Pariis, Pariis... Mida oskan ma öelda selle kunstnike ja luuletajate poolt ülistatud linna kohta, mida sa juba kuulnud ei oleks?! Hea küll, olgem ausad, sellest, millest mina kirjutan, pole sa ilmselt enne kuulnud. Pean enda aukohuseks sind hoiatada. Toon välja peamised ohud, mis sind sel teel varitseda võivad ja eks sa siis hiljem ise vaatad, kuidas sa seal hakkama saad. Enne aga mõtle tõsiselt järele, kas romantiliste tundmuste asemel oled valmis ka ehmatavateks läbielamisteks!

Mina ei ole Pariisi austaja, kuigi olen neli korda seal käinud ning alati lootnud üllatustele, mis mind arvamust muutma panevad. Raske on massist erineda, aga Pariisi mitte armastamine seda minuga paraku teeb. Aga, mida pole, seda pole -, kui oled loodud armastama Londonit, siis Pariisi ära parem hakka minemagi.

Esiteks pead sa teadma seda, et prantslased on ülbed ja arrogantsed. Neile eriti ei meeldi turistid. Ah, mis ma valetan - üldse ei meeldi! Seega jääb igasugune suhtlemine kohalikega põhimõtteliselt ära. Heal juhul ettekandja naeratab, sest loodab jootraha saada, aga pärast maksmist 3 eurot ühe cafe au lait eest ei ole mitte isu neile seda jätta ja siis ta solvub ja saadab su selles meloodilises keeles kuu peale ja kaugemalegi.

Sina aga nead omakorda maapõhja kallidust, mis valitseb selles linnas. Tipp on muidugi Champs-Elysee, kus pole muid poode peale Chaneli, Versaceí, D&G jne ning klaas vett püstijala baaris maksab 5 eurot. Sinna ära seisma mine! Seal jaluta, vaata neid uhkeid poode, rikkaid inimesi, kes neist kotid käes välja tulevad ja luba endale, et üks päev tuled sa siia k...di Champs-Elyseele tagasi ja ostad, mis süda igatseb. Usu mind, see aitab!

Siis mine jaluta Triumfikaareni ja istu sinna kaare äärele maha, loomulikult ainult siis, kui sul õnnestub seal tuhandete klassiekskursioonile tulnud mudilaste vahel see leida. Vaata linna, vaata kaart, vaata nimesid, mis sinna on graveeritud. Mõtle sellele, et kord jalutasid Triumfikaare alt läbi võidust joovastunud prantsuse sõdurid. Põrisesid trummid ja mürtsusid marsitaktis sammuvad rivid. Seda müra aitab meenutada autodevoor, mis teeb kaarele peale miljoneid ringe päevas. Vaata, kaua sa seal selle lärmi sees vastu pead! Minul hakkas poole tunni pärast pea valutama – lisaks autodele kisas ka mudilastekoor, kes mingi tähtpäeva puhul kaare alla laulma oli tulnud.

Siis mine jaluta Seine’i kaldal, mis sel aastaajal peaks hall ja tühi olema. Igatahes jaluta seal, ületa erinevaid sildasid, mis kõik on tegelikult täpselt ühesugused ja vahepealsetes tuhandetes kohvikutes võta üks vein või kohvi, kuidas härrad soovivad. Istu ja väldi tõsiasja, et mõlemal pool Seine’i kihutavad peugeotid ja renaultid, mis segavad vaikuse nautimist. Aga ega keegi ei tule tänapäeval Pariisi vaikust nautima. Ikka veini ja naiste pärast tullakse! Seega istu rahulikult, sa oled ju puhkusel, ja vaata möödakäijaid.

On üldlevinud arvamus, et nii daamilikult nagu käivad riides prantsuse naised, ei käi keegi. See on lausvale. Nad riietuvad samamoodi nagu sakslased või hollandlased või soomlased - raske on tüdrukuid poistest eristada.

Muidugi arvatakse ka seda, et prantslased vihkavad ameeriklasi. Vähemalt räägivad nad nii isekeskis ja igasuguste erinevate miitingute ja protestide keeles. Aga mis toimub tegelikult? McDonalds on iga kahekümne sammu peal ja alati puupüsti täis. Lemmiktoit on hamburger ja lemmikfilmid on kõik Hollywoodist. Nii palju siis prantslaste patriotismist!! See kehtib neil ainult oma keele suhtes. Aru ma ei saa, et see ohus oleks, nähes hoiakut, mis neil teiste keelte suhtes juba emapiimaga sisse on söödetud - mitte kunagi õppida, mitte mingil põhjusel teisi keeli!

Pärast prantsuse naistes ning üldlevinud tõdedes pettumist, imetle kaugelt Notre Dame’i. Meenuta veidi kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja, kus oli Notre Dame’iga seotud teos, mida mitte keegi mitte kunagi läbi ei lugenud. Tegelikult on aga väga hea raamat ning, kui oleks lugenud, omistaksid avanevale vaatepildile hoopis sügavama tähenduse. Kui jäi tegemata, siis jäi tegemata, mis sest enam! Ja mine hoopis Ladina kvartalisse, mis minu jaoks oli kõige ilusam, huvitavam ja parim linnaosa selles romantikute pealinnas.

Seal on tänavatel kunstnikud, seal on muusikud, seal on väikeseid poekesi, kus saab täpselt paraja hinna eest moekaid rõivaid; seal on kenasid, sümpaatseid inimesi, sest enamus pole puhastverd prantslased. Sa nagu ei jalutakski Pariisis. Või õigemini, jalutaksid selles päris romantikute pealinnas, milline oli Pariis Rodini, Monet ja Renoir’i päevil. Aeg seisab kitsastel tänavatel, mis peaaegu hingetud ja siis korraga satud kuhugi väikesele platsile, mis kihab joonistajatest, pillimängijatest, mustkunstnikest.

Võid ka kohalike tänavakunstnike töid piiluda. Nood pole kallid, aga selle-eest, näiteks kodustele, väga originaalne kingitus. Leidsin oma kolmandal reisil Pariisi ühe imeilusa maali varahommikusest Seinest. Kerge udu, poolhämar, inimtühi... Aga jäin liiga kauaks mõtlema. Kui järgmine päev toda eakat, valge habemega kunstnikku otsima läksin, teda enam polnud. Siiani kipitab hinges too kõige ilusam maal, mida ma Pariisist näinud olen ja, mis praegu mu tühja, halli seina imeilusasti kaunistada võiks. Ehk isegi hakkaks mulle Pariis meeldima!

Notre Dame de Paris – Pariisi üks kohustuslikest vaatamisväärsustest.

Sinu sisseostude hulka kuulub kindlasti ka mõni kaunis, suur fotoalbum-raamat Pariisist. Neid on seal müügil palju ja üks ilusam kui teine. Mina esimest korda ei ostnud, sest arvasin, et jõuan küll, aga loomulikult ei jõudnud ja jäin ilma. Sina aga osta kohe ära, sest pärast enam sinna kvartalisse ei pruugi jõuda, sest linn on nii suur, aga sinu rahakott ja ajavaru väikesed.

Siis mine jaluta parkides, mida on Pariisis nii umbes neli-viis suuremat. Mine jaluta ühes pargis, mille nimi on Jardin Du Luxembourg ja mis asub Ladina kvartali lähedal. Seal on alati tasuta fotonäitusi. Meie sattusime ajal, kui oli tolle fotograafi näitus, kes pildistab maailma erinevaid mandreid, paiku, inimesi töötamas linnulennult. Kindlasti oled ta pilte näinud! Unustamatud tööd ja see on üks hetk, mille pärast ma Pariisis käimist õnnelikuks saan pidada.

Pärast istusime rohelisse parki murule ja tegime lahti ennist poest ostetud valge veini, mis maksis enam-vähem 10 Eesti krooni ja nautisime koos sadade paarikestega, kes rohu peal hullasid, piinliku täpsusega istutatud lillede, puude ja põõsaste merd. Seal tekkis esimest korda mul tunne, et olen linnas, kus kõik on armunud. Puudu oli ainult üks mustade lokkide ning baretiga prantslane.

Hiljem koju jalutades see tunne kadus. Tol korral elasime Alexander Dumas tänaval, mis iseenesest on juba nii tähtis, et ma seda mitte ütlemata ei saa jätta. Mitte, et ta oluline oleks mingitpidi linnapildis. Vastupidi, on selline pisike ja kitsas tänavakene ja kuskil Lõuna-Pariisis, kuhu metrooga kesklinnast sõitsime, täpselt 20 minutit. Aga nimi on uhke. Ikkagi Dumas!

Ladina kvartali poekestest võib leida nii mõndagi põnevat.

Ja kui me sinnapoole jalutasime, jäid silma ka kõrged pangahooned, mis üldist gooti ja juugendi ja renessansiaegset arhitektuuri hoopis rikkus. Aga samas arusaadav, elame ikkagi 21. sajandil ja kaua sa nendes mitusada aastat vanades majades ikka elad. Mina, kes tulen väljastpoolt, arvan, et miks mitte. Need aga, kes elavad seal sees, on tüdinud ja väsinud sellest vanast õhustikust. Nad vajavad uudsust, värskust, tänapäevasust ka linnapilti, seda enam, et ameerikalik – raha, töö ja veel kord raha – siin päris jõudsalt kanda on kinnitanud: pilvelõhkujaid kerkib nagu seeni pärast vihma.

Üks tähtis asi veel. Eiffeli tornis tuleb ära käia! Kuigi on kohatult kallis, kuigi tuleb teiste turistidega parema vaatekoha pärast võidelda ja kuigi hiljem selgub, et vähegi halvema ilmaga pole niikuinii midagi näha. Aga ära tuleb käia! Juba ainuüksi sellepärast, et Eiffeli torni taustal ühte naeratavat pilti teha. Muidu hiljem keegi ei usu, et oled Pariisis käinud. Tõesõna! Minul jäi esimesel korral tegemata ja pidin uuesti tagasi minema.

Hoopis teine maailm aga leidub pealinnast eemal. Pariisist välja sõites, ükskõik, kas siis põhja, lõuna või lääne poole, on kõik hoopis teine. On kuldsed põllulahmakad, on rohelised metsad, on üksikud majad, on suured, uhked lossid ja tunned end nagu mõnes Guy de Maupassant’i romaanis. Ilus on Prantsusmaa. Ja teed on siledad ja head. Põhja pool on üks jõgi, mis suubub ka ookeani ja mille nime ma ei mäleta, aga seal on sellised ilusad armsad majakesed ja inimesed on mitte-pariisilikult sõbralikud ja lahked. Seal tuleb kindlasti käia mereandide restoranides, sest kõik kraam on värskelt püütud ja nii hea, et praegu, kui sellest kirjutan, kraabib kõhus.

Üldse on prantsuse köök maitsev ja üllatav. Õpi tigude söömine selgeks selleks otstarbeks ette nähtud riistadega! See on omaette tsirkus. Vähemalt minul pole see siiamaani selgeks saanud ja söön tigusid nii, kuidas pähe tuleb. Kuid prantslased ise on selle ala meistrid ja neilt on õppida palju muudki, millest meie köögikultuur unistadagi pole osanud

Seine’i kaldal jalutades saab hea ülevaate Pariisi

Sõida sihitult mööda seda suurt, lahmakat maad ringi ja peatu, kus tuju tuleb ja naudi seda avarust ja vaikust. Unustamata sügavalt sisse hingata seda kunstist, kultuurist ja ajaloost rikastatud õhku. Et aga seda tajuda, soovitan enne läbi lugeda mõned raamatud, mis sellest kõigest jutustavad, kui sa just ei satu mõne kohalikuga jutuotsa peale, kes uhkusega sulle kõik olulisemad daatumid, nimed ja teosed une pealt ette kannab. Kui see aga juhtub, võid ennast õnnelikuks pidada – oled näinud Prantsusmaad, millest Pariis moodustab õnneks vaid pisikese osa.

Nonii, nüüd ei muud, kui kott õlale, kepp kätte ja minek!!

Head reisi!!

Tekst:
ANNA-MARIA PENU