Minu koduks on Ceredigion olnud viimased 11 aastat ja alguses ei saanud ma aru, millest selline veidrana näiv nimi - Ceredigion? Tuli rännata ajas tagasi ja sain teada, et Ceredig oli muistne Walesi prints, kes vanal ajal omas siinkandis suuri maa-alasid. Algne administratiivne üksus tekkis V sajandil, arvatakse, et aastal 415.

Olen mööda Ceredigionit aastate jooksul ja palju sõitnud jalgrattaga. Rattateedega pole Wales ja Suurbritannia just hästi varustatud, kuid kõrvalteedel, kus vaid mõni traktor liikumas, kui just pole suvist turismi kõrghooaega, on tore sõita sellegipoolest. Tee lookleb mäest üles, raskel ülesrühkimisel ei näi lõppu tulevat, mäe otsast aga avaneb lai vaade miilide kaugusele rohelistele põldudele ja aasadele, vaade, mis korvab kogu nähtud vaeva ja kulutatud jõu. Edasi saab pikalt alla sõita ja jõuvarud on ammu enne uut mäkketõusu taastunud. Ceredigion on kokku sulandunud merega - maakonnal on enam kui 60 miili (100 kilomeetrit) rannajoont.

Croeso - nii on kohalikus keeles Tere tulemast!

Ceredigioni on väheseid maakondi, millel pole piiri Inglismaaga. Nii idast, põhjast kui lõunast piiravad seda Walesi naabermaakonnad. Läänes on Iiri mere Cardigani laht, üle mere on Iirimaa. Olles Walesi südames, on Ceredigion Walesi keele ja kultuuri kindlamaid tugipunkte. Umbes 60% maakonna elanikest räägib walesi keelt emakeelena. Koolid on kakskeelsed ja täiskasvanud keelehuvilistele organiseerib kohalik ülikool mõõduka tasu eest erineva intensiivsuse ja kestvusega keelekursusi. Olen ka ise püüdnud toda arhailist keelt õppida - on raske, aga mitte võimatu. Viimase kasuks räägib seegi, et minu paremaks walesi keele õpetajaks oli inglise daam, mitte waleslane. Viimastel aastakümnetel on palju tehtud selle vana keele ja kultuuri taaselustamiseks ja propageerimiseks. Waleslane püüab aga igal võimalikul juhul asju ajada oma keeles.

Asustus Ceredigionis võrreldes muu Suurbritanniaga on suhteliselt hõredam, elanikke on maakonnas umbes 70000. Kuid siiski on pidevalt silmapiiril mõni farm või maja - rattaga sõites paistab see hästi silma. Maakond on aga suhteliselt tihedalt täis tipitud külasid ja linnasid. Mõned külad on tõesti väikesed, sellised kümnemajalised, linnad ka - elanikke vaid paar-kolm tuhat. Suuremad linnad on maakonna põhjaosas asuv Aberystwyth ja lõunapiiril Cardigan, nende kahe vahele rannikul mahub Aberaeron, sisemaal on väikesed igaüks-teab-igaühte linnakesed Tregaron ja Lampeter. Viimases on Aberystwythi ülikooli üks osakond, tehes Lampeteri Suurbritannia väiksemaks ülikoolilinnaks.

Lund esineb Walesis harva, kuid vahel saavad mäed endale siiski põhjamaiselt lumivalge rüü.

Kultuur

Walesi kultuurikiht on paks, minnes tagasi aegade halli hämarusse. Esimesed poeedid on teada VI-VII sajandist. Ceredigioni maakonna põhjaossa Tre Taliesini külasse arvatakse olevat maetud VII sajandi poeet Taliesin, sellest ka küla nimi - Taliesini linn (tre - linn walesi keeles). Ceredigionis arvatakse olevat sündinud kelti maailma suurima pühaku, püha Davidi ema Non. Non arvatakse olevat ilmale tulnud mereäärses külas nimega Llanon (tõlkes - Non’ile pühendatud kirik). Püha David ise sündis naabermaakonnas Pembrokes aastal 500. Tema sünnipäev arvatakse olevat 1. märtsil, päev, mida tähistatakse kui rahvuspüha kogu Walesis.

Otse Cerdigioni südames on keskaegse Walesi vaimse elu üks tugipunkte - Strata Florida Klooster (Abbey). Strata Florida (tõlkes Lillede Oru) kloostri asutasid tsistertsi ordu mungad aastal 1164. Kloostris kirjutati ümber käsikirju ja siin koostati ka keskaegne Walesi Printside Kroonika. Kloostri põlispuude all puhkab keskaegse kelti maailma suuremaid poeete, samuti Ceredigionis sündinud, elanud ja armastuslüürikat kirjutanud Dafydd ap Gwilym (umb. 1320-1370). Lisaks vaimutööle tegelesid Lillede Oru mungad ka lambakasvatusega, nende toodetud vill oli tuntud kogu ümbruskonnas ja kaugemalgi. Samuti ehitasid nad naabruses asuvale Mynach’i jõele silla, mis oli kasutuses 700 aastat. Legendi järgi olevat tolle silla ehitanud kurat, seepärast on kogu küla, kust Mynach’i jõgi läbi voolab, saanud nimeks Kuradisild (Devil‘s Bridge, walesi keeles Pontafynach - sild üle Mynach’i jõe). Kui läksin Strata Florida kloostrit uurima, sõitsin rattaga üle tollest “kuradisillast”. Vanale sillale on paar uuemat peale ehitatud, kuid vana sild, arvatavalt munkade hoolas töö, on ka näha. Strata Florida on varemetes XVI sajandi keskpaigast, mil Inglise kuningas Henry VIII usureformi käigus kloostrid hävitas. Kloostri juures on aga muuseum ja kogu kompleks külastajaile avatud.

Paarkümmend aastat pärast kloostri asutamist peatus seal keskaegse Walesi suurim õpetlane, rännu- ja kirjamees Giraldus Cambriensis. Giraldus oli tollase Canterbury peapiiskopiga jutlustusterkel läbi Walesi. Tollase jutluse eesmärk oli värvata mehi minema ristisõdadesse, nö “risti kandma”. Giraldus, saanud hariduse Pariisis, oli vaimselt kaugel oma ajast ees. Ta oli pärit Lõuna-Walesist Normanni-Walesi segaperekonnast ja saatis kohalikke olusid mittetundvat piiskoppi tema teel läbi tollal täiesti tundmatu maa. Oli ju tollal, XII sajandil, kogu Wales veel Inglismaa kroonist sõltumatu, nauditi muistset vabaduse aega, mis lõppes 1282. aastal.

Ceredigioni olulisemaks linnaks on kujunenud maakonna põhjaosas olev Aberystwyth

Jälle imelik nimi, kas pole? Asi on lihtne - aber on walesi keeles jõe suue merre, Ystwyth jõe nimi, kokku Ystwyth’i jõe suue merre. Tõepoolest, siin on mõlemad, nii jõgi kui meri. Aberystwyth on Ceredigioni suurim linn, elanikke 13500.

Kaua oli praegune linn vaid küla XIII sajandil ehitatud kindluse ümber. Elanike sissetulekuallikas oli sadam ja kalapüük. Siiski, Kodusõja päevil XVIII sajandi keskel vermiti kindluses münte, sest oli odavam raha kohapeal vermida kui hõbedamaaki mujale vedada. Isegi kirikut polnud, inimesed käisid kirikusse pooleteise miili kaugusele Llanbadarni külasse, mille asustus ja pühakoda pärinevad juba XI sajandist. Nagu nimi ütleb, on see pühale Padarnile pühendatud kirik (llan kirik walesi k. Padarn oli varane kelti pühak). Praeguseks on Llanbadarn Aberystwyth’iga kokku sulandunud.

Külalislahkelt kutsuv pubi Ceredigioni lõunapiiril – Carew Inn.

Walesi ja kogu Kelti maailma kultuuri kants ja vaimse pärandi hoidja on Aberystwythi linnas asuv Walesi Rahvusraamatukogu. Raamatukokku sisenedes on tajutav täiesti teine vaimne maailm, inglise keelt peaaegu ei kuulegi ja on endalgi lausa häbi mitte osata walesi keelt. Raamatukogu on asutatud 1907. aastal ja talletab endas varased kelti käsikirjad ja ürikud - materjalid, mis on ilmavalgust näinud ammu enne inglise keele ja rahva formeerumist.

Aberystwyth’is asutati aastal 1872 Walesi esimene ülikool (prifysgol Cymru). Ülikool tegutseb ka praegu ja tema elujõuline tudengkond moodustab olulise osa linna elanikest ja aitab kaasa kohaliku majanduse kasvule. Aberystwyth ülikool on ka õige koht kelti kultuuri- ja keelehuvilisele tudengile ja ehk ka turistile, sest kus siis veel õppida walesi keelt kui mitte selle keele rääkimise piirkonnas. Ülikool ja rahvusraamatukogu annavad ka olulise osa linnas olevatest töökohtadest.

Aberystwythist kaks miili lõunas asub Nanteose häärber. Arvati, et kunagi hoidis see maja oma seinte vahel kristliku maailma suurimat saladust - Püha Graali. Lugu läheb tagasi õige vanadesse aegadesse. Aastal 37 külastas Inglismaad üks tollastest Jeesuse jüngreist, Joosep Arimatheast. Joosepil oli kaasas püha õhtusöömaaja karikas. Sama karikas, mis oli Jeesus Kristuse käes pühal õhtusöömaajal, mille ta ulatas oma jüngritele, paludes nendel sellest juua ja hiljem viis Joosep karika sureva Kristuse risti alla ja sinna tilkus Kristuse enda veri. Pärimuse kohaselt asutas Joosep Lõuna-Inglismaal Glastonburys esimese ristiusu kiriku ja kloostri. Surres jättis Joosep karika oma pojale, kes pärandas selle Glastonbury kloostri munkadele. Karikat pärandati põlvest põlve ja elu oli rahulik 1500 aastat, mil Inglise kuningas Henry VIII kloostrite kaotamise tuhinas jõudis ka Glastonburysse. Mungad põgenesid kloostrist koos püha karika ja teiste aaretega. Algul peatuti teele jäänud Strata Floridas. Võib-olla tahtsid mungad oma aarded üle mere Iirimaale toimetada? Seda ei tea keegi. Kuninga mehed aga jälitasid munkasid ja neist seitsmel õnnestus põgeneda Aberystwyth’i lähedale Nanteose mõisasse ja paluda varjupaika sealse maaomaniku käest. Kui viimane seitsmest mungast lamas surivoodil, usaldas ta karika Nanteose mõisas elanud perekonna valdusesse. Taas pärandati karikat põlvest põlve, on teada, et XIX sajandil laenati seda haigete tervendamiseks. Aastate jooksul murdsid imevõimesse uskuvad inimesed karika küljest tükikesi, hoides neid pühade jäänustena. Karikast jäi alles umbes pool. Praegu on karika asukoht teadmata - Nanteos’e omanikud on surnud ja maja on viimase 50 aasta jooksul vahetanud korduvalt omanikke. Arvatakse, et unikaalne karikas siiski kaduma pole läinud ja on pangaseifis kindlalt hoiul, aga kus, seda ei teata või sellest ei räägita... Nanteos’e häärberis on aga praegu hotell.

Cardigan ja meresõit

Ceredigioni ajalooline maakonnalinn on selle lõunapiiril asuv Cardigan (walesikeelne nimi Aberteifi - Teifi jõe suue merre). Vanemates dokumentides ongi Ceredigion asemel kasutusel Cardiganshire (Cardigani maakond). Praeguseks on enamus maakonnavalitsuse asutusi kolinud Aberystwyth’i ja maakonna keskel asuvasse Aberaeronisse.

Keskajal asus Cardigani lähedal teine oluline vaimse elu keskus - benediktiinlaste, Püha Dogmaels’i, klooster. Aastasadu hiljem oli Cardiganis väga oluline sadam, mis kontrollis suurt osa kogu maakonna rannajoonest. Merel oli enne raudtee tulekut oluline osa Lääne-Walesi elus: kogu pikkuses on ranna ääres siiani palju väikeseid sadamaid, kus käis vilgas tegevus. Vahetati kaupa - toodi sisse soola, kivisütt, ehituspuitu, tööstuskaupu ja paekivi, välja viidi katusekive, heeringaid, vilja, veeti ka reisijaid. Toimus ka hoogne laevaehitus ja kalurid läksid igal hommikul merele. Kõik muutus aga raudtee tulekuga: sadamad kaotasid oma tähtsuse, Cardigani sadam ummistus Teifi jõe poolt sinna kantud liivaga. Praegu nendes vanades sadamates uidates on näha vaid üksikuid väikseid paate ranna ääres nostalgiliselt loksumas; kunagised mereäärsete külade tuiksooned on ankrukohaks mõnele asjahuvilisele kalastajale või merel purjetajale, suvekuudel tehakse siiski suurematest sadamatest turistidele lõbureise Cardigani lahele. Kunagistest suurtest merekaptenitest, nende tegudest ja rännakutest saame aga ülevaate nii Cardigani kui Aberystwythi hästi organiseeritud muuseumides.

Üksik farm mägede vaikuses maakonna põhjapiiril.

Vanad kaevandused

Kui rannaäärset rahvast toitis meri, siis sisemaal andsid tööd ja leiba kaevandused. Kaevandati hõbedat ja tina, maakonna piiril oli ka kullakaevandus. Mõned kaevandused töötasid juba roomlaste aegadest, kuid kaevandamise kõrgaeg oli XVII-XVIII sajand, kahe maailmasõja vahel majanduslikel põhjustel enamus kaevandusi suleti. Osutus odavamaks maaki mujalt Euroopast sisse tuua. Et transportida kaevandatud maaki rannikule sadamatesse, ehitati XX sajandi algul spetsiaalsed raudteed, mis ei saanud aga kuigi kaua funktsioneerida. Praegu on nendel vanadel kitsarööpmelistel terasteedel aga uus elu: enamus nendest on restaureeritud ja veavad suvekuudel turiste. Vanu kaevanduste šahte kui industriaalse mineviku tummasid tunnistajaid on maal ringi liikudes sageli näha, kaks nendest on avatud muuseumina. Tihti on suuremate kaevanduste juures säilinud väike kirik või kabel, kuna usuliikumine oli XVIII-XIX sajandi Walesis elav. Mõnes sellises külaservas olevas kabelis toimub veel ka praegu teenistus korra-paar kuus, mõned on vajunud unustusehõlma ja lagunenud, mõned on müüdud erakätesse ja ehitatud ümber elumajaks. Huvitav on nende mahajäetud kunagiste kaevanduskülade juures peatuda ja mägedest alla kukkuva jõe kohina saatel mõtiskleda, milline nägi seal elu välja sada või paarsada aastat tagasi... Ajad muutuvad.

Turism

Ei ole enam suuri sadamaid, ei kaevandusi, mida siis inimesed maal teevad?

Põllu- ja karjapidamine on jäänud, kuigi farmerid on raskustes. Alles oli Suurbritannias hullu lehma tõbi, siis suu- ja sõrataud, millest Ceredigion jäi puutumata. Siinne põllumees on karmil pinnasel räsitud tuulte, tormide, vihmade ja Euroliidu nõuete poolt, kuid siiski püsima jäänud. Vanast ajast on Ceredigioni kandi inimene tuntud kui ihnus ja kitsi, iga naela-penni lugev kooner. Naabrid viskavad selle üle sageli nalja. Et traditsioonilist põllumajandust ja maaelu toetada, annab valitsus farmeritele küllalt suuri toetusi ja subsiidiume. Tihti on farmer paar ruumi oma majast viinud vastavusse turismiameti poolt kehtestatud nõuetele, kus ta majutab turiste. Mis saab hommikusöögilaual veel parem olla kui oma kodu kana munad ja peekon! Linnainimesele eksootika ja vaheldus supermarketi toidule.

Oluline sissetulekuallikas nii maal kui linnades ongi turism. Esimene turismibuum oli XIX sajandi teisel poolel, kuninganna Victoria päevil, mil Briti mereäärsed linnad muutusid populaarseks, seda tänu raudteele - ei ole halba ilma heata! Tollal, koos raudteega, ehitati linnadesse pikki sadamakaisid, hotelle, restorane, mis on säilinud meie päevini. Aberystwythi jõudis raudtee 1864. aastal. Sellest ajast loetakse tema algust linnana. Terastee ühendas seda tollal suhteliselt kauget ja tundmatut kanti Londoni ja Briti tähtsuselt teise tööstuslinna Birminghamiga. Briti tööstuslike keskmaakondade ja Birminghami rahvale on Ceredigioni rannik jäänud tänaseni eelistatud suvepuhkuse või vähemalt nädalalõppude veetmise paigaks. Vahe on selles, et tollal oli odavam puhata omal maal, nüüd on odavam sõita puhkusele Lõuna-Euroopasse. Pikem nädalalõpp veedetakse kodumaal, tihti langeb otsus just mereäärse piirkonna kasuks. Cerdigion ja Kesk-Wales koguvad populaarsust ka kontinendil. Olles ise töötanud neli aastat kohalikus turismiiformatsiooni punktis, ei möödunud peaaegu päevagi, kui sellesse suhteliselt kaugesse Walesi maanurka poleks sattunud turiste Ameerikast, Austraaliast ja kontinentaal-Euroopast. Etniliselt on waleslased sugulased Loode-Prantsusmaa bretoonidega, ka keel küllalt sarnane.

Palju tähelepanu pööratakse ökoturismile, looduskaitsele ja aktiivsele puhkusele. Ceredigion on hinnatud loodusevaatlejate poolt, siin on mitmed linnureservaadid. Kohalikuks sümboliks on kujunenud Punane Kull - haruldane suleline, mille paar isas- ja emaslindu toodi Kesk-Walesi paarkümmend aastat tagasi ja nüüdseks on siia tekkinud nendest terve koloonia, mis meelitab linnujälgijaid kogu riigist. Olen veetnud kümneid ilusaid päevi kohalikus romantilise nimega - Hõbedajõgi (Nany-yr-Arian) - metsakeskuses, kus neid haruldasi linde teatud kellaaegadel toidetakse. Maakonna keskel Tregaroni linnakese lähedal saab olla tunnistajaks huvitavale loodusnähtusele - soo koos oma laugastega on tõusnud ümbritsevast maapinnast sadu meetreid kõrgemale.

Ceredigioni põhjapiiril on imeilus kilomeetrite pikkune liivarand, mis on samuti meelispaik haruldastele lindudele ja nende vaatlejatele. Enamus Ceredigioni dramaatilisest rannajoonest on looduskaitse all. Cardigani lahe lõunaosas elavad delfiinid, kes meelitavad siia rahvast kogu riigist ja kaugemaltki. Suvel korraldatakse regulaarseid paadireise lahele, et näha delfiinide mängu.

Et hoida loodust, pole lubatud igal pool jalutada ja telkida, selleks on ette nähtud spetsiaalsed rajad ja laagriplatsid. Ilm on aga kogu Walesis, seda eriti mere ääres, ettearvamatu, sageli võib romantilisena näivast laagerdamisest kujuneda viimasel minutil võõrastemaja otsimine.

Need olid vaid vähesed nopped eestlase jaoks kaugest Ceredigionist, tema rikkast minevikupärandist ja tänapäevast. Kellel tekkis lähem huvi Aberystwythi ja Ceredigioni vastu, saab kakskeelset infot maakonna koduleheküljelt:

www.ceredigion.gov.uk

www.visitmidwales.co.uk

Tekst ja fotod:
SIIRI HUBBARD