Tänaseni on säilinud kuningas Wencelas II poolt 1300. aastal rajatud Tšehhi riigi müntimiskoda, mida kutsutakse Itaalia õueks, sest esimesed oskustöölised pärinesid Firenzest. Hiljem rajati samasse kuninglik residents. Hõbedakaevandamise ja rahanduse arengu ajalooga saab tutvuda endises kindluses Hradekis ehk Väikeses Lossis asuvas muuseumis, huvilistel on võimalus külastada ka ühte keskaegset hõbedakaevandust.

Tähelepanuväärseim arhitektuurimälestis linnas on imposantne gooti stiilis viie lööviga Püha Barbora katedraal, mille ehitamist alustati 14. sajandi lõpus, kirik püstitati ainult kaevurite annetuste varal selle elukutse esindajate kaitsepühaku Püha Barbora auks. Sakraalehitise rikkalikku interjööri ilmestavad omapärased keskaegse kaevanduslinna ilmalikku elu kujutavad freskod. Katedraaliga külgneb võimas varabarokne Jesuiitide Kolleegiumi hoone.

Linna kitsastel tänavatel ja korrapäratu kujuga väljakuil jalutades kohtate veel palju vaatamisväärset nagu Gooti Kivimaja, Kivipurskkaev, Neitsi Maarja kirik, Püha Ursula nunnaklooster ning teised gooti stiilis pühamud ja eluhooned. Kunagiste uhkete ülikumajade võlvitud keldrites asuvais restoranides ja veinikeldrites saate jalgu puhata ning meeldivalt aega veeta. Ajaloolise Kutna Hora peaväljakul asub ka maailma esimene alkeemiamuuseum, kus vastavalt alkeemikute kreedole – palveta ja tööta – leidub kaunis gooti kabel ning keldrisügavustes laboratoorium, kus erinevatel viisidel üritati kulda toota.

Tšehhimaal on pikk alkeemia ajalugu, mis seostub Kutna Hora iidsete kaevandus- ja metallurgiatraditsioonidega.

Keskajal oli Kutna Hora Böömimaa majanduslik, kultuuriline ja poliitiline keskus, mis pakkus konkurentsi isegi Prahale. Linna minevik ja maaliline keskaegne arhitektuur on niivõrd unikaalsed, et 1995. aastal kanti Kutna Hora UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse.

Paari kilomeetri kaugusel Kutna Horast Sedlecis paikneb keset iidset kalmistut Kõigi Pühakute kirik, milles asub tõeliselt vastakaid tundeid tekitav hoopis isevärki vaatamisväärsus. Kiriku sisemust kutsutakse Luukambriks, mille pikantse sisekujunduse teostusmaterjaliks on kadunukeste luud-kondid, mis pärinevad hussiitide sõdade ja keskajal Euroopas möllanud katku ohvritelt, kuid mitte ainult neilt. Pärimuse kohaselt tegi tsistertslaste kloostri abee Henry 1278. aastal traditsioonilise palverännaku Pühale Maale, kust tõi “suveniiriks” kaasa kannutäie Kolgata mäe mulda ning puistas selle laiali kohalikule surnuaiale. Abee sümboolsel teol olid ettearvamatud tagajärjed; usklike silmis sai koht pühitsetud maa tähenduse ning tuhanded inimesed lähedalt ja kaugelt soovisid oma viimseks puhkepaigaks Sedleci kalmistut. Surijaid saabus kogu Euroopast, paljud tõid kaasa ka sugulaste ja sõprade maised jäänused, et garanteerida lähedastele pääs taevariiki. Luukamber asutati kabelisse 1511. aastal säilitamaks väärikalt mitmekordsel pealematmisel välja ilmunud inimluid, pühitsetud maa-ala oli piiratud ja seda tuli ratsionaalselt kasutada. Nii kogunes hunnikute viisi konte, mis dekoorielementidena võeti kasutusse alles 1870. aastal.

Tööandjaks ja ennekuulmatu sisekujunduse idee autoriks oli kohalik aadlik Schwarzenberg, kelle suguvõsa kondine vapp ripub kabelis aukohal, kunstiliseks teostajaks oli külapuusepp Frantisek Rindt, oletuste kohaselt läks kulude poolele kirja umbes 40 000 komplekti inimskelette. Roietest vanikud ja luine kroonlühter õõtsuvad hüvastijätuks, kui tõusete maa-alusest ruumist taas päevavalgele (ilmselt hingate kergendatult) ning märkate siis, et tavalise risti asemel ehivad kiriku tornitippe ristatud säärekontidele asetatud pealuud.

Sedlecis on säilinud ka monumentaalne 18. sajandi alguses barokk-stiilis restaureeritud Püha Jumalaema katedraal ja mitmed tsistertslaste kloostri ehitised.

Olles piisavalt imetlenud ja imestanud inimmõistuse tahtel sündinud rajatisi, võiks nüüd külastada loodusjõudude poolt disainitud vaatamisväärsusi.

Moraavia karstipiirkonna kuulsaim objekt on Brno lähistel paiknev 1909. aastal avastatud Punkva koobastik. Kõrges kaljuseinas avanevasse koopasuhu sisenedes tuleb soojad riided selga panna, sest sealne temperatuur püsib 8º C ringis. Koopad on hiiglaslikud ning stalaktiitide ja stalagmiitidega kaunistatud saalid paiknevad erinevatel tasapindadel, laskume Peegeljärve juurde, kust vesi on osaliselt välja pumbatud, et kuiva jalaga läbi pääseks. Siis tõuseme taas, et läbida Stalagmiidigalerii, mille väljapaneku hulka kuuluvad näiteks Istuv Jänku, Lumine Kuusepuu, Kaamel, Rokokoonukk ja muud fantastilised kujud. Tee viib suurde kanjonisse, mille sügavuseks on mõõdetud 138,7 m, põhja mõõtmed on 174 korda 76 meetrit.

Maailmakuulsa Macocha kuristiku põhjas rauge muusika taustal kuulete legendi kurjast võõrasemast, kes just siin kaljulõhangu sügavas järves oma teenitud karistuse sai.

Tunniajalise avastusretke põrutavaim elamus on paadisõit kaljuõõnes kulgeval maa-alusel Punkva jõel, mis kohati muutub nii kitsaks ja vaevu läbitavaks, et reisiseltskond kuhjub paadi keskele. Suhteliselt madala jõe käänukohtadel on kuni 40 m sügavused järvekesed, kogu teekonda raamivad tilkekivist moodustunud müstilised romantiliste nimetustega sambad ja kujud. Vahepeal randume; mehed vasakule, naised paremale, ütleb paadimees. Õnneks saame ikka kõik vasakule, kaljueendile, kust tee viib suurde grotti, Masaryki kuppelsaali, mida peetakse kogu Moraavia karstiala kauneimaks ehteks. Tagasi paadis, veel pisut kiljatusi ja närvikõdi ning ongi kooparetk lõppenud. Kohe tekib soov sama teekond veelkord läbi teha, kuid sõidame hoopis kaabeltõstukiga metsaga kaetud kalju tippu, kus vaateplatvormilt saab nautida vaadet Macocha kuristiku sügavikku ja ümbritsevale võrratule maastikule. Ja ongi mõnus päev õhtusse jõudnud.

Tekst:KRISTA JÜRISOO