|
Tiiu Rehe: “Tuleb õppida puhkama ja lõõgastuma!”
Ilmunud Reisimaailmas 3-2003
“Kõigepealt tuleb õppida oma päeva jagama tööajaks, koduste toimetuste ajaks ja puhkeajaks,” soovitab LTKH Pelgulinna Haigla kirurg Tiiu Rehe, kellel tihti tuleb ravida neidki patsiente, kes pidevast ületöötamisest ja liigsest väsimusest tingituna on paratamatult jõudnud sundseisu: kurnatus hakkab ladestuma ning organism annab kusagilt järele... Tavaliselt kõige nõrgemast kohast, mis on varem viga saanud, haigusest kahjustatud või milleks on eelsoodumus.
Tiiu Rehe ise planeerib oma puhkused nii, et need annaksid võimaluse saada vabaks igapäevasest keskkonnast ning kodu- ja tööprobleemidest.
Arsti sõnad tervise hoidmise kohta libisevad tervetel kõrvust tavaliselt mööda, kuid eelolevaid suvepuhkusi silmas pidades - millised on Teie soovitused puhkuseks?
Alustaksin pigem sellest, milline peaks olema meie päev, sest kõigepealt tuleb osata jagada oma päeva tööajaks ja puhkeajaks. Pahatihti ei oska me lõõgastuda ning sellest tulenevadki meie füüsilise ja vaimse tervise probleemid: oleme pidevalt stressis ka ajal, mis on ette nähtud puhkuseks. Me ei oska puhata! Me teeme pikki ja intensiivseid tööpäevi, sest me ei tule töökoormusega toime muidu, kui näpistame vabast ajast juurde. Sageli võtame töö koju kaasa oma mõtetes või ka praktiliselt ning kulutame selle aja, mis ette nähtud puhkuseks, hoopiski tööks. Seetõttu läheme hommikul jälle väsinuna tööle, piitsutame ennast tagant - ning lõpptulemuseks ongi haigus. Siis tuleb paratamatult aeg maha võtta ja ennast arstide hoole alla anda.
Ning mõelda, et oleks ikka pidanud endale puhkust andma...
Seega...
Seega tuleb puhkusesse nö teadlikult suhtuda. Võin seda enda kogemustele tuginedes öelda, sest arstid on tööl pidevalt stressiseisundis – patsientide mured muutuvad minu muredeks ja iga haigega läheb tükikene endast.
Kuidas ma sellega toime tulen? Sest vähe sellest, et ma päev läbi haigetega tegelen ja paratamatult oma mõtetes raskemad patsiendid koju kaasa võtan, olen ma ka kõikidele sugulastele doktor Tiiu... Paljud inimesed on veendunud, et kui nad helistavad mulle kasvõi hilistel õhtutundidel, pean ma nende probleemidele enesestmõistetavalt abi ja lahendust leidma.
Aga ka arst tahab (ja peab!) puhkama, olema oma erialast väljas, lõdvestuma kas lugedes, sportides, muusikat kuulates, jalutades. Võin kinnitada, et see kõik tõepoolest aitab ennast taastada järgmise tööpäeva jaoks ning tagab, et olen võimeline uuesti inimeste muresid kuulama ning õigeid otsuseid ravi suhtes tegema. Võib öelda ka nii, et olen kohustatud puhkama, sest patsient ootab õigustatult endaga täie tähelepanu ja süüvimisega tegelemist.
Aga töö võib olla ka nii stressitekitav, et sellest nö tavapärase lühipuhkusega jagu ei saagi.
Seda muidugi, kuid tööst tulenevat stressi saab leevendada hea kollektiiv – iga ülemus peaks tegema selle loomiseks kõik, mis võimalik. Kui inimene tunneb ennast töö juures nagu kodus, kui tunnetab töökaaslaste toetust, siis on see parim jõud, mis aitab pingeid vältida. Hea meeskonnatöö puhul jäävad paljud probleemid olemata.
Meil, Pelgulinna kirurgiaosakonnas, on väga hea kollektiiv, kes on aastaid koos töötanud, näiteks staazhilt kõige noorem medõde tuli tööle üle üheteistkümne aasta tagasi. Oleme pikaajalise koostöö tulemusena üksteisega harjunud, oleme nagu üks pere, teame kolleegide iseloomu, nõrku ja tugevaid külgi, oskame üksteisega arvestada... Kuid sellest hoolimata on meie töö stressirohke ja pingeline.
Kui arstil tööpinge väga suureks läheb, kas ta ei võiks siis mõneks ajaks oma tööst loobuda ja minna vahelduseks mõnda teise ametisse, näiteks riigitööle, ja hiljem naasta?
See ei ole nii lihtne. Küsimus on selles, et praktiseeriva arsti kutsest loobuda on suhteliselt keeruline just seetõttu, et hiljem ei ole lihtne tagasi tulla. Arstidel on ju iga viie aasta tagant sertifitseerimine ning kui arst ei ole vahepeal praktiseerinud ega ennast erialaliselt täiendanud, on tagasitulek raske – tuleb alustada samast punktist, kus aastate eest lõpetati, kuna vahepealne täiendõpe on puudu ja seega osa professionaalsusest ja kvalifikatsioonist kaotatud.
Seetõttu on arstidel nagu ka muude elualade esindajatel oluline osata hästi puhata, st kõiki puhkamisvõimalusi ära kasutada stressi leevendamiseks ja töövõime säilitamiseks.
Kas oskate öelda, kes taluvad stressi paremini, kas noored või vanad, mehed või naised?
Vanus eriti ei loe, sest igasuguseid stressist põhjustatud ootamatusi võib ette tulla ka noores eas ja neid võib mitte ette tulla kõrges vanuses. Samas tundub, et naised (kellel öeldakse olevat kassi hing ja kümme elu) on vastupidavamad nii emotsionaalses kui ka tervise mõttes. Naine on nagu tugev kummipael, mis lubab ennast venitada ilma oluliselt kahjustumata, seega oskab ta paljudest elukonfliktidest ennast paindlikult välja tuua.
Meestel on nii psüühika kui ka vastupanuvõime tulenevalt tema mehelikust rollist natuke vähem kompromissivõimelisem, ka ajavad nad sageli jäigemalt “oma joont” ning see viib neid sagedamini konfliktideni. See on ka põhjus, miks meestel tekib stress kiiremini ja sellest vabanemine on raskem.
Kuid parem on, kui keegi oma stressitaluvust liialt ei usaldaks, vaid pühendaks rohkem tähelepanu stressi vältimisele – seega igapäevasele puhkusele. Ka seda peab oskama enda jaoks planeerida.
Aga kui mõelda iga-aastase korralise puhkuse peale – kuidas seda oleks kõige parem veeta?
See on kahtlemata individuaalne, kuna soovid, huvid ja võimalused on igaühel erinevad.
Ma ise olen vähemalt viimase viie aasta jooksul püüdnud oma iga-aastast korralist puhkust juba varakult planeerida ja ikka nii, et harjunud keskkonnast vabaks saada. Parim võimalus selleks on kodust ära sõita, nii saab ennast kõige paremini välja lülitada nii kodu- kui ka tööprobleemidest.
Juba siis, kui istun lennukis, kaovad praktiliselt kõik argipäevaga seotud mõtted ning olen otsekui avatud uutele elamustele ja muljetele – on tõeline puhkuse alustamise tunne. Ja kui esimesel puhkusepäeval veel mõtlengi natuke seljataha jäänud probleemidele, olen ärasõiduga võtnud endalt võimaluse nendega tegelda, ning järgnevatel päe-vadel kuulun ainult iseendale ja minu puhkus kuulub mulle – see on imetoredalt lõdvestav tunne.
Mida eelistate – talvesporti või kuuma mereranda?
Kuna Eesti inimene saab päikest, soojust ja valgust vähe, siis olen püüdnud jagada oma puhkust nii, et seda jätkuks nii talveks kui suveks. Talvel püüan minna kusagile soojale maale, et saada päikest, mõnusat merevett ja ka näha midagi huvitavat. Kõik see aitab mul väga hästi taastuda ning pimedat ja külma ilma ning intensiivset tööd tasakaalustada. Talvel, kui ilmaolud lubavad, käin suusatamas Otepääl.
Praegu võib Teile küll komplimendi teha – näete välja puhanud ja päikesejumeline, ei mingit kahvatut kevadväsimust! Hiljutine Brasiilia-reis on Teile tõesti kasuks tulnud. Miks otsustasite sellel varakevadel just Brasiiliasse minna?
Matkaklubi liikmena olen harjunud pidevalt jälgima igasuguseid soodusreiside pakkumisi ning oma kogemustele tuginedes võin öelda, et on võimalik väga odavalt saada väga huvitavaid reise.
Brasiilias käisin ajal, mil seal oli karnevali tippaeg. Tõsi, karnevali tõttu tõusid sel ajal linnas hotellikulud ning alternatiivse (ja odavama) võimalusena oleks kõne alla tulnud väljasõit metsikusse loodusesse, aga kuna sõiduks tuli küllalt kiiresti valmistuda, siis ei jõudnud kõik osalejad ennast korralikult vaktsineerida. Nii jäi Rio de Janeiro ja karneval. Ning – kui tahta eraldatust looduses, siis on selleks ka Eestis väga head võimalused. Teise riiki sõites on just huvitav see, et saab tutvuda sealsete inimestega, tavadega ja traditsioonidega.
Karneval on ju brasiillase jaoks lausa kultuslik üritus, rahvuslik kõrghetk.
Jah, see on püha üritus! Brasiillane võib olla vaene ja näljas, tal võib mitte jätkuda raha laste koolitamiseks, kuid karnevalikostüüm – see peab tal olema ja iseenda kätega valmistatud. Sellel aastal sponsoreeris üks suur firma esmakordselt karnevaliüritust, kuid see võeti vastu suhteliselt halvasti, sest brasiillased ei taha, et karneval muutuks kommertslikuks, nad tahavad, et see jääks rahvuslikuks ja hingeomaseks.
Karneval on rongkäik ja etendus üheaegselt. Kui meie tantsupeod toimuvad ovaalsel staadionil, siis seal nn sambatronil - pikal, umbes kilomeetri pikkusel tänaval, mida ääristavad tribüünid. Karneval on ühtaegu ka võistlus (mitte auhinna, vaid prestiizhi pärast) sambakoolide vahel, kellel igaühel on oma temaatika ning kõik üheskoos annavad võrratu etenduse.
Sädelev rongkäik, mis katkematu vooluna õhtust kuni järgmise hommikuni läbib tantsides pika tänava, fantastilised kostüümid (üksnes sulgi oli kasutatud nii ohtralt, et ilmselt jäi terve Brasiilia linnuriik oma sulestikust ilma), tantsueufoorias publik tribüünidel karnevalimeloodiale kaasa laulmas ja hõiklemas– seda peab nägema, selle keskel peab ise olema!
Pidu õhtust hommikuni – kuidas publik sellele vastu peab?
Ega see kerge ei ole. Õhutemperatuur on väga kõrge, rahvamass kütab veel omakorda – see nõuab pealtvaatajateltki vastupidavust. Tõsi, kogu aeg käivad ka müüjad jääkastidest süüa-juua pakkumas (kusjuures nii õlle kui ka toidu hind tõusis tund-tunnilt), sellest hoolimata nõuab õhupuudus ja kuumus igal aastal ka ohvreid. Nägin ka ise, kuidas üks osaleja kokku vajus... Aga see on brasiillaste sisemine vajadus võtta karnevalist osa, trotsides oma vanust ja riski.
Nägite, kuidas inimesel halb hakkas – kas tundsite tahtmist appi minna? Tahan küsida, et kas arst tunneb ennast ka võõrsil arstina?
Kui arst näeb abivajajat, siis läheb ta loomulikult appi, olgu see kodus või võõrsil. Kuigi seal, karnevalil, tuli appiminemise vajadus veidi hilinenud reaktsioonina – see näitab tegelikult, kui hästi ja põhjalikult saab puhkuse ajal ennast argitööst välja lülitada.
Külastasite Brasiilias ka mõningaid haiglaid. Millised on muljed?
Üks haigla, mida külastasime, asub São Paolos. Muide – see linn on nii suur, et mõistus keeldub uskumast: elanikke on 15 miljonit ja pindalalt võrreldav Saaremaaga! Selles linnas asub ka Lõuna-Ameerika suurim haigla (1400 kohta!), kus on tehtud Lõuna-Ameerika esimesed südamesiirdamise operatsioonid.
Haigla kõrval asub meditsiiniülikool ja samas ka surnuaed. Arvatavasti mõjub see patsientidele üsna masendavalt, kuid on samas praktiline... Ja eks ole ju surm elu loomulik lõpp.
São Paolost jäi meelde ka juutide haigla, kus tase on kui viietärni hotellis nii ruumide, teenuste kui ka toidu osas. Toit oli tõepoolest ülikülluslik ning sealne personal rõhutas, et toit on haigetele väga tähtis edukaks paranemiseks.
Kas rikkaliku toidu pakkumine on ka omamoodi rahvuslik omapära?
Ilmselt, sest ka meie toiduportsjonid hotellides olid sellised, et nende söömisega oli probleeme – praadi koos lisanditega lihtsalt ei suuda ära süüa!
Aga sealse köögi kiituseks peab ütlema, et olen harva saanud võõrsil süüa nii maitsvat liha ja võid. Loomaliha oli valmistatud kuidagi eriliselt, oli äärmiselt pehme ja nauditav. Hästi osatakse Brasiilias valmistada ka kalatoite.
Hoolimata heast toidust on Brasiilias üllatavalt vähe ülekaalulisi inimesi – ilmselt kuumus ja temperament aitavad kaloreid kulutada.
Brasiilia on kuulus ka oma Amazonase jõgikonna ja ääretute metsade poolest, sealne vihmgi on teistsugune kui Eestis. Milliseid elamusi pakkus Teile sealne loodus?
Käisime Iguaca rahvuspargis ning juba lennukilt vaadates saime sellest ääretult võimsa mulje: lõputult laiuv roheline mets, ei ühtki maja ja siis äkki – koskede ala, maailma suurim joastik, kus on kokku 274 koske. Võimas!
Ja sealne vihm on tõepoolest hoopis teistsugune (kuigi turistile ei pruugi see meeldida, on see siiski elamus), õigupoolest polegi see vihm, vaid taevast tuleb alla lausvesi, sõna otseses mõttes kallab nagu ämbrist.
Mulle meeldis ka mererand, kus on ääretult ilus ja puhas liiv ning tugev Atlandi ookeani laine, mis rullub ja rullib, nõudes ujujalt oskust sukelduda laine alla.
Brasiilias on palju ilusat, see on hoopis teine maailm, niivõrd erinev Euroopast ja Aasiast ning ka sealt saadavad muljed on omanäolised ja erilised.
Ütlesite eespool, et Teile pakub huvi ka inimene. Kes on brasiillane?
Inimesed on Brasiilias temperamentsed ja lahked, kuid, nagu paljudes paikades, hoiatatakse ka seal turiste õhtuste tänavate eest, kuna on rajoone, kus vargustest elatumine on elustiil.
Kogesime, et mehed oskavad inglise keelt paremini kui naised, õigemini – tänaval naisega inglise keeles suhelda ei saa, temalt saab portugalikeelse vastuse või laiutab ta lihtsalt käsi. Ametiasutustes töötavad inimesed aga valdavad inglise keelt hästi, töötajaskonnas on nii mehi kui naisi. Kui mehel on korralik töökoht, eelistab naine kodus olla ja lapsi kasvatada.
Ühes väikelinnas nägime pilti – perekond istus puu all, lapsed käisid kerjamas ja tõid saadu vanemate kätte. Oli see häda? Elustiil? Lihtsalt lõuna-aja veetmine?
Pole ka ebaharilik, et inimesed magavad tänaval, näiteks paneb kaupmees oma putka õhtul kinni ja heidab sinnasamasse trepiastmele magama.
Aga brasiillannad erinevad eurooplannadest näiteks seetõttu, et kui eurooplanna laseb silikooni abil oma rindu kohendada, siis brasiillanna hoolitseb eeskätt oma istmiku eest – ilu mõõdupuud on erinevad.
Brasiilia inimesed on kaunid ja sõbralikud, nii nagu see unistuste maa tervikuna.
Mida soovite “Reisimaailma” lugejatele lõpetuseks öelda?
Ükskõik kui kiire ja pingeline teie elu ka poleks, ärge unustage kõige tähtsamat – iseennast. Töötage hästi, kuid leidke võimalus ka hästi puhata.
RUTH KIVISTIK
Tiiu Rehe patsient
| 
