Prantsusmaa lõunaosas on mägede vahele end ära peitnud üks imepisike Taizé-nimeline linnake. See linn on tõesti tilluke ning pea kõik sealsed hooned kuuluvad Taizé kloostri kogukonnale. Sealses kloostris elab ligi sadakond venda, kes avasüli ootavad kloostrisse külla kõiki, kes sinna tulla soovivad.

Tallinna Kaarli kogudus korraldab juba mitmendat aastat järjest palverännakuid Taizésse. Selle koguduse läbi õnnestus ka minul palverännakule minna.

Augusti alguses istus 15-liikmeline reisiseltskond Kaarli kiriku ees minibussi, saatis viimased õhumusid mahajäävatele sõpradele ja sõit Prantsusmaa poole läkski lahti. Reisimarsruut läks läbi Rootsi, Taani ja Saksamaa. Juba pärast esimest koosveedetud tundi sain aru, et reisiseltskond on tõesti õnnestunud ning meil saab kindlasti tore olema. Nii see oligi.

Taizé külla jõudes ronisime bussiga justkui mäkke. Mida edasi me sõitsime, seda rohkem inimesi nägime: inimmassid voorisid edasi-tagasi, bussid saabusid ja väljusid. Alguses ei saanud me täpselt arugi, kuhu me jõudnud oleme. Parkisime oma bussi ja väljusime. Kuidagi hirmutav tundus see rahvaste voorimine. Inimesi oli igasuguseid - noori, vanu, musti, valgeid... Selgus, et olime juhtunud Taizésse suve kõige rahvarohkemal nädalal - ühtekokku oli siin ligi 7000 inimest kõikjalt maailmast.

Õige pea kostusid kirikukellad, mis kutsusid meid keskpäevasele jumalateenistusele. Kogu see mass hakkas kiriku poole valguma. Paljad õlad kaeti rättidega ja, lauluraamat käes, istuti teiste sekka põrandale. Kostusid mahedad muusikahelid, mille saatel rahvas end kirikupõrandal püüdis ära mahutada. Sisenesid vennad. Valgetes rüüdes istusid nad oma kohtadele kiriku keskel altari vastas. Altar on Taizés väga huvitav - see on kui värvide ja tule mäng, see on valguse sümboolika. Algas palvus. Ühiselt lauldi paar laulu, siis kuulati jumalasõna ja jäädi ühiselt vaikusesse. See viieminutiline vaikusehetk oli midagi maagilist - avanes võimalus vaikselt oma mõtetesse laskuda, unustada kogu see lärmakas inimmass. Oli võimalus olla üksinda, kuid samas olime ju ka kõik koos.

Palvuse lõppedes suunduti üheskoos sööma. Kuna sellise inimmassi toitlustamine võtab omajagu aega, siis pidi igaüks oma ootamisaega ise sisustama. Kes laulis suure suuga, kes mängis rahvuslikku mängu, kes leidis kõrval seisva inimesega ühise jutukeele, kes lihtsalt jälgis seda kõike kõrvalt. Siin, toidusabas seistes, tulidki kõige teravamalt ilmsiks eri rahvuste temperamendid. Teistest ei olnud just raske eristada näiteks Vahemeremaade rahvaste esindajat, kes lausa oma kaaslase kukil istudes oma laulujoru alustas. Toit oli Taizés aga väga hea ja tervislik ning nagu prantslastel kombeks, ei puudunud ühestki toidukorrast ka üks tubli käntsakas saia.

Kõht täis, tuli hakata majutuse peale mõtlema. Kuna barakid olid juba hõivatud, ei jäänud eestlastel üle muud, kui leppida telkidega. Kellel oli oma telk kaasas, püstitas selle telkimiskohale. Kellel oma telki ei olnud, see pidi leppima kohaga suures ühistelgis. Omamoodi eksootiline oli kogu sealne elukorraldus. Tualette (õigemini peldikuid) ja pesemiskohti oli küll mitmeid, kuid alatihti olid seal järjekorrad. Duši alla minnes tuli arvestada sellega, et võib-olla ei ole seal sooja vett. Igaks sammuks oli tarvis varuda aega ja kannatust.

Esialgu jäi tõesti mulje, et Taizés valitseb korralagedus. See esmamulje oli aga ekslik, sest eks iga asi nõuab ju harjumist. Olles juba natuke tutvunud sealse rütmi ja elukorraldusega, sain aru, et tegelikult sujusid kõik asjad plaanipäraselt. Iga Taizés viibija pidi osa võtma töörühma tööst ning iga päev pidi ta tunnikese oma ajast kõigi heaolu tarvis ohverdama. Koristati tualettruume, korjati prahti, pesti nõusid, puhastati pühakoda ja süüdati küünlaid enne palvust. See oli juba õnneasi, missugune töökohustus kellele osaks sai. Mulle meeldis minu töö väga. Meie grupp pidi üldkasutatavaid hooneid koristama ja ühistelkide ümbrusest prügi korjama. Iga päev tunnikese sellist tööd teinud, suutsin hinnata ka teiste inimeste panuseid ning enam ei pahandanud, kui kõik pesemisruumid koristamise tarvis mõneks ajaks kinni olid pandud. See oli ju meie kõigi hüvanguks!

Tundus, et Taizés on tõesti kõik läbi mõeldud. Eriti soojaks läks mu süda siis, kui meie, eestlased, esimest korda oma vennaga kohtusime. Vend Mathew ülesandeks on just eestlastega tegeleda ning ta oskab päris hästi eesti keelt rääkida. Kui meie tutvusime, oli tal parajasti käsil Naksitrallide raamat! Vend Mathew on mitmeid kordi Eestis käinud ning teab meie linnasid ja kogudusi. Tema hoolitses selle eest, et me sealse eluga paremini harjuksime. Ning tõesti, tasahilju muutus seal kõik koduseks ja armsaks, ka palvuste vaikusehetked said uue tähenduse. Kui alguses tundus see aeg kole pikk ja piinlik, siis nädala lõppedes jäi viiest minutist vaikusest mulle juba väheseks. Õppisin, et vaikuses olles ei tule ilmtingimata millelegi mõelda. Piisab sellest, kui mõtlemise asemel laskuda hoopis vestlusesse oma sisemise minaga.

Nii meie päevad möödusidki. Kolm korda päevas olid palvused, viis korda päevas sai süüa. Iga päev avanes võimalus osa võtta mitmetest loengutest ja rühmatöödest. Oma igapäevane panus anti ka töörühmas osaledes. Igal päeval oli uskumatult palju uut ja huvitavat pakkuda, sai ka külastada suveniiripoodi või osta väikesest poekesest midagi maitsvat. Õhtul koguneti kohvikutaolisesse kohta, kus oli võimalik osta endale klaasike veini või pudel õlut ning suhelda, suhelda ja veelkord suhelda. Kui kogu sellest suhtlemisest ja inimestest juba tüdimus tekkis, oli võimalik peita ennast Vaikuse Aeda. Mida sügavamale aeda, seda vaiksemaks seal kõik muutus. Kõikidel, kes sinna aeda sisenesid, oli ju teada, et Vaikuse Aias on keelatud rääkimine ja müra tekitamine. Laskunud pikkadest laudtreppidest alla, sattusin aeda, mis oli täis väikeseid tiike ja ojasid. Oli lilli, puid ja haljaid murualasid. Aeda minek oli parim võimalus teiste eest pagemiseks.

Kes tuli Taizésse sooviga leida rahu ja puhastada oma mõtteid, sai selleks võimaluse ühinedes Vaikuse grupiga. Vaikuse grupis olija elas ja sõi teistest eraldi, tal ei olnud mingeid kohustusi ega piiranguid, kuigi eeldati, et ta hoidub teiste inimestega suhtlemast. Meie grupist ühines Vaikuse grupiga neli inimest. Ja tundus, et see mõjus neile tõesti hästi. Juba kolmandal päeval sosistas üks tüdruk särasilmil: "Nüüd olen ma ametlikult õnnelik!"

Usun, et oma õnne leiab Taizést vast igaüks, kes seda otsima on läinud. Kuid see, mida palverännakult otsima minnakse, on juba igaühe oma asi. Üks on kindel - selleks peab olema mingi sisemine vajadus ja jõud. Kindlasti mitte vaid soov saada ühe turismielamuse võrra rikkamaks.

HELENA VÄLJASTE