Minu viis lõppenud aasta Amsterdami, mis ei ole teab kui suur, kuid maailma ajaloos on küllalt olulise sõna öelnud linn. Saabusin paar päeva varem ja jõudsin näha jõulutulede säras linna. Ilm oli Lääne-Euroopale omaselt sombune ja suhteliselt soe, eestlase jaoks ei mingit talvetunnet.

Väikelinn

Oli vana aasta viimane päev, aeg veel varajane ja otsustasin teha tunnipikkuse rongisõidu Amsterdamist Hollandi väikelinna Apeldoorni. Raudteejaamast sain teada, et rongid lõpetavad liiklemise kell 8 õhtul. Apeldoorni linn elas oma tavalist elu, aga järsku hakkasid kostma imelikud paugud, ikka rohkem ja kõvemini. Sain peagi aru, et midagi hirmsat siiski toimumas pole ja et sedaviisi võetaksegi vastu lähenevat uut aastat. Aeg läks edasi, paukumine valjemaks, linna tänavad hakkasid tasapisi tühjenema.

Avastasin kohaliku muuseumi, kus külastajaid polnud, kuid kella neljani lahti. Astusin sisse, ostsin pileti ja kuna jõulud ning uus aasta seovad kuidagi märkamatult inimesi, pakkus jutukas piletimüüjast tädi mulle kohvikunurgas automaadist võetud kohvi kõrvale suurest klaaskausist hollandi jõuluspetsialiteeti - ümmargusi rasva sees keedetud rosinapalle. Proovisin. Päris head, meenutasid pisut Eesti rosinasaia. Tegelikult oli ju tavaline päev, aga teadmine, et see on 2002. aasta viimane, tekitas siiski kuidagi erilise tunde. Muuseum läbi käidud, oli sulgemiseni veel pool tunnikest aega. Asutuse personal oli äärmiselt jutukas ja uudishimulik, kõigil oli midagi öelda ja kõik tahtsid midagi teada - kes, kust, millal? Et imelikud inimesed need eestlased - käivad aasta lõpul nii kaugel kodust ringi... Et tore oleks ikka kodus olla...

Väljas oli vahepeal hakanud hämarduma ja tänavad päris tühjaks jäänud.

Vaikne nurgake Amsterdami südalinnas. Rohelise pargimuru järgi ei oskakski arvata, et kalender näitab südatalve.

Kella kaheksani oli veel aega, Hollandis on ju vahemaad lühikesed, seepärast tegin teel peatuse veel teises väikelinnas, Amesfoortis. Kell oli viis ja linn peaaegu tühi. Linnasüdamest leidsin lahtioleva "karakteriga", st umbes kolmesaja aastase, viimased sada aastat muutumatult püsinud sisustusega kõrtsi, kuhu kohalikud olid kogunenud juttu ajama. Minu sidruniga tee kõrvale saabusid taas juba tuttavad rosinapallid kui uusaastakingitus. Vaatasin ringi pimedas ja tundmatus linnas - oli põnev. Kuna paljudel majadel polnud kardinaid ette tõmmatud - aeg vist veel varane - siis nägingi erinevalt ehitud kuusepuid, mille ümber pererahvas rahulikult toimetas, sätiti ka välja minema - sõpradele külla või restorani. Tänavatel olid üksikud jalgratturid. Möödusin ka paarist kirikust, kuid nende ümber ei paistnud olevat mingit tegevust.

Amsterdam

Lõpuks sõitsin tagasi anonüümsesse Amsterdami - enne kui liiga hilja. Raudteejaam oli peaaegu inimtühi, kuid mida lähemale Amsterdamile, seda enam rahvast rongi kogunes. Poolel teel tuli minu juurde viisakas noormees, kes laitmatus inglise keeles palus ühe euro, just nimelt see raha olevat tal vajaka bussipileti ostmiseks Lõuna-Hollandisse... Kuna oli aasta viimane päev, uskusin teda ja andsin raha, ei tahtnud ju tema aastalõppu rikkuda. Amsterdamis oli aga päris märul lahti - raudteejaam oli saabujaid ja viimastele rongidele tõttajaid täis.

Jalgrattaid on Hollandis palju liikumas, tihti pole need lukuski.

Läksin ajaloolise linnasüdame, iidse Dam'i väljaku (Dam Square), poole. Pidevalt oli kuulda juba Apeldoornist tuttavaid paukusid, siin aga hulga valjemaid. Dam'i väljakul oli üles sätitud tohutu suur telk - talvepalee - Winter Plaza. Kohalikelt sain teada, et selline talvetelk on kujunenud neil juba traditsiooniks. Jõudes talvetelki olin aga pettunud - sees lärmas tohutult vali popmuusika, inimesed istusid ja kolme-euroste talongide vastu sai hõõgveini. Muretsesin minagi tolle naljaka talongi. Ilm oli külm, vein soojendas ja maitses hästi. Minu kõrval oli keskealine paar Inglismaalt, kes tuli spetsiaalselt grupireisiga Amsterdami aastalõpu ilutulestikku vaatama. Samast sai uiske laenutada ja tehisjääl sõitsidki mõned amatöörlikud uisutajad. Arvan, et mitusada aastat tagasi Hollandi kanalitel uisutajad tegid seda paremini. Kaks portsjonit veini joodud, uitasin ringi kesklinnas - turismijuhis ju öeldakse, et hilisematel tundidel hoidke kesklinna valgustatud tänavatele; siin-seal liikuski imelikke, väga eksootilise väljanägemisega tüüpe ja tänavanurkadel pakuti igasugust kahtlast kraami - Amsterdam on tuntud ka kui Euroopa narkootikumipealinn… Põikasin korraks ka Punaste Laternate ehk prostituutide tänavale. Siin käis "töö" endiselt, olenemata lähenevast aastanumbri muutusest, mehepojad pidasid läbirääkimisi ja kadusid ukse taha. Taevasse ilmusid esimesed ilutulestikud.

Ilm on nii pehme, et aasta viimastel päevadel võib nautida olemist vabaõhukohvikus.

Euroopa suurim ilutulestik

olevat aasta viimasel päeval just Amsterdamis.

Rahvas kogunes Dam'i väljakule, talvetelgi ümbrusesse. Kell oli umbes pool kaksteist, kui läks lahti tõeline möll - meeletu ilutulestik ja paugutamine. Kogu taevaalune oli valge, paistis, et rahvas oli esialgu isegi hämmingus, alles mõne aja pärast hakkasid šampanjapudelite korgid lendama. Tulestik aga valgustas taevakaart, korraga tekkis tunne, et ega äkki tõeliselt midagi kusagil ei põle... (mida, muide, olevat ka juhtunud!). Peagi hakkasid uusaastasoovid kostma paljudes keeltes - Amsterdamis elab ju 140 erinevat rahvust! Tulemöll aga kestis, aina uued ja uued raketid lendasid öisesse taevasse. Alles tund pärast keskööd oli näha rahunemise märke.

Jalutasin tagasi hotelli, vaid üksikud taevasse lendavad raketid peegeldusid kanalite veepinnal. Siin-seal majade ees olid väikesed seltskonnad noori, istudes tänaval, jalgratas kõrval, jõid veini, õlut või šampanjat ja hammustasid midagi peale. Linnasüdamest pisut eemal paistis olevat rahulik ja turvaline, kuid mine tea, vaga vesi, sügav põhi...

Ilm oli Lääne-Euroopa kohta suhteliselt jahe - paar külmakraadi - põhjaeurooplase jaoks aga pole see ju mingi eriline külm!

Iga pidu saab kord otsa...

Ärkasin hommikul pool üheksa. Taevas oli pilves, öine karge ilm oli asendunud pilves taevaga, kust iga hetk võis hakata vihma sadama. Hommikusöögini oli veel aega ja otsustasin teha tiiru linna peal. Kogu Amsterdam oli nagu surnukuur. Ainukesed ringiliikujad olid prügikoristajad. Nendel on tegevust aasta esimesel päeval küllaga. Sodihunnikud Dam'i väljakul ja peatänavatel ulatusid üle pahkluu - rakettide põlenud jäänused, tühjad pudelid ja plekktopsikud, klaasikillud, friikartulite, hamburgerite ja muude suupistete jäänused, pakkematerjal, ka riietusesemeid - sallid, kindad - vedeles kõikjal. Ühtegi "normaalset" inimest liikumas ei olnud, kõik magasid kodudes. Hotellis teadis ettekandja rääkida, et juba mitu aastat tahetakse ohjeldada toda meeletut uusaastaöist pidutsemist, kuid siiani pole see õnnestunud - kuidas see saabki õnnestuda: paar-kolm aastat tagasi olid millenniumipeod, aasta tagasi "maeti" kohalikku raha ja tervitati eurot...

Unine 1. jaanuari hommik. Prahti vedeleb kõikjal, äärelinnast uhub vihm selle lõpuks kanalitesse.

Kesklinnast pidavat suurem praht kaduma pea samal päeval, äärelinnades aga vedelevat sodi veel nädalaid, paberiprahi ja rakettide jäänused uhtuvat vihm lõpuks kanalitesse.

Nagu ikka - 1. jaanuar on püha ja kõik muuseumid, poed, atraktsioonid kinni. Linn oli tõesti kogu päev nagu välja surnud, vaid siin-seal uitas üksik jalgrattur, oli raske leida ka lahtiolevat kohvikut. Lõpuks ühe siiski leidsin, selle pidajad olid araablased, kellele 1. jaanuar ei tähenda mingit uue aasta algust. Pärast lõunat hakkas ka sadama, siiski hämaruse saabudes avastasin, et kaatrid sõidavad mööda kanaleid. Ühinesingi sellise reisiga, osaliselt selleks, et näha linna vee pealt, osaliselt selleks, et mitte läbimärjaks saada.

Oli taas kätte jõudnud õhtu, hilisemal tunnil lendasid taevasse veel mõned raketid justkui kinnitamaks, et uus aasta tõesti saabus. Siin-seal süttisid tuled, mis omakorda kinnitasid uue aastanumbri - 2003 - olemasolu.

Tekst ja fotod SIIRI HUBBARD