Languedoc’i veinid ei kuulu küll maailma tippklassi, aga viimastel aastatel on tänu moodsale tehnoloogiale kvaliteet tublisti paranenud, nii et kuulus veinikriitik Parker on Domain Guy Moulinier’i Les Terrasses Grilleés’d võrrelnud isegi hinnalise Côte Rôtie’ga. Prantsuse hea keskmine on tagatud igas veinimõisas, kui aga oskate otsida, siis võite leida ka midagi täiesti uut ja erilist.

Perepuhkuseks ideaalne

Mis aga kõige tähtsam, türkiissinine Vahemeri, kuldsed liivarannad, kaunis loodus, põnevad koopad mägedes ja ajaloolised külad pakuvad piisavalt tegevust kogu perele.

Olime otsustanud veeta suurema osa ajast imeliste liivarandadega Cap d’Agde’is. Merevesi oli küll +18° ja ilm päikseline, aga kaunis tuuline, nii et rannas lesimisest ei tulnud midagi välja. Oktoobri alguses ei pruugi ilmaga alati vedada. Külastasime Bouzigue kuulsaid austrikasvandusi ja maitsesime erinevaid Picpoul de Pinet’sid. Kerge valge vein sobib suurepäraselt just igasugu molluskite allaloputamiseks ja sõime tuulevarjulistel terrassidel kõikvõimalikke mereande. Kolmanda päeva õhtuks olime aga mere värskest maitsest küllastunud ja sõitsime sisemaale, et otsida üles Domain Guy Moulinier ja nautida mägedes ulukiliha.

Viinamarjaistanduste keskel

Loodus Saint Chinian’ veinikülades on imeliselt kaunis: laugetel mäenõlvadel vahelduvad viinapuuaiad kastani- ja männimetsadega, dramaatilisust lisavad kõrgusesse pürgivad kaljud ja kauguses sinetavad mäed. Meie giid, veinispetsialist Olivier Grataloup viis meid kõigepealt viinapuuaedadesse jalutama. “Veinitootmise tutvustamist alustatakse tavaliselt ikka viinamarja sortidest ja pinnase kirjeldamisest, aga millegipärast olen ma veendunud, et St. Chinian’ omapärane loodus on niisama oluline. Ümbritsevate taimede õietolm, mis marjadele langeb, lisab veinile isikupärase nüansi.”

Roquebrun’i kitsukesed tänavad on justkui lilleaiad.

Oma jutu kinnituseks laseb Olivier meil silitada karvaseid kastaneid, maitsta tillukese õunaga sarnanevaid vilju ja nuusutada lilli. Oleme joobnud looduse ilust, viinapuude sügisvärvidest, magusast kanarbiku- ja roosilõhnast ning valmis absoluutselt kõike uskuma.

Tunneme huvi, kas roosipõõsad on ridade lõppu istutatud ilu või maitse pärast ja ongi poeetilistel eksirännakutel lõpp. “Vanasti tehti kogu töö hobustega. Hirmust okaste ees tegid loomad ise õigel ajal pöörde,” selgitab Olivier, “Tänu roosidele teame ka, millal on õige aeg haigusi tõrjuda. Neil on viinamarjadega palju ühiseid haigusi, millede suhtes roosid on palju tundlikumad.”

Väike veinikuningriik

Berlou külale teeb kümne minutiga tiiru peale. Natuke maju ja kirik jõekaldal ning ongi kõik. Seal ei ole isegi restorani ega postkontorit, mis on Prantsusmaal täiesti ennekuulmatu. Pagar ja lihunik tulevad paar korda nädalas autoga ja lapsed viiakse igal hommikul bussiga kooli. Kõik 185 elanikku on ametis viinamarjade kasvatamisega. Teisel pool jõge seisab uhkes üksilduses Berlou kooperatiiv, mis toodab aastas 4 miljonit pudelit, ekspordib Jaapanisse ja Kanadasse ning loodab juba järgmisel aastal saada oma küla nimelise cru omanikuks.

Berlou kooperatiivi moodne degusteerimissaal on justkui väike muuseum, marketingi kunsti musternäidis. Suurepärane kollektsioon viinapuuaedadest leitud fossiilidest, paar kivistunud dinosauruse muna, natuke arheoloogilisi leide, kohaliku kunstniku akvarellide näitus ja ilusate veinipudelite lõputud read. Moodne kooperatiiv on kolkaküla elanike ühisomand ja ainuke tööandja.

Ega degusteerimata saa

Pärast väga professionaalset ja romantilist sissejuhatust asume lõpuks veine degusteerima. Kõik St. Chinian’ veinid on segu erinevatest sortidest. A.O.C.ga on lubatud Carigan, Cinsaul, Grenache, Ladoneer Pelut, Mourvèdre ja Syrah. Mida just kui palju on iga veinimeistri otsustada, ainult Grenache’i ja Syrah osa on seadusega piiratud.

Languedoci keskus ja suurim linn – Montpellier.

Prantslased püüavad ajalooliselt väljakujunenud maitsebuketti säilitada isegi siis, kui see parasjagu moes pole. Berlou parimad veinid sobivad kõige paremini liharoogade kõrvale. Esmamulje on kaunis vürtsikas, järelmaitse meenutab punaseid metsamarju õrna kakao nüansiga. Parim temperatuur joomiseks 15-16°C.

Lõunat sõime Roquebrun’s. Les Mimosas võõrastemajas ootasid meid loorberi ja aniisiga marineeritud oliivid, kastanisupp, vasikapada metsaseentega, kitsejuustud ja Roquebrun’ kooperatiivi seitse erinevat veini. Seda kõike oli natuke liiga palju. Sel lõunasöögil oleksime pidanud rääkima Roquebrun’ suurepärastest veinidest, paraku ei tulnud sellest aga midagi välja.

Kõigepealt tahtis Maison des Vins uudishimulik boss, kes polnud kunagi enne eestlasi näinud, teada, kuidas sel kaugel ja eksootilisel maal elatakse. Ja siis rääkisime inglaste invasioonist. Niipea, kui Rayan Air avas odavad lennuliinid, hakkasid inglased endale Languedoc’i suvilaid ostma. Poole aastaga on kinnisvara hinnad kahekordistunud ja veinidki muutuvad tasapisi aina kallimaks.

Roquebrun’ küla asub kaunis järsul mäeveerul. Pärast sööki ronisime mööda kitsukeste tänavate ja treppide rägastikku Vahemere aeda iidse kaljukloostri jalamil. Kui me keskpäevasest kuumusest ja liigsest veinist uimastena lõpuks kohale jõudsime, tundsime imelist kergendust. Meeldivalt jahe tuul ja imelised vaated kogu orule ja käänulisele jõele mõjusid värskendavalt. Aed kaljudele rajatud terrassidel on paari entusiasti projekt Vahemere taimede uurimiseks ja säilitamiseks. Kuigi põhieesmärk on kohalike kaduvate liikide säilitamine, võib aias näha ka viimaste sajandite uustulnukaid, palme ja kaktuseid.

Päeva lõpetuseks külastasime St. Chinian’ kõige kuulsamat, Guy Moulinier Domaine’i. Les Terrasses Grilleés on tõesti suurepärane, kas nüüd just Côte Rôtie’, aga igati väärikas ja isikupärane vein. Domineerib Syrah, natuke on lisatud ka Grenache’i ja Mourvèdre’d. Ka hind oli igati väärikas, 25 eurot.

Languedoc’is kasvatatakse viinamarju igal pool, nii et ükskõik kuhu te ka lähete, lihtsa ja odava Vin de Pays, mida prantslased ise iga päev juua armastavad, leiate igast külast. Kui tellite mõnes lihtsas restoranis karahvini veini, mis maksab vähem kui klaas õlut, siis on tobe hakata rääkima lõhnabuketist ja järelmaitsest. See on pigem prantsuse külade eriline, elunautiv atmosfäär, mis veini nii meeldivaks teeb.

Kuhu veel minna?

Languedoc’i suurim linn ja keskus on Montpellier. Suurejoonelised väljakud, pargid ja puiesteed. Eriti värvikas on vanalinn, vaatamist väärib ka katedraal. Kuulus Canal du Midi, mis ühendab Vahemerd ookeaniga, saab alguse Béziers’s, rannikul on palju kauneid liivarandu ja mägedes põnevaid koopaid uhkete stalaktiitidega. Ka paljud väikesed ajaloolised külad on äärmiselt kaunid.

Väikelinnadest jättis kõige meeldivama mulje Pézenas, mis on kogu Prantsusmaal tuntud kunstnike ja käsitööliste mekana. Imeliselt hästi säilunud keskaegse vanalinna on vallutanud kunstnike ateljeed, galeriid ja muuseumid. Nii mõnigi sepp, pitsikuduja või mosaiigimeister teeb tööd otse tänaval. Pézenas’s jalutades tasub süveneda detailidesse, mis on puutumata säilunud läbi sajandite. Linna omapäraks on sepistatud kaunistustega iidsed tammepuust uksed ja väravad. Kogu atmosfäär on äärmiselt meeldiv, justkui oleks selles linnas alati pühapäev.

Lisainfo:

www.herault-en-languedoc.com ja www.saint-chinian.com

Tekst ja fotod:
ANNA & STEFAN DE MUYNCK