Olen sellistesse kõikelubavatesse reklaamlausetesse alati suhtunud skeptiliselt. Kui uskuda turismibrošüüre, siis on Alpid pärlikee, mitte mäed, sest iga teine suusaküla reklaamib end Alpi pärlina. Valle d'Aosta on aga tõepoolest eriline. Mitte ainult sellepärast, et seda ümbritsevad Euroopa kõrgeimad mäetipud Mont Blanc, Monte Rosa, Matterhorn ja Gran Paradiso ning suurimad liustikud. Tähtis on ka ajalugu, sest just läbi Valle d'Aosta viib tee kuulsate läbipääsudeni üle mägede - Suur ja Väike St. Bernard, millede kaudu Itaalia juba sajandeid on ülejäänud Euroopaga ühendust pidanud. Terve org on justkui ajaloomuuseum: roomlaste teed, sillad ja arhitektuur, keskaegsed kindlused, tüüpilised alpikülad ja iidsed viinamarjaistanduste terrassid ning loomulikult hästi palju kirikuid ja kloostreid, sest keskaegne palverändurite tee Via Francigena Rooma läks just siitkaudu. Parim aeg ajaloolisi vaatamisväärsusi nautida on ikkagi suvel, kui kogu org õitseb ja haljendab, taustaks lumised mäetipud. Talvel tegeleb kogu turismitööstus suusatamisega, kõik muu on justkui tasuta magustoit.

Valle d'Aostas on suusatamiseks palju võimalusi. Kõige kuulsamad on vast Cervinia ja Courmayeur. Kuigi Cervinia suusapiirkond on suurem (pakub ühendust ka Zermatt'iga Šveitsis), on Courmayeur kui küla palju värvikam, luksuslikum ja ajaloolisem. Juba kaks aastat on Courmayeur taas kord maailma lõpp Mont Blanc'i jalamil, edasi ei vii enam ühtegi teed, sest kiirtee ja tunnel on suletud.

Üle mägede Prantsusmaale pääseb vaid suuskadel mööda liustikke. Küla ise asub kitsukeses orus vaid 1224 m kõrgusel, hotelli aknast avanes aga vaade üle 4000 m tippudele. Nii et ühe päevaga saab nautida nii mägede all kui ka kohal olemist, sest liftidega pääseb 3461 meetri kõrgusele, kust saab alguse üks maailma kuulsamaid off piste radu Vallée Blanche. 30 km suuskadel mööda liustikku ja oletegi teisel pool Euroopa kõige kõrgemat mäge, Chamonix'is Prantsusmaal. Valée Blanche on turistidele avatud ka sel aastal, ainult et teekond tagasi läbi Šveitsi ja Grand St. Bernard'i tunneli on aeganõudev ja kulukas. Kõigi eelduste kohaselt avatakse Mont Blanc'i tunnel sel suvel uuesti.

Valle d'Aosta'le on viimased aastad rasked olnud. Kõigepealt katastroof tunnelis ja siis mudalaviinid sel sügisel. Samas oli Courmayeur üks väheseid kohti Alpides, kus sel muidu nii lumevaesel aastavahetusel oli katustel meetrijagu lund ja nii mõnigi tee laviiniohu tõttu suletud. Kõiki ohutusnõudeid järgival turistil pole pabistamiseks põhjust. Suusarajad, külad ja maanteed on tõketega kaitstud ja suurema lume kogunemist ennetatakse pisikeste kunstlikult tekitatud laviinidega. Õnnetused juhtuvad ikka nendega, kes vaatamata keelumärkidele märgistatud radadelt kõrvale pööravad ja ilma giidita off piste't harrastavad.

Courmayeur'i suusapiirkonnas on kokku 100 km suurepäraste vaadetega suusaradu. Kusagil all sinetab Aosta org, mis lookleb justkui madu mägede vahel, teisel pool kerkib müürina Mont Blanc'i massiiv oma teravate tippude ja liustikega. Kuigi sinisega märgistatud kõige lihtsamaid radu on vähe, saab ka algaja hakkama, sest rajad on hästi laiad, pööramiseks piisavalt ruumi ning kukkudes pole vaja karta puude otsa või kuristikku libisemist. Tõelistele suusafännidele on põnevad mustad rajad ja suurepärane off piste. Suusaperiood on pikk - 8. detsembrist aprilli lõpuni. Lume kvaliteet on parim veebruaris. Jaanuaris ei paista paljudele suusaradadele päikest, ilmad võivad olla liiga külmad ja mõned off piste rajad on veel suletud. Courmayeur'ist paar kilomeetrit Ferret'i orus on 35 km murdmaaradu imeliste vaadetega kõrgmägedele. Samas pole õhk 1250 m kõrgusel veel nii hõre, et hingamisega probleeme tekiks. Lõppkokkuvõtteks: kuigi katalooge lapates võib tekkida tunne, et Courmayeuri suusapiirkond on liiga väike ega paku piisavalt erinevaid võimalusi, pole see tegelikult sugugi nii. Olemas on kõik, millest üks tõeline suusafänn unistab, pluss veel suurepärane atmosfäär.

Courmayeur on pika ajalooga kuurort. Euroopa kõrgeim mägi, kaunis loodus ja mineraalvesi on suusatajaid, alpiniste ja lihtsalt suvitajaid meelitanud sajandeid. Esimene hotell avati juba 1680. aastal. Kohalikke elanikke on 3000, mis on suusaküla kohta päris palju, nii et Courmayeur on üks tõeline Itaalia küla, mitte turismivabrik, mis hooaja möödudes suveunne vajub. Iidne peatänav on igati värvikas. Veinibaarid, suurepärased restoranid, luksuspoed ja kunstigaleriid - Courmayeur on ikka olnud up market kuurort! Kohalikud küll kurdavad, et tasapisi on Cortina d'Ampezzo ja mõni teinegi koht rikaste seas populaarsemaks muutunud ja süüdistavad selles turismiameti viletsat reklaamitööd.

Vaatamata sellele on atmosfäär kogu külas ikkagi luksuslik, hinnad aga igati normaalsed. Minu isiklik tähelepanek on, et kui pisikeses suusakülas on pood pärsia vaipade ja murano klaasiga, siis on ka toit restoranides suurepärane ja muusikud klubides tõelised professionaalid, nii et Courmayeur'is on, mida õhtuti teha. Kõige raskem on kiusatusele vastu panna kohalike delikatesside poodides. Itaallased oskavad oma lihtsat mägede toitu maitsvalt valmistada ja üliahvatlevalt pakkuda.

Otse Mont Blanc'i tunneli suudmes, Entreve külas asub Auberge de La Maison. Hotellil on küll ainult kolm tärni, kuid kogu atmosfäär, sisekujundus ja teenindus on suurepärased. Minu arvates on Põhja-Itaalia hotellid üldiselt meeldivamad kui sama klassi omad Prantsusmaal või Austrias. Kui ülejäänud Alpides on tüüpiline hotell tumedates toonides, väikeste akendega klassikaline chalet, siis itaallased armastavad avaraid ruume, heledaid toone, pehmeid sohvasid ja suuri vanne. Kuigi kõik see ei sobi küll hästi kokku Alpide traditsioonilise elulaadiga, on keset mägede karmi ilu ülimalt mõnus lõunamaist luksust nautida.

Auberge de La Maison on kuulus mitmel põhjusel. Kõigepealt suurepärane restoran, üks parimaid vaateid Mont Blanc'ile ning kuulsad külalised: Hispaania kuningas ja Formula 1 võidusõitja Alesi. Kõige tähtsam on aga omaniku koloriitne isiksus, oma töö hea tundmine ja oskuslik müügipoliitika. Tema viimane pöörane ettevõtmine ja reklaamitrikk oli 930 km pikkune jalgsimatk Rooma. "Ah, mind lihtsalt huvitas, et milline see palverändurite elu tegelikult ikkagi oli, aga ega ma seda päris õiget tunnet vist kätte saanud, "ohkab härra Garin, "tänapäeval on ju kõik teed autode, mitte inimeste jaoks." Garin on ka kirglik kollektsionäär (lugematu arv maale Mont Blanc'ist ja kohalik vanavara on hotellis kenasti eksponeeritud), gurmaan ja kohalike delikatesside tutvustaja.

Peaaegu kõik, mida restoranis pakutakse, on oma farmi toodang või mägedest korjatud. Auberge de La Maison'i kõige suuremaks saavutuseks peetakse 1200 m kõrgusel kasvatatud viinamarjadest tehtud valget veini, mille maitse oli üllatav kombinatsioon kargusest, magususest ja sulava lume lõhnast.

Kui ilm juhtub halb olema ja suusatamisest suurt midagi välja ei tule, on pühendumine sööma- ja joomahullusele parim alternatiiv. Kui võtta itaallastest eeskuju ja süüa kaks korda päevas neljakäiguline eine rohke veiniga, ongi kogu päev kenasti sisustatud. Vahepealne aeg kulub lõunauinakuks, peatänaval promeneerimiseks ja kui te veel jaksate, siis väikeseks aperatiiviks mõnes veinibaaris. Kohalikud Valle d'Aosta veinid on kerged joogid ja sobivad suurepäraselt päevase eine juurde.

Õhtul tasuks proovida midagi kuulsamat ja paremat. 97. aasta Chianti Classico Reserva maksab restoranis kõigest 240 krooni. Mägedes on toidud veidi rammusamad kui Itaalias üldiselt tavaks, nii et kange digestiiv (liköörinaps magustoidu juurde) on igati tervislik. Kui küsite midagi kohalikku, siis pakutakse enamasti mustikagrappa't või genepe'd - puhtast piiritusest tehtud magusat mägitaimede nastoikat, mis meenutab veidi kummelit ja mõjub ületäitunud maole rahustava palsamina.

Lisainfo: www.courmayeur.it

Tekst ja fotod:
ANNA GERRETZ
STEFAN DE MUYNCK
© Euromedia