Viimastel aastakümnetel on aga uusi pealinnu (nagu suve- ja talvepealinnad Eestiski) tekkinud justkui seeni pärast vihma..

Oma pealinn on igal regioonil, kuulsal veini või juustusordil. Avignon on isegi mitmekordne pealinn. Kõigepealt muidugi Vaucluse'i provintsi ja siis veel Cotes du Rhone'i veinipiirkonna oma.

Iidsetel aegadel on Avignon olnud aga ka päris tõeline pealinn, ehki siis ei kuulunud ta veel Prantsusmaa, vaid hoopis Püha Rooma Keisririigi koosseisu. 1305. aastal kolis Paavst Clement V Roomast Avignon'i. Koos temaga tulid kardinalid, pankurid, kaupmehed ja ka tolle aja diplomaadid, ning loomulikult raha ja rikkus kogu ülejäänud Euroopast. Paari aastaga muutus pisike Avignon kogu kristliku maailma pealinnaks tervelt 72 aastaks.

Maailma kõige ilusam ja suurem maja

Kuigi Avignoni ajalugu on muidugi palju pikem, näiteks uhked linnamüürid ja kuulus sild St. Bénezet on ehitatud juba kaks sajandit varem ning juba vanad roomlased pidasid Avignoni Rohni kaldal väga oluliseks, huvitab turiste kõige rohkem just 14 saj. ehitatud Paavstide palee, mis oli omal ajal maailma kõige suurem ja ilusam maja. Kui ilus kõik kunagi just oli, on raske öelda, sest suurem osa interjööri dekoratsioonidest on hävinud (Napoleoni ajal kasutati hoonet kasarmuna). Ka välisfassaad on tegelikult väga lihtne ja aknad väikesed, just nii nagu kõikidel Provence'i keskaegsetel majadel, mis pidid elanikke kaitsma nii vaenlase, lõunamaiselt kõrvetava päikese kui ka Provence'i talvele nii omase kõleda mistraaltuule eest. Kuid vaatamata sellele on isegi tänapäeval esimene mulje ahhetamapanalt võimas.

Kõige haruldasemad on Paavstide palee magamistoa seinamaalingud, kus tolle aja tavasid eirates on pühakute asemel kujutatud hoopis pildikesi talupoegade igapäevaelust, nii et paavst võis õhtuti meelt lahutada lopsakate rindadega karjapiiga pilti imetledes. Arhitektuuriliselt on väga haruldane ja põnev kahekordne kirik. Kui palee ehitamisega oli juba algust tehtud, teatas paavst, et soovib ka privaatset kabelit, kus segamatult palvetada. Kiiruga otsustati peaaegu valmis kirikule teha veel üks korrus, kusjuures tegu pole mitte pisikeste madalate kabelitega, vaid kohakuti asetsevate täismõõdus, kõrgete jumalakodadega.

Söögisaalis tasub kuulata giidi juttu, kes pajatab natukene ka tolleagsetest elukommetest. Külalised istusid kahe pika laua taga seljaga vastu seina, üksteisest võimalikult kaugel. Kõigepealt näidati kõiki roogi. Terved küpsetatud loomad olid hiiglasuurtel vaagnatel kenasti kaunistatud ja alles siis lõigati liha lahti eraldi ruumis. Oma nuga oli ainult paavstil, teised pidid hakkama saama üksnes kätega, vaid üks usaldusväärne teener käis noaga ringi ja abistas vajadusel. Iga rooga pidi valmistaja külaliste juuresolekul kõigepealt ise maitsma. Aga eks ajad olid karmid ning mürgitamisi ja pussitamisi tuli vaatamata kõigile neile abinõudele ikkagi ette, mis ei seganud aga sugugi uhkete söömaaegade korraldamist. Üks korralik dinee võis koosneda kuni 27 käigust..

Hästi süüa ja juua armastavad avignonlased ka tänapäeval. Ringkäik Paavstide palees lõpeb veinikeldris, kus lisatasu eest saab degusteerida kõiki Cotes du Rohne'i parimaid veine. Arvukad restoranid ja välikohvikud on vallutanud nii palee esise väljaku kui ka kogu Avignon'i ajaloolise südame.

Natuke moodsamat ajalugu tasub uurimas käia Musée Angladonis, kus saab näha osakest Pariisi omaaegse legendaarse kunstikoguja Jacques Doucet'i erakogust. Provence oli impressionistide lemmik, nii et igati õige keskkond Van Gogh'i, Cézanne'i ja Dega aga ka Modigliani ja Picasso nautimiseks. Avignonis on ka lihtsalt niisama tore jalutada. Kogu vanalinn on ümbritsetud iidse müüriga ja kitsukestel tänavatel võib pea igal nurgal leida mõne põneva detaili linna kuulsusrikkast ajaloost. Turiste on küll natuke liiga palju, aga vaatamata sellele on Avignon ikkagi tõeline Prantsuse linn. Prantslased lausa jumaldavad Avignon'i ja ümbruskonna tüüpilisi Provence'i külasid. Kõige nooblim on muidugi suvitada Vahemere ääres, aga paljud eelistavad suvekodu just sisemaal, kus elu kulgeb ikka veel vanamoodsalt rahulikus rütmis. Provence'i kultus on omamoodi kogu Euroopa nostalgiline talupojakultuuri ja päikese ihalus.

Provence'i kaunid külad

Üks romantilisemaid on kindlasti Lacoste. Lillepottidesse uppuvad iidsed majad, kitsukesed tänavad, mis mööda mäeveeru üles ronides kohati treppideks muutuvad, viivad kõik kurikuulsa Marquis de Sade'i lossi varemeteni, kust avaneb suurepärane vaade kogu ümbrusele: lauged mäed, imeliselt lõhnavad lavendlipõllud, virsikusalud ja viinapuuaiad ning kauguses helendavad Roussilloni ookriväljad.

Pühapäeval tasub kindlasti peatuda L'isle sur la Sorgue's, mis on küll juba väikelinna suurune, see-eest on aga kohalik turg provintsi parimaid. Kõik lõhnab, maitseb ja näeb välja suurepärane, ega´s Provence'i ilmaaegu Prantsusmaa aiaks kutsuta. L'isle sur la Sorgue's on ka üks tuntumaid antiigikülasid kogu Prantsusmaal. Saadaval on absoluutselt kõik alates katkisest plekkämbrist kuni väärtusliku ajaloolise lossimööblini. Mõnus on ka lihtsalt niisama jalutada ning imetleda iidsete vesirataste lakkamatut pöörlemist kristallselge veega kanalites, romantilisi sildu, ajaloolisi väljakuid ja kitsukesi tänavaid.

Talvel on põnev minna Carpentras'sse musta trüfli turule. Pea pooled Prantsusmaal nii hinnatud seentest kasvavad just selle küla ümbruse metsades. Turg on mõeldud küll ainult proffidele, aga kogu protsessi on põnev jälgida, eriti kui te pole ehtsaid trüfleid kunagi varem näinud. Selle hirmkalli ja maailmakuulsa delikatessi maitse saab aga suhu arvukates restoranides nii Carpentras kui ka Avignonis.

Päris omaette teema on Avignoni ümbruse kuulsad veinikülad. Milliseid neist just külastada, sõltub sellest, mis teid rohkem huvitab, kas hea vein või romantiline atmosfäär. Maastik on kaunim Mont Ventoux mäe ümbruses, kusjuures Séguret on kantud Prantsusmaa kõige kaunimate külade nimekirja. Parim vein on aga kindlasti Châteauneuf du Pape, ehkki küla ise ja maastik tundusid veidi igavad. Kui te aga niikuinii kogu päeva veinikeldrites jumalikku jooki degusteerite, siis vaevalt te seda isegi märkate.

ANNA GERRETZ
STEFAN DE MUYNK
© EUROMEDIA