Reisi eesmärgiks oli esmalt sõita suuskade ja lumelauaga niipalju kui võimalik, kogeda eriilmelisi kuluaare, nõlvu, künkaid, järske seinu, kaljusid ja kõike mida ette satub. Sama tähtis oli ka võimalus kaeda uut ja huvitavat kohalikust elust-olust.

Kaukaasia - Baksaani jõe org

Baksaani jõe orus asuvas Elbruse külas tervitasid meid rõõmsad mäeahelikud mõlemal pool jõge ning rikkalik toidulaud koos saunaga. Saunamõnude nautimise ajal korraldasid vastuvõtjad meile ka lühivisiidi kohalikku ajalukku. Saime teada, et ühtne Kabardiini-Balkaari Autonoomne piirkond loodi aastal 1922 ning praegu on kabardiine umbes 45% ja balkaare 9% elanikkonnast. Meie suhtlusringkonna moodustas suuremas jaos küll vene kogukonna esindus.

Kuuldused Kaukaasias valitsevast korralagedusest, sõjahimust, vargustest ning röövimistest on enamjaolt liialdatud. Piirkond on juba ajalooliselt suhteliselt rahuarmastava iseloomuga ning kuritegevus turistide ja matkameeste vastu ei ole kindlasti probleemiks. Vastupidi - kohalik rahvas hoolitseb heameelega oma sissetulekuallikate turvalisuse eest.

Kuid Kaukaasiaski tuleb kokku puutuda Eesti matkameestele ja alpinistidele teada-tuntud kahepalgelisusega: kohalikud talupojad ja lihttöölised oma piiritus lahkuses võidavad igaühe südame, ent ärimees ei häbene eales oma kätt külalise kaukasse küünitada nii sügavale kui saab.

Prielbrus ehk siis Tshegett ja Elbrus olid veebruari alguses veel talve ootel. Kahjuks saabus suur talv koos meiega, mitte varem, nagu loodetud. Üksteist järjestikust päeva näitasid lumesadu ja ometigi samal ajal sirasid pooltel öödel taevas tähed. Nii õnnestus helikopteriga mäetippudele tõusta vaid kolmel päeval kahe nädala jooksul. Neis päevades polnud aga põhjust pettuda, saime seda, mida iga freerider igatseb - sageli kuni vööst saadik värsket lund, salajasi kive, sõidutasemele vastavaid kaljuhüppeid ning tunnetatud vabadust, kihutades lumepilves all laiuvatesse orgudesse.

Elbrust ja sealset ilma iseloomustab kujukalt fakt, et kuni kolmekümne kilomeetri raadiuses Elbrusest ilmaennustust lihtsalt ei antagi. Seega lasus "Elbrus-avia" piloodil igahommikune kohustus läbi helistada pääste- ja meteoroloogiateenistused, et välja uurida, milline on ilm ühe või teise aheliku taga ja kas kurud on ülelennuks suletud või avatud. Tavaline lennuvahend on omaaegne nõukogude õhujõudude uhkus helikopter Mi-8 MTV 1, mida tänaseks on täiendatud laiendini MTV 5.

Kopter on eriliselt kohandatud rasketes ilmastikuoludes ja kõrgel lendamiseks, seega sobilik mägedesse. Meie piloot aga oli väidetavalt kogu Venemaa peale ainus mees, kes omab õigust teha maandumist klientide mahapanekuks Elbruse tipule 5642 meetri kõrgusel. Vahel oli lumel näha tuhisevast tiivikust jäänud triipe, küsimise peale, kas see ehk ohtlikuks ei osutu, naeratas piloot vaid rõõmsalt ja kinnitas, et ei sugugi. Ebatavalised ei ole ka olukorrad, kus kopter mäenõlval reisijaid maha pannes tiiviku labadega sammalt näpistab. Piloodi kinnituste kohaselt olevat see täiesti turvaline... Oma sõnade tõestuseks "istutas" ta kopteri igakord tõesti sentimeetrise täpsusega sinna, kuhu soovis.

Ilma vingerpussid sundisid peale põhjalikuma tutvuse suusakeskustega Tshegeti ja Elbrusel nõlvadel. Elbruse suusakeskuses ootas üllatus. Nimelt tõus alumisest Azau tõstukijaamast 2200 meetrilt "boškadeni" 3900 meetri kõrgusele võttis ei vähem ega rohkem kui kolm tundi. Alpides harjunud suusasõbrale on see liig mis liig, kuid lõbus seltskond, igavesti optimistlikud talvemõnude nautlejad ning vahelduv päikesepaiste ei lasknud arugi saada, et see aeg nii pikaks venis. "Boškade" ehk alpinistidele mõeldud tünnelamute juurest on võimalus tõusta boonusena vene alpinismi uuestisündinud uhkuse Prijut 11 juurde. Kogu laskumine - absoluutne kõrgustevahe üle kahe kilomeetri - pole lõppkokkuvõtteks sugugi paha.

Suusaturistide juures võis eristada kahte kildkonda. Ühed nautlesid suusamõnusid, laskudes mööda igapäevaseid radu. Teised palkasid giidi, et leida võimalikult puutumatuid nõlvu ja huvitavaid laskumisvõimalusi. Kohapeal ongi ametis seltskond professionaalseid uudismaa-suusagiide, kes tasu eest viivad huvilisi Tshegeti ja Elbruse varjatud nõlvadele.

Tavaliselt on laskumise hinnaks 10 dollarit kord ning päeva jooksul jõuab teha maksimaalselt 2 laskumist. Giidid on enamasti läbinud alpinistliku koolituse ja on inimesed, kellele on saatuslikuks saanud "mägede kutse", mis on sundinud vahetama elukohta ja pühendama ennast Kaukaasia mägedele. Seetõttu tasub giididega konsulteerida enne märgistatud radadelt nn uudismaale pöördumist. Kindlasti tuleks endaga kaasa võtta ka spetsiaalne laviinivarustus: labidas sõbra väljakaevamiseks, laviini piipar (aitab sõbra asukohta määrata) ning sond paksu lumekorra alt sõbra leidmiseks. Kurb, kuid tõsi - detsembrikuu lumesadude järel tõttasid paljud suusatajad pehmet lund nautima ning vähemalt üks neist maksis selle eest ka oma eluga. Enamasti on taolised õnnetused põhjustatud kas siis õnnetusse sattuja või mõne tema seltsilise lohakusest. Seda, et loodus ise oleks suusatajate vastu karm, juhtub harva.

Kaukaasia mägedele on iseloomulikud nende küllaltki järsud nõlvad, kuid mis veelgi ohtlikum - arvukad peidetud kivid ning kaljud. Uisapäisa tormates on suur tõenäosus lõhkuda oma varustus, vahel ka iseend. Ka parematel päevadel, mil öö jooksul langenud lumekihi paksus võis olla julgelt oma 30 sentimeetrit, ei saanud siiski valvsust kaotada. Sõites mööda lumivalget nõlva võib lumes ootamatult leida salalikke kive. Õnnestus näha ka lumelauda, millest kivi oli sõna otseses mõttes läbi tunginud.

Paarkümmend aastat tagasi olid siin ülerahvastatud hotellid, elav seltsielu ning taidlusõhtud. Tänapäevane pilt Prielbrusilt räägib teistlaadi juttu. Varajane kapitalism kinnitab kanda ning aasta aastalt võib märgata edusamme. Elbruse külla on kerkinud uus moodne 3 tärni hotell Ozon basseini, sauna ja jõusaaliga. Samasse kõrvale ehitab oma hotelli Heliboarding Club. Tšegeti jalamil, kohe vana hea Tšegeti hotelli vastu, on rajatud väike motell. Vilgas ehitustegevus toimus isegi tihedas lumesajus suusalifti järjekorras seisvate inimeste pilkude all. Kahjuks küll ei ole kunagine megahotell Azau leidnud uusi omanikke ning selle kurvad tuulttäis hotelliaknad vaatavad kaugel pilgul tühjusesse. Nagu piirkonnale iseloomulik, on ideed suurejoonelised, kuid teostus kipub venima. Nii lubati eelmisel hooajal alustada kahe uue suusatõstuki rajamist, käesoleval hooajal lubati, et suvel tehakse kindlasti üks...

Aga ükski reisihuviline ei pea siin kurtma tühja kõhtu ega kurba meelt. Kohalik köök pakub eestlastele nii mõndagi tuttavalt head uues kuues. Nii pakutakse Baksani oru paremaid "hõtshinõsid" ehk juustu-pannkooke narzaani allikatel, oma viis kilomeetrit allpool Terskoli küla. Teiste põhiroogade nagu šorpa, šašlõkk, mantõd või lahman valmistamise erisused kõiguvad söögikohast söögikohta, nii tuleb leida igühel oma lemmik. Reeglina on igal roal kindel koht, kus see kõige paremini õnnestub ja täiskomplekti saab, kui külastada järgimööda mitut söögikohta. Valikuruumi on palju, samuti ka tingimisruumi hinna üle. Ilmselgelt paraneb toidu kvaliteet ka sõltuvalt kiidusõnade rohkusest koka aadressil. Kes soovib kohaliku menüü edasiarendatud variante või lausa euroopalikku kõhutäidet, peab seadma sammud Ozoni hotelli, kus ametis peakokk Igor. Igor mõistab lihtsatest asjadest keerulisi roogasid välja võluda. Hoiatuseks peab lausuma, et ka hinnatase nihkub kodusele astmele, sageli kõrgemalegi.

Õhtuste meelelahutuste keskuseks on Tshegeti hotelli keldris asuv baar "Deep Purple". Baari sisekujundust ei ole muudetud alates hotelli avamisest 70ndatel aastatel. Disainihuvilistele pakub koht kindlasti meeldivat ajahüpet. Teine olulisem diskoteek on nn kuppel - veider plekiga kaetud, kuplikujulise arhitektuurilise lahendusega söögi ja tantsusaal. Toimuvad ka autoriõhtud luule, laulu ja etlemise valdkonnas. Töötab kino, kus peakangelasteks tegelased 80ndate lõpust. Talve kuum uudis oli interneti jõudmine Tshegetti. Avatud on internetikohvik, kus minut kasutamist maksab pea krooni.

Kellel juhtub jääma vaba aega või on suusatamisest käed-jalad valusad, leiab kindlasti võimaluse võtta ette jalgsimatku lähedal asuvatele küngastele. Lõõgastumise võimalust pakuvad ka mitmed jäätunud kosed. Instruktorite toel saab ette võtta reisi jääronimise adrenaliinirohkesse maailma või hoopiski kokkuleppele jõudes kohalike karjustega, pühendada päev ratsamatkale.

Usbekistan Tjan-Šani mäed

Elbruse jalamilt võtsime suuna Tashkenti. Reisihuviline peab arvestama, et usbeki viisa taotlemisele Riias asuvast saatkonnast kulub vähemalt kuu. Meil õnnestus taotlused Tallinnas olles teele saata, ent viisa saime siiski alles Mineralnõje Vodõ lennujaamas. Vaevalt tasub võtta riski ja olla Venemaal kõrgendatud valvega piirkonnas ilma passideta. Seekord suurt tüli ei tõusnud, kui välja arvata ametliku ja mitteametliku trahvi maksmist julgeolekuorganitele sealsamas lennujaamas. Tashkendi hommik tabas meid päikesenäoliste usbekkide seltsis. Kõik agarasti nõus viima meid sinna, kuhu me süda soovib. Esimeseks silmatorkavaks jooneks linnas oli puhtus. Puhtus on Usbekis au sees. Lootusetuks osutus leida vähimatki suuremat räpasust või mahavisatud rämpsu. Nagu selgus, on kombeks igal hommikul saata pere lapsed või kojamehed majaümbrust koristama.

Paaritunnine sõit Tšim-Jani (Chimyan) puhkekompleksi Chorvoq Oromgohi möödus bussiaknast vahelduvat külamaastikku uudistades. Puhkekompleks ise meenutas sotsialismiaegseid suurehitisi, inimtühi ja mahajäetud. Vahe ainult selles, et kompleks on algusjärgus olev äriprojekt. Asukohalt kauni paisjärve ääres, kust sajakonna kilomeetri kaugusel asuv Taškent oma vee ammutab. Järve teisel kaldal asub president Karimovi villa, kuhu lihtsurelikel asja pole. Helikopteri aknast avanes ometigi suurepärane vaade seda ümbritsevatele alleedele ja puhkerajatistele. Karimovi autoritaarne mõju ühiskonnale paistab välja tähtsamatelt majadelt, vabrikutelt ning ka piiripunktidelt, kustkohast võib lugeda, mida president ühest või teisest asjast arvab. Siinkohal tahan täita ka lubaduse ühele piiriäärsele leivamüüjale, kes palus edasi anda sõnumi tavainimese raskest olukorrast, riigiaparaadi rõhuvusest ning kohalike korrakaitseorganite omavolist. Oma silmaga midagi repressiivset näha ei õnnestunud, kuid pidevalt vihjati riigimeestele kuuletumise vajadusele.

Koloriitselt lööb esile usbekkide maailmavaateline erinevus kabardiinidest ja balkaaridest. Rõõmsad ümaranäolised usbekid on avalad ja alati nõus võõrast aitama. Samas ei tasu loota, et saad seda, milles kokku leppisid või kokkulepitud ajal. Näiteks kella kaheks lõunat tellides võis olla kindel, et enne poolt kolme ei jõua kõhtu midagi. Kui lubati pilaffi kuivatatud aprikoosidega, võis vabalt saada hoopis rosinapilaffi. Samas ei juhtu kunagi, et midagi pole. Kindlasti on ja seda kinnitatakse, ent võta näpust - just hetkel lõppes otsa. Midagi pahatahtlikku kõiges selles näha oleks ilmne ülekohus, see on justkui looduse loomulik ringkäik või rütm, millest ennast häirida ei maksa lasta. Kergemeelne rännumees, tehes kaupa kavala usbekiga, võib enda arvates saada puhta võidu, kaubeldes alla hinna ja saades midagi veel niisama juurde. Samas on usbeki rõõmsast muhelusest näha, et tegelik võit jäi talle ning väikesest tingimisest tundis ta vaid südamepõhjani rõõmu.

Iseloomulik on ka kohalike keeleväledus ning sõnaseadmise oskus. Vene keel võõrkeelena on usbeki suus vahe relv, kus ükski argument ei jää esitamata ning kalambuur välja käimata. Võib ainult oletada, milline sõnade tulemöll emakeeles käib.

Usbeki mäed paistavad silma lumerohkuse ning masiivsuse poolest. Kuigi kõrgemad tipud ei küündi Kaukaasia tasemele, on talisportlasele lohutuseks asjaolu, et Usbeki mägede nõlvad ei paistnud sugugi nii ohtlikud ja kivised.

Heliskil ettetulevate raskuste nimekirja võis kanda peale hea ilma ootamise ka riigipea ukaasid. Nimelt - riigipea sünnipäeval oli igasugune lendamine keelatud ning hoolimata suurepärasest ilmast seisis kopter hotelli kõrval platsil. Aga seegi sai korvatud laskumistel, mägede vaikuses, üüratute lumeväljade embuses.

Tjan-Šani mäed jätsid kustumatu elamuse üle õlgade lendava tuhkkuiva puuderlumega. Laskumistel oli võimalik valida eripalgelisi trajektoore, leida lumekarniise, firni ja seejärel ühe pöördega suunduda lumeväljadele. Emotsioon, mis tasub kordamist!

Kõrgõstan - Tjan-Šan

Seekord lähenesime Tjan-Šanile teiselt poolt. Et jõuda Kõrgõstani, tuli esmalt läbida Kasahhimaa. Lubatud üheksatunnine bussisõit Bishkekki ja sealt veel 35 kilomeetrit edasi venis hoopiski 23 tunniseks. Nagu meile hiljem selgitati, oleks Kasahhi numbrimärki kandva bussiga sõites olnud võimalik säästa nii mõnigi tund. Usbeki ja Kõrgõstani heanaaberlikest suhetest räägib veel asjaolu, et kirgiisid ei jätnud võimaluse korral kunagi mainimata neil valitsevat demokraatliku riigikorda ja sõnavabadust, vastupidiselt Usbekis valitsevale "diktatuurile".

Ent meie eesmärgid peitusid hoopis muus. Tuliuus mäesuusakuurort Norus ootas meid ja meile lisanduvaid reisikaaslasi Austriast ning Russian Extreme filmigruppi Venemaalt. Kõigi ootused olid kõrgele üles kruvitud. Jutud Kirgiisia Tjan-Šani ekstreemsetest nõlvadest olid muljetavaldavad. Annaks vaid ilma ja tervist! Vana tuttav Mi-8 MTV 1 juba ootas. Sedakorda küll militaarkopter, koos kuulipildujaga ninas ja pooletonnise lisakaaluga. Lisakaal seadis ka piirangud lennukõrgusele ning üle 4800 m merepinnast tõusta ei õnnestunud.

Lumekatte paksus pärast Usbekistani tundus olevat kahtlaselt õhuke. Mägedes andis see pettekujutlus kohe õppetunni. Juba esimesel sõidupäeval õnnestus vallandada korralik laviin ja nagu järgnevadki päevad näitasid, sai see päris tavaliseks.

Kes soovib viljelda laskumisi mööda kitsaid kuluaare, kaljunõlvade vahel, on sattunud just õigesse kohta. Paljanduvad kaljunukid võimaldasid kogeda igaühel jõukohast vabalangemist alates 3-4 meetrist kuni 10-12 meetriste langusteni.

Ilm näitas oma heitlikku palet ja nii õnnestus meil proovida ka jalgsitõusude raskust üle põlve küündivas lumes, sellele järgnes muidugi laskumine pehmeks käidud jalgadel.

Sportlikku innustust lisas Kõrgõstani president Askar Akaev, kes on suur mäesuusasõber. Nädalas vähemalt korra, kui mitte kaks, käis ta suusatamas sealsamas Noruse suusakeskuses. Nii õnnestus meil president Akaeviga käepigistus vahetada ja vestelda lühidalt turismist ja Eesti turistide huvist Kõrgõstan vastu.

Bishekk miljonilinnana omab igati kaasaegseid võimalusi meelelahutuseks nii säästuturistile kui ka laia joonega reisijale. Halvad ilmad peletasid meidki võtma ette uudisretki moodsatesse diskoteekidesse Soho ja City. Veel leidub linnas hulgaliselt privaatsaunu piljardisaalide ja basseinidega ning rahvuslike söögikohtade küllus peaks pakkuma meelelahutust igale maitsele. Eraldi organiseerides on võimalik leida ka alternatiivseid meelelahutusi, mille tipuks osutusid laskeharjutused kohalikul polügoonil. Erinevalt harjunud ratsaretkedest on võimalik Kirgiisias nautida ratsutamist eeslil. Sõit eeslil tema väikese kogu ja jonnaka iseloomu tõttu on väärt elamus.

KRISTJAN ERIK SUURVÄLI