logo esimene osa pühapäev 17 detsember 2017  
logo teine osa  
logo kolmas osa
Vanemad aastakäigud 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017
  Järgmine Reisimaailm ilmub detsember 2017
reisimaailma logo
tutvustus
tellimine
kontakt
viited
uudised
 
Hollandit avastamas
Ilmunud Reisimaailmas 3-2003
Holland on pindalalt väiksem kui Eesti, elanikke on seal aga enam kui kümme korda rohkem ning on seega Euroopa ja maailma üks tihedamini asustatud riike. Visalt on hollandlased juba sajandeid võtnud merelt maad. Meri on olnud sellele väikesele maale nii rikkuse ja kuulsuse kui ka hädade ja õnnetuste allikaks. Sajandeid tuli oht merelt, ujutades üle külasid ja linnu, uputades sadu inimesi ja tuhandeid loomi. Juba enne meie ajaarvamist ehitati esimesed kanalid ja tammid reguleerimaks vee taset ja äravoolu.

Amsterdam

Amsterdam ei ole suur ega iidne linn, elanikke vaid pooleteise Tallinna jagu - 710000. Amsterdam on maailma olulisemaid äri- ja kultuurikeskusi: linnas on 32 välispanka, 18 suure erapanga kontorid, siin asub maailma vanim börs. Amsterdami Schipoli lennujaam on Euroopa suuruselt neljas, vilgas tegevus ei seisku ka öötundidel. Linnas on 300 hotelli 33000 voodikohaga ja igal aastal veedavad turistid linnas 6,3 miljonit voodiööd.

Esimesed teated linnast pärinevad aastast 1270, mil Amsteli jõele ehitati esimene tamm. Linn tekkiski Amsteli jõe äärde esialgse nimega Amstelerdam. Enamus linna territooriumist on allpool merepinda.

Linna “kuldne aeg” dateeritakse 17. sajandisse, mil Amsterdam oli maailma tähtsaim linn - kaubandus-, kultuuri-, käsitöö- ja teaduskeskus; linn, kuhu juba siis, 300 aasta eest, hakkasid saabuma põgenikud kogu maailmast. Praeguseks elab Amsterdamis 140 erinevat rahvust, kelledest enamik on aegade jooksul saabunud Hollandi kunagistest asumaadest, lootes leida emamaal paremaid elu- ja töötingimusi.

I Maailmasõjas jäi Holland neutraalseks, II Maailmasõjas oli okupeeritud Saksamaa poolt, sõja lõpul saadeti 100000 juuti Amsterdamist koonduslaagritesse.

Saabun Schipoli lennujaama. Lennujaam on nii suur, et sealt välja jõudmiseks kulub oma pool tundi. Iga 15 minuti järel viib rong saabujad 8 kilomeetri kaugusele Amsterdami linnasüdamesse, 19. sajandi lõpupoole ehitatud raudteejaama. Ööpimeduses sõidutab hollandlasest taksojuht mu väikesesse kanaliäärsesse hotelli.

Kanaliäärsete majade tagumised uksed avanevad otse vette. Nii laadis vanasti kaupmees kauba paadilt otse poeruumidesse. Fotol Delft.

Kanalid ja jalgrattad

Amsterdami võlu ja sarm on tema kanalid. Kutsutakse ju Amsterdami hellitavalt Põhjamaade Veneetsiaks. Linna kanalite süsteem ehitati välja juba linna algusaastatel, praeguseks on linnas veeteid enam kui 100 kilomeetrit, sildu ja sillakesi 1200. On minu reisi esimene päev, ekslen vaiksel pühapäevahommikul Jordani linnaosas kanalite labürindis. Kanalite äärsetes majades, pea igas teises, on väike hubane kohvik, restoran, pubi-kõrts, sekka mõni elegantne disainifirmapood; lõputult näib olevat ka põnevaid vanavaraärisid ja poode, mis müüvad kõikvõimalikku eksootilise päritoluga kaupa - on ju Amsterdami sidemed Aasia ja Aafrika maadega sajanditevanused. Mõnedel puust ja elevandiluust nikerdistel ja elevantidel paistab olevat küll aastakümnete vanune tolmukord, näib, et kogu vaateakent pole keegi aastaid puudutanud. Võib-olla ma siiski eksin, poepidaja peab ju ennast kuidagi elatama, muidu ta poleks seal...

Mööda kanaleid sahisevad paadid ja kaatrid, kui ilm ja veetase vähegi lubavad, korraldatakse turistidele päevas kümneid huvireise. Osa kaatreid ongi tuntud veebusside ja –taksodena, peatudes kindlates kohtades, võttes peale ja lastes maha reisijaid. Kuna maad oli vähe ja linn ehitati soisele pinnasele, toestati majad vaiadega ja pürgiti kõrgustesse; sageli on majal 6-7 korrust, suuremate vahele on lükitud õige tillukesi, lausa nukumaja sarnaseid maju.

Kogu 17. sajandi Amsterdami jõukus baseerus Baltikumist Idamaadeni ulatuval kaubandusel. Hollandi laevad sõudsid kõikidel maailma meredel. Kanalite äärsed elegantsed majad kuulusidki jõukatele kaupmeestele, majade ruumijaotus oli omane keskaegse Euroopa kaupmehe majale: allkorrusel olid poe- ja äriruumid, üleval elas kaupmees oma perega ja asusid laoruumid. Kaubad ja ka mööbel tõmmati üles katuseharja all asuvate vintsidega. Seda tehakse praegugi. Paljud vanemad majad on ehitatud tänava poole kaldu, selleks et oleks mugavam kaupu üles tõmmata.

Talvel tuleb kuulsal Amsterdami lilleturul leppida peamiselt lillesibulate ja -seemnetega.

Kanalid pole Hollandis mitte üksnes vee ärajuhtimiseks ja kaupade transportimiseks, vaid - kuna maad on vähe - nendel ka elatakse. Ainuüksi Amsterdamis on 2500 kanalimaja. Esmapilgul väljastpoolt vaadatuna tunduvad need kuidagi imelikud, kuid pimeduse saabudes süttivad nendes tuled ja piilun mõnda üsna mugavana näivasse ja ruumikasse kööki ja elutuppa. Kõik vajalik on olemas. Ilmselt on selliste majade kommunaalrent tunduvalt odavam kui kõrvalasuvates majesteetlikes vanades majades, kuid samal ajal, nagu kohalikelt kuulen, jooksvad ülalapidamiskulud on küllalt suured. Üks selline kanalimaja on avatud ka publikule vaatamiseks kui muuseum.

Amsterdami ja kogu Hollandi sümboliks on ka jalgrattad. Neid suhiseb ringi kõikjal, rattaid on uusi ja moodsaid, kuid paljud on ka õige vanad ja päevinäinud, lausa muuseumieksponaadid. Paistab, et valitseb põhimõte - peaasi, et sõidab. Linnades tänavatel ja maal maanteede ääres on spetsiaalsed rattateed - ei saasta ju jalgratas keskkonda, ei võta bensiini. Sportlikult riietatud ratturite kõrval võib tihti näha elegantselt riietatud daami, kõrge kontsaga kingad või saapad jalas, ratta sadulas tulemas töölt või sisseoste tegemast.

Delft - Gouda

Järgmisel päeval otsustan proovida Hollandi raudteesid ja teen väikese reisi rongiga. Esimese peatuse teen Delft‘is. Tass kohvi kunagises vaekojas (Waag) ja linna uurides püüan jälgida suunanäitajaid ja leida Hollandi 17. sajandi kunstniku Jan van Vermeeri maja, kuid asjatult. Turismikontorist saan teada, et täpselt ei teatagi, kus tagasihoidlik kunstnik Jan van Vermeer elas. Delftis sündis ka Vermeeri kaasaegne, mikroskoobi leiutaja Antoni van Leeuwenhoek. Esimene kanal kaevati linna juba aastal 1100. Hiljem tekkis võistus naaberlinnade (Dordrecht, Rotterdam, Schiedam) vahel ja 15. sajandil asutati Delfti lähedale isegi sadam - Delfthafen. Delfti on teinud kuulsaks tema sini-valge portselan, tuntud kui delftware. 17. sajandil oli linnas 32 portselanivabrikut, paljud töötasid endistes õllepruulimistöökodades, 19. sajandil pakkusid Euroopa turul suurt konkurentsi Inglismaa ja Saksamaa portselanitööstused ja paljud vabrikud kadusid, kuid siiski on traditsioon püsinud tänaseni. Linn ongi täis tipitud armsaid ja väikeseid, kuid küllalt kalleid portselanipoode. Kanaliäärses kohvikus võib traditsioonilist hollandi paksu hernesuppi nautida lausa värskes õhus.

Tüüpiline Amsterdami vaade: kõrged 17. sajandi viilkatusega majad, kanalil õõtsuvad paat-majad.

Hollandist on pärit ka kaks kuulsat juustusorti - Edam ja Gouda. Et sõita Delftist Goudasse, tuleb rongi vahetada maailma suuremas sadamalinnas Rotterdamis. Kuna Hollandi raudtee on hästi organiseeritud, siis pole see probleem ja järgmise poole tunni pärast olengi Gouda’s, ka siin näen esimesena kanaleid. Kui Delftis olid kõikjal portselanipoed, siis Goudas on juustupoed. Traditsiooniliselt on juustukerad viie- ja kümnekilosed. Tänapäeval on parem ja ka kallim juust toodetud farmis, odavam on vabriku masstoodang. Poes juustutükikesi proovides saab vahe peagi selgeks. Nii Gouda kui Delft on tuntud ka oma küünalde poolest ja tõesti - valgeid sinise mustriga küünlaid näeb kõikjal vaateakendel. Ostan lapiku juustukera ja mõned sini-valged küünlad suveniiriks kaasa, kuigi küünlad tunduvad liiga head ja ilusad põletamiseks...

Tagasi Amsterdamis, jalutan läbi õhtuhämaruse hotelli. Tuled peegelduvad kanalites, kõik paistab olevat vaikne ja rahulik, kuid öösel on politsei aktiivne ja hommikul kuulen naabruses toimunud kaksikmõrvast... Lugu jõudis samal päeval ka üleriigilistesse uudistesse. Nii et - ettevaatust!

Punased Laternad

Amsterdamil ja kogu Hollandil on paljudes asjades kauakestvad traditsioonid - seda ka prostitutsioonis. Igal endast lugupidaval sadamalinnal olid ju bordellid ja ega Amsterdam ei saanud kehvem olla! Punased Laternad ehk kohalikele tuntud ka kui “väikesed müürid” on Amsterdami kurikuulus linnaosa, kus prostitutsioon on legaliseeritud ja seadustega reguleeritud, prostituudid maksavad maksu oma teenistuselt ja neil on õigus käia regulaarsel tervisekontrollil. Oma teenuseid ei pakuta mitte tänavanurgal passides, vaid küllalt diskreetselt: punase tulega (laternaga) valgustatud akna taga väikeses toas istub või seisab napilt riietatud naine, näol äraseletatud naeratav-kutsuv ilme. Võib näha, kuidas mehepojad peavad “läbirääkimisi” ja kui asjad klapivad, siis kaovad ukse taha. Seanss maksab 50 eurot. Enamus bordelle töötavad vanades, arhitektuurilise väärtusega ajaloolistes majades, kus I –II korrusel toimub “töö” või tegutsevad kohvikud, restoranid, baarid, (seksi)poed, seksiteatrid, viimaste piletimüüjad kutsuvad möödujaid seksishow’le, pilet maksab 25 eurot, koos jookidega 40 eurot. Ülakorrustel on kontoriruumid või elab seal maja- või bordelliomanik ise. Kõik tundub rahulik ja tsiviliseeritud, kuigi hilisematel tundidel on näha rohkem politseinikke ja taksosid liikumas. Amsterdamil on ju ka Euroopa seksi- ja narkopealinna maine. Kuid liigume lihaliku kultuuri juurest taas vaimsetele radadele.

Ajaloo õppetund tänases päevas

Varasel pealelõunatunnil leian end aga Amsterdami enamkülastatava muuseumi, Anne Franki Maja ukse taga vihma käes järjekorras seismast. Maja külastab igal aastal pool miljonit inimest ja järjekord olevat siin alati. Maja on teinud kuulsaks juudi tüdruku Anne päevik, kirjutatud ajal, mil perekond varjas end enam kui kaks aastat maja salajases peidukambris Saksa natside eest. Päevikulehed leidis hiljem majateenija ja raamatuna avaldas selle Anne isa Otto Frank pärast sõda, kui Anne, tema õde ja ema olid hukkunud koonduslaagris. Anne Frank oli vaid 16-aastane. Lisaks ajaloolisele informatsioonile saab Anne Franki majas ka ettekujutuse tüüpilisest Hollandi kanaliäärsest kõrgest viilkatusega majast kui sellisest, selle interjöörist ja ruumijaotusest.

Rembrandt

Madalamaade õitsengu perioodi maalikunsti uurides võiks Hollandis veeta aastaid, kuid käin vaid jäämäe tippudel ja püüan paari päeva sisse mahutada nii palju kui võimalik. Rijksmuseumi korralikult läbi vaadata nagunii ei jõua ja nii siirdun Rembrandt’i radadele. Võtan ette pooletunnise rongisõidu Amsterdamist Leiden’isse. Siin sündis aastal 1606 möldri pojana Madalmaade ja Euroopa suurim kunstnik Rembrandt van Rijn. Peres oli 9 last, tulevane kunstnik tuli ilmale kaheksanda lapsena. Tema vanemad vennad olid praktilisemad, käies isa jälgedes, noor Rembrandt püüdis õppida humanitaarteaduseid Leideni ülikoolis, kuid jättis selle varsti, põhjustades peavalu oma vanematele. Noormees oli mõnda aega maalikunstnike juures nii kodulinnas kui Amsterdamis õpipoisiks, kuid õige pea polnud neil tulevasele kunstnikule enam midagi pakkuda. 25-aastaselt, 1631, siirdus Rembrandt jäädavalt Amsterdami. Kahjuks pole Rembrandti sünnimaja Leidenis säilinud, oletatavas kohas on uus maja, millel tahvel, mis märgib vana ehituse asukohta ja kunstniku eludaatumeid. Leiden on kuulus ka oma vana ülikooliga, kogu piirkond aga lillekasvatuse ja aiandusega.

Tagasi Amsterdamis, leian tee läbi Walterloo Väljaku kirbuturu Rembrandti Majja, mille kunstnik ostis 1639. aastal. Rembrandt ei olnud mitte ainult tunnustatud kunstnik, vaid ka kunstikaupmees, kunsti-, vanavara ja kõige eksootilise koguja. Muuseumist vaatavadki tema maalide ja gravüüride kõrval vastu lõunamaiste loomade topised, tomahoogid ja jumal teab mis kõik veel... Rembrandt pidas samas ka stuudiot ja tal oli aastate jooksul mitmeid andekaid õpilasi. Hiljem ongi tema õpilaste töid meistrile omistatud ja vastupidi. Abielu aastal 1634 Saskia von Ulenbrughiga muutis lõplikult juba tunnustatud kunstniku sotsiaalse staatuse: veskimehe pojast oli saanud tänu andele ja töökusele ja nüüd ka abielule ühiskonna kõrgklassides liikuja. Saskia oli juba enne abiellumist vanemad kaotanud, kuid tema isa oli olnud küllalt kõrgel positsioonil, üks vendadest advokaat ja teine ohvitser. Saskia oskas lugeda ja kirjutada, see oli tollal naise kohta haruldane, ja tõi kaasa soliidse kaasavara - 40000 kuldnat. Kolm esimest last - poeg ja kaks tütart - surid imikutena, neljas - Titus - viis aga Saskia. Saskia suri 30-aastaselt, jättes maha aastase poja ja moraalselt laostunud Rembrandti. Saskia on maetud Amsterdami Vanasse Kirikusse, kiviviske kaugusele Punastest Laternatest. Kunstnik ise aga suri 63-aastaselt unustusehõlma vajununa. Majas on Rembrandt’i suurim gravüüride kogu, ekspositsioon tema isiklikest asjadest ja tollasest mööblist. Aeg-ajalt demonstreeritakse ka gravüüride valmistamise tehnikat.

Teine Hollandi kunsti suurkuju kuju on

Vincent Van Gogh (1853-1890).

Noor Vincent oli oma käitumiselt nii ebastabiilne, et vanemad kaalusid tõsiselt tema hullumajja paigutamist. Leidnud lõpuks tee kunstnikuna, oli Vincent iseõppija ja eksperimenteerija, elades ja töötades enamuse oma noorest elust Prantsusmaal. Tänu oma kunstikaupmehest noorema venna Teo pidevale materiaalsele toetusele lõi Van Gogh oma maailmakuulsad “Päevalilled”, “Magamistuba” jt, kokku 800 maali ja enam kui 1000 joonistust. Oma elu jooksul ei õnnestunud tal müüa neist aga mitte ühtegi ja 37-aastaselt sooritas ta enesetapu.

Erinevalt Rembrandtist ei ole Van Goghil praeguse muuseumiga midagi tegemist - muuseum avati uues majas 1973, pärast seda, kui Hollandi valitsus oli otsustanud Van Gogh’i tööd kokku koguda ja eksponeerida. Oleks vaid vaesuses ja meeltesegaduses vaevlev kunstnik teadnud, milline järjekord on ootamas tema muuseumi ukse taga! Üksikud erakätes olevad Van Goghi maalid lõikavad kunstioksjonitel kümneid miljoneid.

Pannkoogid, juust ja jenever

Hollandis olles ei saa maitsmata jätta nende kuulsaid pannkooke. Pannkoogirestoranides on korraga saadaval mitukümmend eri sorti suuri ülepannikooke soolaste ja magusate täidistega, mõlemaga või hoopis ilma täidiseta. Paistab, et hollandlased üldse armastavad mune: pannkookide kõrval on alati menüüdes omlett või lihtsalt praetud munad. Teine lemmikpala on muidugi juust! Kuulsa Gouda kõrval on tuntuim Edam. Kuulsates juustulinnades - Gouda, Alkmaar, Edam - toimuvad igal aastal traditsioonilised juustulaadad, kus peale juustu ja puukingade midagi muud ei müüdagi. Rahvuslikuks alkohoolseks joogiks on jenever, midagi meie Vana Tallinna taolist. Väike jeneveriklaas kallatakse kuhjaga täis, esimese sõõmu rüüpamiseks tuleb allapoole kummarduda, et mitte kallist märjukest kaduma ei läheks, vanasti pidid selle tegevuse juures ka käed selja taga olema.

Hollandi rahvuslikuks sümboliks on punane tulp, ütleb ju laulusalmgi, et tulbid ja Amsterdam... Tulbiväljad kirendavad siin kevadel, talvel peab leppima turuga, kus müüakse lillesibulaid. Detsembris - jaanuaris on hall ja porine, lund sadavat harva. Kui välja arvata tihe asustus, siis kogu maa meenutab küllalt Eestit, olles tasane ja omades merepiiri nii põhjas kui läänes. Hollandlased on väga sõbralikud ja räägivad laitmatut inglise keelt.

On jäänud veel reisi viimase päeva õhtupoolik ja teen sõidu kaatriga mööda kanaleid, vee pealt vaadatuna näib ju kogu linn hoopis teistsugusena. Hollandlased on armastanud paljud asjad panna vee peale - lisaks kanalimajadele on kohe Amsterdami sadama lähedal 700-kohaline ujuv India restoran, näen ka paari ujuvat kohvikut ja samas on ka vee peal õõtsuv hotell, suvel töötab ka veepealne lilleturg.

Tekst ja fotod:
SIIRI MERILA-HUBBARD

 
   
 07-10-2017
Ilmus Reisimaailma 2017. aasta viies number...
Loe lähemalt!
© 2001 www.ww.ee