Kujult ja suuruselt meenutab Wight meie Hiiumaad - 23 miili (~35 km) põhjast lõunasse ja 13 miili (~20 km) idast läände. Elanike on saarel aga enam kui 100 000.

Tule saarele sa...

Saarele tulla - minna on lihtne. Olles peaaegu aastaringselt populaarne puhkuse veetmise koht, külastab Wight’i Saart igal aastal enam kui miljon inimest. Veeriba, mis eraldab Wight’i Saart muust Suurbritanniast, kutsutakse Solent’iks, mis on kitsamast kohast kolm, laiemast kuus kilomeetrit lai. Liiklus Solent’il on tihe: pidevalt on kaater, praam või laevuke silmapiiril. Turismi- ja laevakompaniid pakuvad välja küll ühe- ja mitmepäevaseid reise, soovi korral sisaldab pakett ka ööbimise koos täistoitlustamisega. Odavama raha eest pakutakse ööreise saabumisega saarele kell 1 hommikul. Nagu ikka: talvel on hinnad pisut odavamad, suvel kõrgemad. Tavaline autopraamireis kestab 55 minutit, jalakäijate laeval kulub vee ületamiseks umbes 30 minutit ja kiire hõljuklaev läbib Solent’i 10-15 minutiga.

Laevad opereerivad Inglismaa lõunaranniku linnades - Southampton, Lymington, Portsmouth ja Southsea. Kokku tehakse aastaringselt 350 reisi päevas.

Lillkapsad märtsis

Võrreldes Eestiga on Suurbritannia kliima pehme, võrreldes Suurbritanniaga on Wight’i Saare kliima pehme. Kõik on ju suhteline.

Bonchurch’i vana kirik põlispuude all.

Saabun saarele märtsikuu alguses ja mind võtavad vastu nartsissid, marielilled ja krookused, saare keskel leian isegi õitsva roosi. Ega asjata kutsuta Wight’i ka Lillede Saareks. Kõikjal kasvab pikk rohi ja aedades palmipuud. Kui Eestis pole talv läbi aias suurt midagi teha, siis siinsed aiapidajad peavad pidevalt rohtu lõikama, aga - neil pole vaja lund rookida! Viimast on siin haruharva. Saare sisemaal liikudes vilksatab autoaknast mööda roheline kapsapõld, siis aga märkan, et koristatakse hoopis lillkapsaid! Lillkapsad märtsis? Lähemas külas postkontoris kuulen, et see ongi normaalne aeg esimese saagi jaoks, tavaliselt saadakse kaks saaki aastas, vahel ka kolm. Järgmisel päeval avastan väljas kasvava lopsaka aaloe, mis on ju Eestis tuntud kui õrn potitaim. Tänu pehmele kliimale ongi saare suurem sissetulekuallikas turismi kõrval põllumajandus: rannaäär on 2-3 kilomeetrilise paksuse ribana tihedalt asustatud, keskosa on aga suhteliselt tühi - torkavad silma eraldiolevad suured farmihooned, põllud ja lapikesed metsa. Sisemaa on ka künklik, meenutades pisut meie Võrumaad, vaid mastaabid on suuremad.

Olgu ka öeldud, et Wight’il on kaks jõge nimega Yar, üks saare idaosas, teine läänes. Miks see nii on, jääb esialgu küll saladuseks. Läänepoolne Yar on andnud nime ka linnale - Yarmouth, tähendades Yar’i suuet merre.

Dinosaurused

Vanal hallil ajal, umbes 120 miljonit aastat tagasi, hulkusid praeguses Lõuna-Euroopas ringi dinosaurused. Wight’i Saar on kohti, kus on paremini säilinud dinosauruste jäänuseid. Samast ajast pärinevad ka settekaljud rannikul ja just nimelt nendelt kaljudelt on leitud dinosauruse jälgi ja luid-konte. Dinosauruse kohtadesse korraldatakse matku, loodusloo muuseumis saab ülevaate saurustest ja nende tegemistest. Märtsis on aga enamus dinosauruse paiku veel suletud ja nii jääb minul nende eelajalooliste elukatega seotu nägemata, piirdun saare mitteametliku turismisümboliga - miniatuurse puust dinosaurusega.

Tuleme aga ajaloos meie päevadele lähemale - 10 000 aastat tagasi, jää taandumise ja liustike sulamise käigus merepind tõusis, jättes praeguse saare ja maismaa vahele vaid kriidiseljandiku. Umbes 8000 aastat tagasi murdis meri seljandiku läbi ja nii tekkisidki Wight’i saar ja Solent.

Wight’i suurima linna Ryde’i 800-meetrine sadamasild - pier, millel sõidavad autod ja rongid.

Wiht - Vectis

Saarele on andnud tema algse nime seal 2000 aastat e.m.a. elanud Hispaaniast pärit peekrikultuuri maaharijad. Nemad kutsusid saart “Wiht” (Weight), mis tähendas “tõusnud merest”. Briti Saari hiljem asustanud roomlased tõlkisid Wiht’i ladina keelde ja said Veho, mille nad muutsid Vectis’eks, tähendades samuti “tõusnud”. Hiljem nimi inglispärastus, muutudes Wight’iks. Olles kaubateede ääres, oli saarel väga soodne positsioon ja roomlased rajasid Vectis’ele mitmed maanteed ja sadamad, mis olid kasutusel veel aastasadu pärast nende saarelt lahkumist. Roomlaste tegevusest annavad tunnistust ka mitmed nendeaegsed villad ja asulad. Roomlased taganesid Wight’i saarelt nagu kogu Briti Saartelt anglosakside sissetungi ees V sajandil.

Bonchurch

Vahelduseks varakevadisele vihmale on selge ja päikesepaisteline hommik. Tee lookleb mäest üles-alla, järgnedes suunanäitajatele leian vaikse ja unise Bonchurch’i küla ja kiriku saare kagunurgas. Põlispuude all on väike vana kirik, kiri ütleb A.D. 1070. Sisenen aegade hämarusse ja lähen kirikusse. Tegelik kiriku ajalugu läheb tagasi VIII sajandisse, anglosakside aega. On teada, et umbes aastast 740 pärineb algne puukirik. Legendi järgi oli kristlik märter, püha Boniface, käinud tolles kirikus jutlustamas. See pidi toimuma enne aastat 755, sest on ka teada, et sel aastal Boniface suri. Wight’i Saar oli ka viimane maanurk Briti Saartel, kuhu jõudis kristlus. Praegune kirik on ehitatud tolle vana puukiriku asemele Prantsusmaalt Normandiast pärit Lyra Abbey (kloostri) munkade poolt. Nimelt Wight’i tollane valitseja, Fritz Osborne, omades kogu saart ja olles lojaalne Inglise kuningas William I-le (Vallutajale), andis munkadele maad. Mungad ehitasidki esialgse puukiriku asemele oma palvekoja ja pühendasid selle pühale Boniface’le. Mõtlen aegade sidemele - pühapäevahommikuti toimuvad teenistused kirikus ka praegu, kõik on hoolitsetud ja korras. Uitan kirikuaias, kus vanim hauakivi on XVII sajandi algusest. Kunagi seisis siin ka kuningas Charles I oma sõbra Sir Ralf Chamberlayne’i matusel.

Kuningatest - kuningannadest ei pääse saarel olles mööda - pikemalt on siin viibinud kaks markantset Briti monarhi - kuningas Charles I ja kuninganna Victoria. Mõlemad küll väga erinevatel põhjustel.

Saarel on palju romantilisi rookatusega maju, millest igaüks on kui meistriteos. Selles majas asuvad restoran ja pubi.

Carisbrooke

kindlus asub umbes miilijagu saare pealinnast Newportist läänes. Ka selle ehituslugu arvatakse minevat tagasi VIII sajandisse, anglosakside aega, konkreetsemad teated on XII sajandist. Kindlus oli sajandeid nii erakätes kui kuningakrooni alluvuses. Dramaatiline aeg saabus XVII sajandi keskel, mil Inglismaa oli lõhestatud Kodusõjas võitlevate kuninga pooldajate ja parlamentäärlaste poolt. 1648. saabus Carisbrooke kindlusesse kuninglik vang, tema majesteet Charles I ise. Kuninga pooldajad olid saanud Kodusõjas lüüa, kuningas oli vangis Hampton Court’is Londoni lähedal ja tema vangistajad seisid raske küsimuse ees: mida teha kuningaga? Wight’i Saar tundus tollal olevat piisav “kolgas”, kuhu kuningas “asumisele” saata, pealegi olid kuninga kaplan ja tollane Carisbrooke kindluse ja kogu saare valitseja vennad. Kuningat koheldi algul kui kõrgeaulist külalist, tal lasti saarel vabalt ringi liikuda. Ilmselt keegi ei tea, millise pöörde oleks ajalugu võtnud, kui Charles’ile ustavad rojalistid poleks korraldatud põgenemiskatseid, mis aga õnnetult läbi kukkusid. Lugu lõppes Charles’i viimisega naabruses olevasse Newport’i linna, sealt aga Londonisse, kus õnnetu kuningas 30. jaanuaril 1649 hukati. Inglismaa oli 10 aastat vabariik. Kümne aasta pärast, 1659, taastati kuningavõim, troonile tuli Charles I poeg Charles II ja “hirmsad ajad olid möödas”.

... ja selles pood ja ajalehekiosk. Pole vist imestada, et selliste katustega majade kindlustamine on väga kallis.

Sisenen kindluse imposantsesse peasaali, ekspositsioon annab ülevaate tollal toimunust, eksponeeritud on kuninga isiklikud asjad - sõrmus, pitsat, raamatud, parukas, kirjad. Ülakorruse magamistoas on voodi, kus suri kopsupõletikku Charles’i 15-aastane tütar printsess Elizabeth, valvatuna oma truu kaaslase, väikese koera (spanjeli) poolt. Muide, kogu koeratõug ongi nimetatud kuningas Charles’i spanjeliks. Tüdrukule on hiljem püstitanud monumendi kuninganna Victoria. Ostan kindluse poest paksu raamatu Inglise kuningate - kuningannade elulugudest ja lähen välja. Kindlusemüüridel saab jalutada ja imetleda vaadet ümbruse põldudele ja aasadele, vaadet, mis on olnud sama pea 1000 aastat.

Victoria - aeg

Pärast kuningas Charles I Wight’i Saarel viibimist vajus saar mitmesajaks aastaks unustusehõlma. Aastal 1843 külastasid Wight’i Saart kuninganna Victoria ja prints Albert mõlgutamas mõtteid soetada saarele suvekodu. Kuningliku paari silm jäi kõigepealt peatuma saare põhjaosas asuvale Norrise kindlusele, kuid selle hind osutus liiga kõrgeks. Järgmine valik oli tollal saare olulisema linna Cowes’i lähedal asuv Osborne’i mõis, mille Victoria ja Albert ostsid aastal 1845. Võttis kuus aastat et viia maja vastavusse kuningliku paari perekonna suurusele ja nõuetele. Aias on ka spetsiaalselt Šveitsist toodud maja kuningapaari lastele mängimiseks ja kokakunsti õppimiseks. Mõlemad, nii prints Albert kui kuninganna Victoria surid Wight’i Saarel oma armastatud Osborne’i residentsis.

Kuninganna Victoria suri 1901, olles siiani Briti ajaloos kõige kauem - 63 aastat - troonil olnud monarh ja andnud nime tervele ajastule. Hiljem olid saarega tihedalt seotud ka Victoria lapsed, printsess Beatrice pidas saarel pulmapidu ja prints Henry sai saare kuberneriks. Osborne’i maja ja aiad on säilinud Victoria - Alberti aegadest peaaegu puutumatuna. Kahjuks oli maja momendil suletud (1. aprillini) restaureerimistöödeks ja minul jäävad Victoria aarded lähemalt nägemata.

Suur oli Victoria mõju Wight’i saare edasisele arengule - saar muutus populaarseks suvituspaigaks tollasele Inglismaa keskklassile, olles seda siiani. Sellest annavad tunnistust lõputud hotellide, võõrastemajade, restoranide ja lõbustusasutuste rivid mereäärsetes linnades ja asulates. Saarel elas ja suri Inglise XIX sajandi kuulsamaid arhitekte John Nash, kes on jätnud saarele oma jälje paljude elegantsete elamute näol. Endale ehitas Nash saarele Cowes’i linna koguni kindluse. Üldse on iga vanem maja Inglismaal nagu omaette kordumatu meistriteos, seda nii ehitusmaterjalide, arhitektuuri kui sageli ka asukoha poolest.

Kliima on saarel nii pehme, et aaloe kasvab vabalt väljas.

Suuremates linnades - Ryde, Yarmouth, Sandown - on ehitatud pikad merre ulatuvad sadamasillad, mis olid väga populaarsed Victoria-aegse Inglismaa rannikuäärsetes linnades. Sadamasillal jalutati, osteti maiustusi, seal olid avatud kohvikud-teemajad, mitmed atraktsioonid ja lõbustusasutused. Enamus nendest sildadest on säilinud tänaseni, talvel on nad tühjad ja kõledad, suvel jalutavad seal suvitajad nagu muistegi. Saarele ehitati ka raudtee, mis avati 1862. Ka praegu populaarsed igasuvised purjeregatid said alguse 150 aastat tagasi. Kõige armastatumaks paigaks kujunes saare kirderannikul Ryde, mis on tänaseks kasvanud saare suurimaks linnaks. Victoria-aegsete suvitajate hulgas oli tollaseid Inglise tuntud vaimumaailma tegelasi - meile kõigile tuntud Darwin ja Marconi, “Alice Imedemaal” autor Lewis Carroll, poeedid Keats, Longfellow, Tennyson. Oli ju Victoria-aeg Inglismaa õitseng ja “vana hea Inglismaa” hõngu on tollal väljaehitatud kohtades pisut veel praegugi tunda. Jalutan selle poole miili (800 meetri) pikkusel sadamasillal, mis on kogu riigis pikkuselt teine ja nii võimas, et sellel sõidavad autod ja isegi rong. Kujutan ette tollaseid, XIX sajandi teise poole, daame ja härrasid siin promeneerimas, vahelduseks võtmas kella-viie-teed: ontlikult rüüpamas teed ja hammustamas kolmnurkset lõhekala võileiba... Ei narkomaane, lotakaid T-särke ja narmendavaid teksaseid!

Ryde’i sadamasilla lõpus on rongi terminal ja autoparkla ning sealt väljuvad hõljukaevad (hovercraft‘id) Inglismaa lõunarannikule Portsmouth’i, reis kestab vaid 10-15 minutit.

Aeg on kadunud ruttu, vahelduseks varakevadisele vihmale on ka päike ennast näidanud ja tänu autole olen end suutnud hoida enam-vähem kuiva. Lahkun saarelt teadmisega, et ühel päeval, kui ilm on usaldatavam, tulen siia kindlasti tagasi, siis juba jalgrattaga. Vaadata - uurida oleks veel palju.

SIIRI MERILA HUBBARD