Üks selline vaikuseparadiis on 1993. aastal loodud Soomaa Rahvuspark Viljandi- ja Pärnumaa piirimail. Kogu paikkond on muust maailmast nii eraldatud, et vanal ajal olid sealsed talupojad vabad teoorjusest mõisa kauguse tõttu. Kohaliku mõisniku eest joosti pakku just Soomaa aladele; on teada, et keset sood elas kolm põlvkonda, ilma et mõisnikul oleks aimu olnud, mis tema maal toimumas...

Talude päriseksostmise aegu, 1860-ndail, andis mõisnik sageli loa talupoegadele asuda elama sooäärsele metsaservale ja rajada sinna oma talu. Nii tekkisidki mitmed Soomaa külad, millest suurimad olid Riisa, Tipu, Kuusekäära, Sandra. Külade õitseaeg oli 19. sajandi lõpp ja esimese Eesti Vabariigi aeg. Tänu madalale pinnasele ja jõgedele - Navesti, Halliste, Raudna - on Soomaal kogu aeg olnud suured kevadised üleujutused, mis on andnud kogu piirkonnale omapära ja tekitanud ka omamoodi kohaliku kultuuri ja elulaadi. Inimene sättis oma elu looduse järgi ja Soomaa külades öeldi, et seal on viis aastaaega - traditsioonilised neli pluss suurvesi. Kevadised suured üleujutused kestavad nädalast poolteise kuuni, suviseid üleujutusi esineb harvem ja vesi alaneb kiiremini.

Soomaal on ka Eestimaa suurimad rabad – Kuresoo, Kikepera, Öördi ja Valgeraba. Rabad ongi Soomaa suurim uhkus, hõlmates 80% rahvuspargi pindalast.

Lisaks loodusimedele pakub Soomaa üht-teist ka kultuurivallas - piirkonnast on pärit, siin elanud ja töötanud mitmed inimesed, kes on jätnud jälje otseselt või kaudselt Eesti kultuurilukku.

Loodus, kultuur ja tükike eksootikat

On Eestimaa südasuvi, pärast vinduvat kevadet ja jahedavõitu varasuve on ilm lõpuks ilusaks läinud ja sean sammud Soomaale, liikumisvahendiks truu jalgratas. Alustan matka oma kodukohast Suure-Jaanist. Ilm on palav ja esimene peatuspaik on Vastemõisa järve ääres. Pärast suplust veel mõni kilomeeter ja olengi üle rahvuspargi piiri, suunanäitaja juhatamas teed Lubjassaarde, meie rahvusliku maalikunsti rajaja Johann Köleri kodupaika. Praegu peavad muuseumil silma peal kunstniku venna otsesed järeltulijad, viies põlvkond. Näha saab vanu talutööriistu, lapsepõlvest tuttavaid esemeid, reprosid kunstniku tuntumatest töödest. Pärast töötamist Vene impeeriumi pealinnas ja rännakuid Lääne-Euroopas puhkab kunstnik Suure-Jaani kalmistul.

Müstiline Öördi rabajärv on tekkinud suure ja sügavaveelise järve soostumisel.

Laetud kultuuriloolise infoga, suundun tagasi loodusesse. Teel Tohvri asulasse jäävad teele Ruunaraipe luited. Mööda mühklikku metsateed jõuan imeilusate kõrgete liivaluideteni ja just siis, kui palavus hakkab taas liiga tegema, langevad jahutavad vihmapiisad. Mind ümbritsevad imepeenike valge liiv, männimets ja vaikus. Luited, millel kasvavad mitmed haruldased taimed, on saanud oma nime samanimelise talu järgi. Taas kogen looduse mitmekesisust - vaid mõne kilomeetri kaugusele jääb madal Valgeraba. Edasi viib tee üle lagunenud, kuid rattaga siiski läbitava Tohvri silla Kõpu asulasse. Viljandist 20 kilomeetri kaugusel olev Kõpu jääbki viimaseks tsiviliseeritud punktiks enne Soomaa sügavustesse sukeldumist. Käin kohalikus poes, muretsen täiendust kodustele võileibadele ja laaditud ka paari asendamatu Värskaga, võtan suuna Soomaa Rahvuspargi keskusele Tõramaal. On õhtu ja jään peatuma 8 kilomeetri kaugusele Iia külasse. Vastavalt eelnevale kokkuleppele peremehega saab eksootika mõttes magada ka lakas. 1920-ndate talu on säilinud peaaegu puutumatuna, aidas on ka väike muuseum talutööriistadest. Õuel on tiik ja saun, viimase on peremees lahkelt ka külaliste jaoks soojaks kütnud. Mida muud on matkajal suvisel Eestimaal veel vaja? Peale sauna, ujumist ja veelkordset sauna imetlen päikeseloojangut Öördi raba kohal ja poen sõna otseses mõttes põhku. Kuid – oh õnnetust! – tänavuse jaheda kevadega on sääskedel olnud hea aasta ja seda on ka tunda: mitte ei taha nad inimverest loobuda. Õnneks oli peremees ettenägelik ja näitas õhtu eel kätte ka remonditud endise Kõpu metskonna metsatööliste maja ja nii kolingi öö hakul ära verejanuliste putukate eest. Vahepeal on päike silmapiirilt kadunud ja raba kohale on tõusnud udu.

Hommikul särab päike ja raadio lubab soojakraade kuni 30. Ega siin aega uimerdada pole – ujumine, kohv, kaerahelbepudru ja lähen rappa Öördi järve otsima. Pool tundi rattaga mööda metsateed, teist samapalju jalutamist koos sääskede ja parmudega ja seal see ongi, too müstiline Öördi rabajärv. Praegune järv on jäänuk kunagisest suurest ja sügavast veekogust, mis vanal hallil ajal kattis kogu praegust Öördi raba. Järve ääres võib kuulata vaikust, mida lõhestavad vaid üksikud loodushääled. On tunne nagu oleks vaid tunni jooksul jõudnud teise dimensiooni.

Tõramaa külastuskeskus

Tagasi tänases päevas ja Iia külas, võtan taas suuna Tõramaale. Eksimisvõimalust pole: on ainult üks sirge kruusatee, tee, mille üks ots viib tagasi läbi Kõpu Viljandisse, teisele poole minnes peaks ühel päeval jõudma Pärnusse. Teele jääb Soomaa kunagisi suuremaid külasid Tipu, mis on jätnud jälje meie kultuurilukku – siinses Pauna talus sündis ühiskonna- ja kultuuritegelane Villem Reimann. Jalutan ka ümber kunagi punast värvi olnud külakoolimaja, hariduse andmine lõppes siin koos külade tühjenemisega ligi 40 aastat tagasi. Maja pole veel kõige lootusetumas seisus, aknast sisse piiludes hakkavad silma korralikud tekkide ja madratsite virnad, järelikult midagi on siin siiski toimunud. Hoone vajaks hoolitsevat kätt ja siis saaks siia toreda matka- või puhkekeskuse. Ehk annab Euroopa Liit raha...

Ruunaraipe luited on oma nime saanud kunagi siin asunud talu järgi.

Unistada ju võib. Siin-seal tee ääres hakkavad silma üksikud majapidamised. Tipu on ka viimane punkt, kuhu Viljandist sõidab regulaarne liinibuss. Üks selline vurabki minust mööda, jättes maha tolmupahvaka. Edasi kulgeb tee mööda inimtühja maad ja metsa (vähemalt nii mulle näib!), mis on täis aga haruldasi taimi. Soomaal on loendatud sadu liike sootaimi, enam kui sada liiki samblikke, üle 300 seeneliigi. Metsades elavad karu, hunt, kobras ja ilves, lisaks mitmed haruldased linnuliigid. Kus neil veel parem on kui siin, kus pole inimest oma laastava tegevusega! Lõpuks, läbi päikeselõõsa, jõuan Tõramaale. Kunagi oli siin külateede ristumiskoht ja asus kõrts ja mõned kaardid annavadki koha nimeks Kõrtsi-Tõramaa. Kunagise Tõramaa Naari kõrtsi kohale on mõned aastad tagasi ehitatud praegune Soomaa Rahvuspargi külastuskeskus. Lükanud ratta vilusse ja pisut keha kinnitanud, lähen toimuvat uurima. Giid jutustab huvitavaid ja värvikaid lugusid Soomaa ajaloost, saan teada, et Soomaal teevad oma praktikat Saksa tudengid - sellist puutumatut loodust neil ju enam pole, kõik on kuivendatud-kraavitatud. Vaatan kahte filmi Soomaa loodusest ja elust. Kuigi ametlikku kohvikut siin pole, siiski toob lahke perenaine suure kruusi kohvi ja seda vaid sümboolse tasu eest.

Enne lahkumist käin läbi kopraraja. 1,6 kilomeetri pikkune metsarada annab ülevaate kopra elust ja tegevusest. On ikka vintske vend – langetab suuri puid ja ehitab jõgedele tammisid! Rajal on pea kõik puud ja põõsad varustatud nimede ja kommentaaridega – palju tuttavat, kuid samas ka uut ja õpetlikku.

Teel Riisa külla teen kõrvalepõike Karuskose lammimetsa. Ega siin esmapilgul polegi midagi – mõlemal pool rohust, rattaga vaevalt läbitavat rada, on võimas ja tihe mets. Metsad katavad Soomaast kolmandiku ja need jagatakse kaheks – üleujutatavateks ja mitteüleujutatavateks. Jõgede üleujutuspiirkondades levivad Eestis haruldaseks muutunud lammi- ja keelemetsad ja ühest sellisest ma õhtu hakul läbi nühingi.

Riisa ja üleujutused

Teiseks ööks jään peatuma Riisa külla. Küla ja selle ümbrus on eriti kuulus suurte kevadiste üleujutuste poolest, mil vesi võib tõusta 5 meetrit ja vahel enamgi, püsides sellisena nädalast kuni mitme kuuni. Aegade jooksul kujuneski Soomaal omamoodi elulaad, mil kogu elu, toimetamised ja liikumine sõltusid veest ja selle seisust. Talumeeste heinamaad asusid madalates luhtades, kus puudusid sõidetavad vankriteed ja nii sai heina koju vedada vaid talvel. Vee jõud oli nii tugev, et võis kergemad majad paigast ära viia, loomadele tuli ehitada parved ja puuriidad köideti aedade külge kinni. Suurvee ajal kujunes Soomaal omamoodi liikumisvahendiks haabjas ehk ühepuulootsik – pikk kitsas paat, mis valmistati 5-6 meetri pikkusest haavapakust. Suured haabjad mahutasid kuni 12 meest. Haabjaga viidi lapsed kooli ja piim meiereisse, käidi jahil ja kalal. Haabjat peetakse üldse vanimaks veesõiduvahendiks Eestimaal. Vanade meistrite juhendamisel on taas õpitud haabjaid valmistama ja nii võib Soomaa jõgedel taas ühepuulootsikuid sõitmas näha. Hetkel ei kujuta elu sellistes oludes ette, veeseis on tänavusel suvel madal. Kunagisest paadimatkast Halliste jõel aga mäletan, et majade juures olid maabumissillad ja pea iga majapidamise juures oli tõesti paat!

Riisa rantšo – siin on võimalik ratsutada ja ööbida.

Nõukogude ajal oli siin kolhoos, praegu vaatab igaüks ise, kuidas hakkama saab, minu ööbimiskoha perenaine tegeleb hobustega, tema juures saab ratsutamist õppida ja hobuseid laenutada, talvel tähistatakse ühiselt rahvakalendri tähtpäevi. Maja ise on palju üleujutusi näinud, kuid kollane värv on auga alles püsinud. Otse maja alt voolabki läbi too palju pahandust ja kõneainet tekitanud Halliste jõgi. See on nii kutsuv, ujun seal õhtul ja hommikul, tahaks tükikese sellest kaasagi võtta. Õuele posti otsa on aga endale mugava pesa teinud kurepere - taas pilt, mida Lääne-Euroopas ei näe. Piknik jõe ääres ja taas teele. Kruusatee on auklik ja Riisa jätab küllalt mahajäetud ja troostitu mulje. Hakkavad silma kolhoosideaegsed suured, praeguseks mahajäetud laudad, üksikud talud ja heinamaadel mõned laisalt rohtu näksivad ja külitavad lehmad. Palavus teeb liiga kõigile. Teel kohtan üksikuid matkajaid, kuid ei ainsatki liiklusvahendit. Suundun lähimasse suuremasse asulasse, Tori-Jõesuusse. Taas tsivilisatsioonis, käin üle mitme päeva poes. Küll maitsevad värske teraleib, keefir ja kohukesed hästi! Edasi läbi Pärnumaa metsade kodu poole, ees on enam kui 20 kilomeetrit kruusateed paralleelselt Navesti jõega. Teele jäävad Saarisoo kanuukeskus, kohalik suurim küla Aesoo ja Leetva raba, kuhu mäletan lapsepõlvest murakal- ja jõhvikalkäimisi. Käiakse ehk praegugi. Kahe tunni jooksul möödub minust kaks autot...

Teel koju

Lõpuks, suurel ja siledal Viljandi – Vändra maanteel, vaatan ratta üle. Ei, ühtegi mutrit ja kruvi pärast 130- kilomeetrilist kruusateedel sõitmist kadunud ja lahti ei paista olevat. Väike puhkus Kaansoos ja edasi kodu poole. Teel teen veel põike ühe Soomaa suurvaimu koju: kuus kilomeetrit suurest teest eemale, metsade ja soode rüpesse jääb helilooja Mart Saare kodu. Helilooja veetis siin mitmed suved, sai inspiratsiooni metsadest, rabadest ja loodusest. Aastas leiab siia tee ligi tuhat inimest, kuigi on majamuuseumi sulgemise aeg, lubatakse mind sisse. Lahke peremees paneb mängima plaadi helilooja muusikaga ja jagab seletusi. Suviti ja sügiseti (septembri lõpul), helilooja sünniaastapäeval, korraldatakse Hüpassaares vabaõhukontserte, mille tarvis on ehitatud lavagi. Viimane taoline üritus toimus siin jaanipäeva paiku kell kolm hommikul “Estonia” solistide osavõtul. Matkajate tarvis on rappa ehitatud laudtee ja umbes poolteise kilomeetri taha jääb suur pruuniveeline laugas, milles saab ka ujuda.

Hüpassaare lähedal on ka Jüriõue talu, kust on pärit kirjanik Tammsaare ema Ann Bakhoff.

Enne päikeseloojangut jõuan Suure-Jaani, ring on täis saanud. Taas tõden, et teravate elamuste saamiseks pole kodust vajagi kaugele minna.

Tekst ja fotod:
SIIRI MERILA-HUBBARD