, et hoida tuld kaminas. Ja ilmselt pidid ka muna- ja peekonivarud olema küllaldased... Lähimad naabrid on Tan Hill'ist 5 miili (8 kilomeetri) kaugusel. Tihedalt asustatud Inglismaa puhul on see juba arvestatav eraldatus muust maailmast.

Maa rekordi lööb aga Lääne-Šotimaa mägedes asuv The Old Forge: lähim linn - Inverness - on 107 miili (170 kilomeetri!) kaugusel ja linnulennult on lähima maanteeni 12 miili.

Selliste tsivilisatsioonist pisut eemalasuvate maakõrtside külastajad on tihti jahi- ja kalamehed, linnuvaatlejad, mägedes matkajad. Õhtul lõõgastutakse, süüakse ja juuakse pint õlut või klaas veini ja kaminatule paistel vahetatakse muljeid lõppevast päevast. Ülakorrusel on magamistoad külalistele. Nädalalõppudel organiseerib pub'i pidaja tihti elava rahvamuusika mängijaid oma kõrtsi. Väikese lisatasu eest võib saada terve folkmuusika kontserdi osaliseks, seda eriti Walesis, Šotimaal ja Iirimaal, kus rahvamuusika on endiselt au sees.

Yorgi maakonna põhjaosas on teistest asustatud kohtadest üsna eemalasuv legendaarne Saltersgate Inn. Tolle maja kaminas on tuli põlenud järgemööda enam kui 200 aastat. Selle kohta on mitmeid lugusid, üks lugu räägib, et maja kasutasid 18. sajandil salakaubavedajad ja tolliametnik, kes tuli korda looma, tapeti ja maeti kamina alla. Omanik, kartes karistust, nõudis, et tuli pidevalt põleks, et politseinik, kes tuleb surnukeha otsima, ei saaks vaadata kamina alla... Tuld on hoitud siiani elusana.

Looduskaunites kohtades olevatel kõrtsidel-võõrastemajadel on tihti oma kindlad külastajad, kes tulevad ikka ja jälle tollesse piirkonda puhkust või nädalalõppu veetma ja ega siis ei unustata ka tuttavat pub' i.

The Harbour Inn Solva sadamas Pembroke Rahvuspargis Lõuna-Walesis asub otse sadamakail ja on mugav paik kehakinnituseks nii jahiga merel seiklejaile, autoturistidele, jalgrattureile kui jalgsimatkajaile.

Kõrtsi hing on tema pidaja

Kõrtsi omanikud on midagi rohkemat kui endale vaid sel teel elatise hankijad - sellise kõrtsi peremees ja perenaine on kohaliku elu hinged, kellel on limiteerimata tööaeg, kes teavad kõiki kohalikke uudiseid, üksik matkaja saab informatsiooni külaelu ja seal toimuva kohta. Hea kõrtsmik peab olema väga hea suhtleja, kellel alati ka mõni nali või anekdoot varuks ja kellel on alati aega külastajatega rääkida. Kõrtsipidajast oleneb palju kogu kõrtsi miljöö ja atmosfäär, kõrtsmik peab nautima oma tööd. Kui kõrtsmik on kinnine ja kidakeelne, siis see kõrts ei muutu populaarseks ja pole ka sissetulekut.

Kõrtsi- ja võõrastemaja pidamine on kui elustiil. Selles osas on ka omalaadseid rekordeid, näiteks kõige kauem töötanud kõrtsiperenaine, kohalikele tuntud kui "tädi Mabel" Lõuna-Inglismaal Devoni maakonnas, suri paar aastat tagasi 101-aastaselt. Tädi Mabel loobus tööst kõrtsis 99-aastaselt, olles 75 aasta jooksul serveerinud tuhandeid pinte õlut ja joonud ise vaid "natuke limonaadi" ja teed piimaga!

Kohalikud inimesed käivad tihti terve elu ühes küla kõrtsis, see saab neile harjumuseks. Hertfordi maakonnas 89-aastane isa ja tema 58-aastane poeg on külastanud ühte ja sama kõrtsi ("The Chequers" - Malelaud) oma kodukülas kahe peale kokku 111 aastat! Sellist lojaalsust annab otsida!

Pub'is käiakse nii joomas kui söömas

Kõrts on ka tänapäeval traditsiooniline ja populaarne kokkusaamise koht, kus juuakse õhtul koos sõpradega pint õlut. Kõrtsis käimine ongi suurelt osalt sotsiaalne tegevus: üksi kõrtsis olla on kuidagi nukker. Kui tullakse ja ollaksegi üksi, siis peagi hakkab jutt veerema naaberlauas istujatega ja õhtu lõppedes lahkutakse heade tuttavatena. Inglased armastavad kodust privaatsust ja sageli saadakse sõpradega kokku just nimelt pub'is. Sageli tuntakse inimest aastakümneid, kuid kodus pole kordagi käidud, kokku on saadud ja juttu aetud ikka vaid pub'is. Kahtlemata on tänapäeva kõrts palju kaotanud oma sajandite tagusest õhustikust ja karakterist. Oma töö on teinud ka tänapäeva massikultuur - on kõrtse, kus mürtsub vali popmuusika ja nurgas helendavad mänguautomaadid, on tohutu lärm ja vestelda on peaaegu võimatu.

Meeldivamad on vaiksemad hubasemad pub'id, mis tihti peegeldavad ka kõrtsiomaniku huvisid ja karakterit: vahel on pub´i pidaja kogunud ja seinale pannud maailma erinevate riikide rahad, vahel on seal kollektsioon vanu õllekanne, tihti on seinal rippumas kohalikku elu, traditsioone ja ajalugu ja peegeldavad pildid ja fotod.

Kui algselt pub tekkis kui koht, kus käidi joomas, siis meie päevil enamus kõrtse serveerivad ka toitu. Populaarsed on traditsioonilised briti road - friikartulid kala või loomalihaga, neeru- ja loomaliha pirukas, kartuli, hakkliha ja sibula vormiroog, tavaliselt on menüüs ka supp. Magustoiduks traditsiooniline õunapirukas vanilli-munakastmega, šokolaadikook, puuviljasalat või jäätis. Pühapäeviti on eraldi menüü. Portsjonid on suured ja hinnad suhteliselt mõõdukad. Kõige populaarsem jook on muidugi õlu (palju sorte), kuid õlle asemel võib juua ka siidrit, veini või ka hoopis kangemat kraami - likööri või viskit. Traditsiooniliselt on pub avatud kella 11 hommikul kuni kolmeni pärastlõunal ja uuesti 7 - 11 õhtul, kuid tänapäeval paljud kõrtsid on lahti kogu päeva, aga toitu serveeritakse tavaliselt vaid lõuna ajal ja õhtul.

Urbaniseerumine toimub kõikjal - kui külas suletakse kool, pood, postkontor, on see kurb ja tugev löök külaelule. Kohalik lihakarn ja pagaritöökoda on kadunud enamikest küladest juba aastakümneid. Kui Inglise (Šoti, Iiri, Walesi) külast kaob traditsiooniline kõrts, on ka külaelul lõpp: pole enam kooskäimise, uudiste vahetamise ja seltsielu kohta ja kogu küla on muutunud vaid linnalähedaseks magalaks.

SIIRI MERILA-HUBBARD