Lappi lääni pindalale mahuks kaks ja pool Eestimaad. Sellel suurel territooriumil elab vaid 200 000 inimest. Lappis on ka saamide kodu: 90 protsenti Soomes elavatest saamidest elab lääni põhjaosas. Nii nagu enne ja muistegi on saamide põhitegevusaladeks põhjapõdrakasvatus ja kalastamine.

Saamid, keda ka laplastena tuntakse, elavad laiali mitme riigi territooriumil. Umbes 40000 saami elab Norras, 25000 Rootsis, 6500 Soomes ja 2000 Venemaal. Saamide pealinn on Norras asuv Karasjok.

Suurte poolt tõrjutud väikerahvas on hakanud pead tõstma ja nõudma õigusi, mis põlisrahva puhul enesestmõistetavad peaksid olema. Saamid tahavad õpetada oma lapsi saamikeelsetes koolides saamikeelsete õpikute järgi, nad tahavad laulda oma joigusid, tantsida oma rituaalseid tantse, taguda oma müstilisi trumme ka väljaspool rahvusparke ja vabaõhumuuseume. Saamid vajavad elamiseks ruumi.

Tohoh taevas, kas neil seda ruumi veel vähe on: 2-3 inimest ruutkilomeetri kohta, nagu see Lappi läänis praegu on. Küllap nõustuksid saamid ka tihedamalt koos elama, aga nende põdrakarjad vajavad hiiglaslikke karjamaid, vaikust ja rahu. Põhjapõdrad kõnnivad läbi tundra kulgevatel maanteedel, ilma et nad oskaksid karta möödavuhisevaid autosid. Põhjapõtradel on tundras peremeheõigus, paraku ei ole tsivilisatsioon suuteline seda õigust tunnistama ning igal aastal hukkub maanteedel tuhandeid põtru.

Tankavaarast koju oma kullanoosiga

Paar viimast aastasada on tundrarahva elu mitmel korral pea peale pööranud. Kui sadakond aastat tagasi avastati Lappi põhjaosas kulda, tormasid õnnekütid tundrasse. Kullapalavik Tankavaaras kestab tänaseni, ehk küll praegu on tegu vaid atraktiivse turismiobjektiga. Tankavaaras asub Euroopa ainus kullapesijate küla. Sealne kullamuuseum tutvustab kogu maailma kullakaevandusi ning näitab sõnas ja pildis kullaotsijate värvikat elu koos traagiliste läbikukkumiste ja õnnelike rikkakssaamistega.

Suvel saab turist mõnekümne marga eest ka ise kulda pesta ja rõõmustada mikroskoopiliselt tillukese särava täpikese üle kleeplindil, mille instruktor õnnelikule leidjale suveniirina kaasa annab. Talvel jääb kullapesemine ära, aga kunagiste kullakaevurite majakeses ööd veetes ning kullamuuseumis inimesi hullutanud kollase metalli tükikesi vaadates ja sinna juurde kuuluvaid giidide lugusid kuulates tunneb mõnigi, kuidas adrenaliini hulk veres suureneb ja kui kullauhtumise võistlused välja kuulutatakse, sõidetakse kohale kaugustest hoolimata.

Esmakordselt peeti Tankavaaras kullauhtumise maailmameistrivõistlusi 1977. aastal. Kohale sõitis ka toonane Soome president Urho Kekkonen. Kas ka president endale kullatükikesi välja uhtus, ei ole teada, küll aga on teada, et veel enne, kui Tankavaara 30 aastat tagasi turistidele avati, leidis Tauno Virtase nimeline mees sealt 183 grammi kaaluva kullatüki. Mitmekümnegrammiseid kullaleide on tehtud ka Euroopa ja maailmameistrivõistluste käigus ja siis on õnn naeratanud ka võistlustel osalenud välismaalastele.

Turistid kaevandavad ametüsti nii suvel kui talvel

Sodankylä lähedal asuv Lampivaara ametüstikaevandus reklaamib end kui Euroopa ainsat tänaseni tegutsevat kaevandust. Giidide legendidega vürtsitatud jutud ametüsti maagilisest jõust ning võimalus tunduril asuvast avakaevandusest peopessa mahtuv ametüstikristalle sisaldav kivike kartulikonksu meenutava raudoraga välja kaevata ning koju kaasa viia, teeb ka koonerdaja rahakotirauad lahti. Õigupoolest on ametüstiprojekt eeskujuvõtmist väärt. Kui reklaam on hea, suudaksime küllap ka oma maapõues leiduvaid dolomiidi- ja paekivikilde turistidele maha müüa.

Lampivaara ametüstirikkuse avastas tundurile mustikaid korjama läinud külanaine 15 aastat tagasi. Valguse käes sädelevad lillad kristallid lummasid leidjat sedavõrd, et ta marjakorjamise katki jättis ning geoloogiat õppinud mehelt teavet küsima läks.

Õnneks asuvad Lampivaara ametüstivarud Pyhä-Luosto looduskaitsealal ning see tõmbab kriipsu peale igasugusele tööstuslikule kaevandamisele. Poolvääriskiviks peetav ametüst on kvartsi läbipaistev, lillaka varjundiga teisend. Ametüsti teatakse ka kui kultusekivi, mis rahustab ja tervendab.

Lampivaaras toodetakse ametüsti põhiliselt sõrmuste, kaelaehete, rinnanõelte ja muude suveniiride valmistamiseks, mis seejärele ohtrate legendide saatel turistidele maha müüakse.

Nii suvel kui talvel võib kaevanduse külaline klibu seest oma käega iseendale imettegeva kivikese hankida. Leidu mõõtma ega kaaluma ei hakata, aga öeldud on, et kaasa võib viia ühe peopessa mahtuva ametüsti sisaldava kivi.

Nii nagu kogu Lapimaal, pakutakse ka Pyhä-Luostos ja Lampivaaras turistidele loendamatul arvul tegevusi. Talvel meelitavad suusarajad ja võimalus põhjapõdra- või koerarakendiga sõita.

Loomulikult on tundras ja tundrutel ka midagi niisugust, mille eest markagi maksma ei pea. See on vaikus, ääretu vaikus, mida kuulates koged looduse ürgsust ja mõistad põhjarahvaste muret elukeskkonna saastamise pärast. Põhjala inimene vajab hingamiseks puhast õhku ja tema lahutamatu kaaslane - põhjapõder - elab vaid seni, kuni ta saab süüa keemiavaba tundrasammalt. Paraku seilavad põhjameredes aatomiallveelaevad, kusjuures mõned neist lähevad põhja, taeva all liiguvad reaktiivlennukid, käivitatakse uusi tselluloositehaseid.

Kampsuherra kuningriik iseseisvus 1995. aasta suvel

Saami verd soome kirjanik, tõlkija ja kooliõpetaja Oiva Arvola, kes oma sõprade seas nimetab ka meie presidenti Lennart Meri, rajas Lapimaale Kampsuherra kuningriigi. See riik sai suvel viieaastaseks. "Iseseisva väikeriigi" eesmärk on riigi looja sõnul tutvustada saamide argielu, nende kultuuri ja uskumusi ehedalt ja elulähedaselt.

Kuningriiki sisenemine algab tolliprotseduuridega, millele järgneb paganlik kurjade vaimude väljaajamine külaliste ihust ja hingest. Saagakojas jutustab Oiva Arvola saamide muinasjutte, loeb nende luulet, esitab saami rahvalaule joigusid ja põristab nõiatrumme.

Tänu Oiva Arvola kuningriigile saab külaline osa saamirahva elust, sest põlissaamid ise on ülimalt tagasihoidlik ja võõraid vältiv loodusrahvas. Ka on neid arvuliselt liiga vähe, et pidevalt naeratavate ja külalislahketena seista silmitsi üha suureneva turistidevooluga.

Kampsuherra kuningriigis seevastu ollakse väsimatud.

Tekst ja fotod: AIMI PAALANDI