Kaarina laitis meie hääletamisplaani maha, sest Norras ei hääletata. Otsustasime siiski proovida.

Häälega Oslosse

Paldiskist sõitsime öise laevaga Rootsi Kapellskäri, kuhu jõudsime hommikul nii üheksa ajal. Seal läks siis hääletamine lahti, ikka tee äärde, käsi püsti ning Oslo silt välja. Autod vurasid aga mööda, kuni lõpuks ikka viimane võttis peale, sattus olema eestlane, kes ütles end ka Oslosse sõitvat, kuigi väikese ringiga. Eks see olekski olnud liiga uskumatu, tema Oslosse jõudmine lükkus järgmisesse päeva, nii et paarisaja kilomeetri pärast oli meil käsi jälle püsti.

Eks ikka võeti peale kah, tavaliselt sel hetkel, kui tundus, et ei ole enam mingit lootust. Aga teisi hääletajaid ei näinud me teede ääres ei Rootsis ega Norras. Peale võtsid enamasti üksikud autojuhid, näiteks üksikud naised džiibiga, üks neist sattus olema skulptor, kes näitas meile fotosid oma töödest ning kellega oli väga põnev vestelda. Või siis kahekesti ringitiirutavad kutid, ühed sellised tundsid huvi, et miks küll kõik eestlased lähevad Oslosse puhkama, kui ometi Stockholm on sama ilus linn ning Rootsi palju odavam maa.

Teema, et kui kallis on elu Norras, võtsid küll üles peaaegu kõik autojuhid. Meil hakkas juba naljakas, et vot siis, kuhu puhkama läheme … hehe.

Norrakas Anders pani meid Oslo raudteejaama juures maha pool tundi enne keskööd, seega olime kohal veel samal päeval. Järgmisel päeval hääletasime edasi Rondane mägedesse. Autojuhtide kohta võib veel öelda, et eranditult kõik, kes meid peale võtsid, olid väga sõbralikud ning tundsid lausa mingit kohustust viia meid ikka veel natuke edasi või kuskile paremasse kohta. Nii toodi meid mägedesse minnes lausa matkaraja algusesse kohale, ise poleks teadnud seda tahtagi.

Kivise matkaraja kõrval võib veeta tunde lirtsuvas rabas küpseid murakaid süües.

Seljakotid selga

Viiepäevane matk Rondanes oli imeilus, mägedes oli piisavalt võimalusi illusiooniks, et olemas oleme vaid meie ja mäed. Muidugi katkestasid sellise üksikelu vahetevahel kostvad tervitushüüded teistelt matkajatelt: "hai", "haihai". Enamasti paarikaupa liikuvad kas nooremapoolsed või keskealised naised või vanemapoolsed või keskealised mehed, oli ka segapaare ning terveid perekondi.

Peale norrakate, kes on suur matkarahvas, liikus mägedes ka rootslasi ja sakslasi, neil päevil kõndisid seal ka kaks eestlast, kotid seljas, ringi. Kuulda saanud, et oleme eestlased, oleks üks norra vanahärra meid peaaegu endale külla kutsunud, tema kunagine naaber oli olnud eestlane ning vahetanud sugulastega Eestist kirju, kahjuks jäi tema kodukoht meie tee pealt kõrvale, nii et talle külla me ei sattunud.

Ronden tähendab vanemas norra keeles ümarat mäge. Ümarad vormid on iseloomulikud kogu Rondane maastikule.

Rondane mäed on ümara kujuga ning mitte ainult suured mäed, vaid terve maastik on väga armsalt ümaralt kühmjas või kuppeljas. Mäed ja sealsed rajad on sõbraliku iseloomuga ning sobivad ka sellistele matkajatele, kes küll loodust naudivad, aga ei harrasta ekstreemronimist ning ei ole oma võhma mõnda aega proovile pannud.

Meie matkamarsruudi järgi jätkus meil ronimist-jalutamist viieks päevaks.

I päev. Hageseter – Grimsdalshytta

Tee läks mööda orgu tõusvas joones. Kõigile jõukohane rada. Telkisime Grimsdalshyttast edasi nii tunniajase teekonna kaugusel metsases jõealas sambla peal ning tuule eest varjus.

II päev. Grimsdalshytta – Dørålseter.

Tõsiseltvõetav matkarada, raja teisel poolel järsk kivine tõus, kuru lumelaikude, kiviklibu ning kivilahmakatega. Ööbisime Doralseteri kämpingust veidi edasi jõe-äärses salus, seal leidsime ka lõkkeplatsi ning julgesime lõketki teha. Puude all kasvasid männiriisikad ja toored murakad. Lõkke ääres istudes võis imetleda meie järgmise päeva katsumust – Høgrondenit. Vaatepilt oli lummav.

III päev. Doralseter – Atna jõgi

Marsruut nägi ette Doralseterist Bjornholliasse jõudmist ühe päevaga, seega tõsiste tegijate päev. Meie ei pidanud ennast väga tõsisteks ja jagasime selle päeva kaheks. Kolmas matkapäev kujutas endast sihikindlat tipu ületamist, rada läks üle Høgrondeni mäe (2118 m). Kivise tõusu viimane pool kilomeetrit oli üsna väsitav, eriti raskete seljakottidega. Aga hea vabanduse väikesteks hingetõmmeteks andis pidev vaadete vaheldumine (avardumine) ümberkaudsetele mägedele. See oli väga ilus, iga meetri järel olime kõrgemal ja nägime hoopis teisiti või uuesti. Tippu jõudes oli muidugi vinge tunne, et midagi on korda saadetud. Nüüd võis teha pilti nii oma sõbrast, naabrist kui ümberkaudu avanevast vaatest, süüa ärateenitud võileibu ja juua teed stroh'iga. Hea ilm on muidugi sellise mõnusa äraolemise eelduseks. Nii et rääkige eelnevalt läbi ilmataadiga. Üleval on lamedatest kividest laotud paar tuulevarju, vihmavarjuks peab endal kilekas vms kaasas olema.

“Miku” kissell murakate ja mustikatega maitses sama hea, kui kui välja näeb.

Ühesõnaga – ülev tunne ja ilus vaade. Kätte paistsid kõik ümberkaudsed mäed, maad ja veesilmad. Võtsime sihikule ühe veesilma, mis tundus olevat ootavast tähistatud rajast parajal kaugusel.

Alustasime teed alla tundega, et teeme ära. Tegelikkuses osutus laskumine (3 tundi) üsna lõputuks. Laskumise lõpupoole lohutasid meid mustikad, mida süües me alla jõe äärde jõudsimegi. Matka parim telkimise koht – lai valik kividega palistatud lõkkeasemeid, piisavalt puid, jõgi, marjad, seened, siledad samblased telgiplatsid, puude varjus on soojem ka. Kellel telk kaasas, tasub jääda pidama. Rada Bjornholliasse viis üle jõe ja mööda mäeveergu edasi (1,5 tundi).

Høgrondeni tipus. Seal võib pilti teha, võileiba süüa, lonks STROH’i võtta ning sõpradele kõrgusmeetreid märkivate numbritega võidusõnumeid saata.

IV päev. Radiaal Høgrondeni tipust silmatud järve (1400m) äärde

Teekond mööda jõeorgu punaste T-tähtedeta, st märgistatud rajata. Vesi oli igal juhul külm (otsapidi ulatus järve kopsakas lumelaik), aga matk sinna ja tagasi väga nauditav (seljakotid jätsime telki). Siis pakkisime kotid ja lauge rada viis meid Bjornholliasse. Tee peale jäid suured murakaväljad – kahel pool kivist rada laius veidi lirtsuv, kollaseid marju täis murakaraba. Panime kotid maha ja sõime kõhud täis, kõige parem on valmis murakaid süüa terveid peotäisi suhu kummutades. Kes murakaid armastab, peab siinkohal arvestama teekonna venimisega, kiirustamisel siin kohta pole, pooleteisttunnine rajalõik kestab nii kaks ja pool tundi.

“Tiku” lemmikmäetipp sai nimeks “Rinnanibu”. See paistis meile kätte kord lähemal, kord kaugemal terve matka jooksul. Ei teagi, mis selle mäe pärisnimi on.

Ööbimispaiga leidsime Bjornhollia külje all sügava kristallselge veega järve kaldal. Olemas olid nii mets kui lõkkeplats.

V päev. Bjornhollia – Rondvassbu – Otta

Viietunnine jalutusrada lauges, rohkete järvedega jõeorus. Kaardi peal on märgitud kolm põhijärve, keskmine külgmistest kaks meetrit kõrgemal, nii et vesi voolab oru kõrgemast punktist kahele poole laiali. Väga põnev. Jõgi, mis on voolanud pool päeva meile vastu, hakkab edasi voolama meiega koos. Samas annab mõistatada, millised nimelt on need kaardi peale märgitud kolm, sest järvekesi on seal hulgi. Rondvassbus võib minna kämpingusse, meie kõndisime edasi Sprangeti parkla poole, nii 10 km kruusateed – on piisavalt aega mägedele head aega öelda. Vastu tulevad inimesed on lumivalged, kontoris istunud nägudega ja kuidagi kohmetunud. Meie laiale naeratusele ja hoogsale "Hai-hai" tervitusele vastatakse tagasihoidliku noogutusega. Parkla ja Rondvassbu vahel oli ka üpris tihe rattaliiklus.

Sprangetist Ottasse saab ka bussiga, aga me hääletasime end ikka auto peale. Pikk järsk laskumine 700m allpool asuvasse linna mööda väänlevat asfaltteed – jala minna pole mõtet.

Otta on väike linn suure jõe kallastel raudteejaama, bensujaamade, supermarketite ja muu sellisega. Täiesti piisav, et rahuldada oma keefiri- või jäätisevajadust.

Hüvasti mäed! Ees ootavad supermarketid jäätise ja muude piimatoodetega.

Tagasi Oslosse

Seekord lähenesime Oslole lennujaama poolt, sest meile küüti pakkunud türklane sõitis koos oma norrakast pruudiga Türgisse. Lennujaamast Oslosse saime mikrobussiga, mille roolis istus Karlssonit meenutav abivalmis sell, kes algul lubas meid maha panna Oslo eeslinnas, siis aga omal algatusel meid ikkagi kesklinna viis. Olime tõesti ainsad hääletajad Norras, vähemalt ei kohanud kedagi endasugust, aga kui mööduvates autodes aru saadi, miks me seisame silt käes, siis leidus piisavalt neid, kes peatusid.

Algul oli muidugi veidi harjumatu linnas olla, aga see-eest oli tõeliselt mõnus end dushi all puhtaks pesta ning magada voodis teki all külma kartmata. Siis veel lobiseda Kaarinaga, süüa jäätist ja juua keefiri. Just piimatooted on need, millest tekib matkal olles puudus. Ilm oli meie Oslos-oleku ajal väga kuum.

Peatusime sõprade Kaarina ja Ivari juures, pühapäeva otsustasime veeta nagu õiged oslolased, st sõita laevaga saarele, päevitada, supelda, korjata siniseid karpe ja tunda mõnu ilusast ilmast.

No sellist asja pole norrakad ammu näinud, et terve Oslo tahab korraga samale saarel minna.

Puhkepäev Oslo moodi

Sadamasse jõudes ootas meid ees pikk-pikk järjekord, see oli suur üllatus ka Kaarinale ja Ivarile. Tundus, et pool Oslot on otsustanud saarele sõita, oli ka väiksemaid järjekordi, sabasid teistele laevadele, mis sõitsid teistele saartele, aga meile need ei sobinud, sest seal ei olnud noid siniseid karpe, mida meil hädasti tarvis oli.

Nimelt oli Kaarina juba aastaid rääkinud, kuidas nad käivad sõpradega korjamas siniseid karpe ehk rannakarpe, aurutavad neid valges veinis ja kui hirmus hea see on. Meil vedas, suure inimeste hulga tõttu olid käigus ka lisalaevad, jõudsime saarele, ning otsisime sealses tihedas rannaasustuses endalegi kohta.

Rand on seal üleni kivine ja kaljune, nii et ei peesitata mitte siledal pehmel liival, vaid krobelise ja künkja kivi peal, on ka siledaid kivisid. Kividelt võib otse merre siuelda, vesi oli hästi soe ja soolane. Meri oli täis väiksemaid ja suuremaid kaatreid, saar täis suvitajaid, privaatsust leida oli seal võimatu.

See-eest leidsime merest siniseid karpe. See käib nii, et lihtsalt võtad neid peoga merest, puhastad veidi vetikatest, näiteks hõõrud vastu kivi, ning paned siis vähese veega või valge veiniga (paar senti poti põhjas) keema, oluline on lasta neile nii palju kuuma, et rannakarbid avaneksid. Siis kougid sisud välja taldrikule, võib ka kohe suhu, juurde sidrunimahla ning majoneesi, väike saiaviil ning viib keele alla. Nii saime meiegi teada, kuidas see siniste karpide ehk molluskite korjamine ja keetmine käib. Metsast seeni, merest molluskeid.

Veel saime kõvasti päikest ning tagasi tulles jällegi pool tunnikest laevasabas seista, mis on sealmail üsna erakordne. Oslokate (või üldse norrakate) viis puhata on minna parki või metsa, järve äärde. Näiteks võib parkides leida nn eurogrillide jäänuseid ning plaazhile jõudes tundsime juba eemalt grillimise lõhna.

Parke ja rohelist leidub Oslos külluses, see on selles linnas elamise juures suureks plussiks. Ühe tööpäeva õhtul, kui Kaku ja Ivar olid töölt koju jõudnud, pakkisime siis meiegi oma priimuse ning igasugu matkasöögijäägid, sh "Turisti eine" ja Eestist pärit juustu ning sõitsime Oslo linnas asuva järve äärde. Järve ümber kasvas mets, läheduses asusid ülikoolilinnak ja ühiselamud. Järveäärne maastik oli jällegi hästi kaljune, järves vesi soe ja mõnus. Seal istudes ja mõnuledes võis õhtu läbi kuulda, kuidas selja tagant keegi tümp-tümp-tümp mööda jooksis. Tundus, et olen sattunud eriti sportliku rahva hulka või et kõik kohalikud harrastavad ümberjärvejooksu, ümbrus oli sellist harrastust igati soosiv. Igal juhul on mõnus süüa õhtusööki järve ääres, ilma et peaks kuskile kaugele linnast välja sõitma.

Veiniisu polegi nii kerge rahuldada

Üks üllatav elamus oli meil seoses alkoholimüügiga Oslos, küllap on nii ka mujal Norras. Mägedest tagasi Oslosse jõudes astusime läbi supermarketist, kust muuhulgas tahtsime osta veini. Vaatasime otsivalt ringi, aga ei leidnud, siis küsisime müüjalt, kuid samas tuli juba kuskilt mälusopist meelde, et alkoholi müügiga on vist Norras kuidagi keeruline. Müüja ütles muidugi, et veini neil poes ei ole, seda müüakse alkoholipoes, mis on aga nädalavahetustel suletud.

Supermarketist võib osta õlut. Viinapoest ehk siis norra keeles "vin monopol'ist" sattusime mööda kõndima ühel teisel päeval, astusime sisse uudistama, aga tulime õige pea tagurpidi tagasi. See konkreetne "vin monopol" meenutas sisekujunduselt panka või apteeki, avar eesruum, kus oli nii järjekorranumbriautomaat kui voldikud alkoholi kahjulikkusest voldikuriiulis, madal lett, millel asetses arvuti, leti taga olid riiulid täis alkoholipudeleid, aga riiulid ei olnud mitte näoga, vaid otstega ostjate poole. Üldiselt tekkis tunne, et kohe küsitakse passi ning pannakse kirja, et mina see ja see ostsin nii ja nii palju sellist alkoholi. Meil jäi siis Oslos käies vein ostmata, võib vist öelda, et sealne alkoholipoliitika töötab soovitud suunas.

See-eest on Oslos mitmeid kenasid kohvikuid ja kohvipoode, kus istuda õues või sees ning rüübata oma café au lait'd või espressot ning niisama mööduvaid inimesi vaadata. Muide, ka mööduvaid koeri, kes olid kõik väga sõbralikud, meile jäi mulje, et sealmaal elavad vaid sõbralikud koerad, võib-olla ei ole nende koerte peremeestel tulnud pähe oma kutsusid kurjadeks kasvatada. Ja see on väga väga tore.

Tagasi Tallinnasse sõitsime lennukiga. Et oli esimene Estonian Airi Oslo – Tallinn lend, siis lendasid kõik reisijad äriklassis. Mõnus oli lugeda üle kahe nädala eesti ajalehti ja paari tunniga koju jõuda.

Tekst ja fotod:
TIINA MÖLDER
MIHKEL-MIKELIS PUTRINŠ