Saabun Rooma Ciampino lennuväljale jõulueelsel nädalal. On õhtu ja enne lennuki maandumist avaneb all meeletu tuledemeri, millest lõikuvad läbi tuiksooned, Rooma peatänavad täis kihutavaid autosid. Kiire passikontroll lennujaamas ja olen valmis seda maailmalinna enda jaoks avastama. Taksojuht sõidutab mu linna keskele väikesesse, varem broneeritud hotelli.

Villa Borghese

Hommikul hotellist väljudes leian end tohutu suure pargi serval. Jalutan läbi Villa Borghese, Rooma suurima pargi. Maavaldus kuulus 17. sajandi alguses kardinal Scipione Borghesele, kelle onu oli paavst Paul V. Sajandite jooksul on parki ümber kujundatud, viimased sada aastat kuulub Villa Borghese Itaalia riigile, olles pealinlastele vaba aja veetmise ja kokkusaamiste koht ning kultuurikeskus. Villa Borgheses on praegu loomaaed, biopark, Itaalia Moodsa Kunsti muuseum ja Etruskide muuseum. Kardinal Borghese isiklikud kunstikogud on avatud rahvale kompleksi peahoones. Pargis on loendamatul hulgal skulptuure, purskkaevusid, teeradu, mitu tiiki, amfiteater, välismaised kultuuriakadeemiad. Käin pargist läbi kõigil oma Roomas viibimise päevadel, seda nii valges kui pimedas ja iga kord avastan seal midagi uut. Suvel on Villa Borghese suurimaks väärtuseks selle varjulised alleed, praegu näen seal inimesi hommikul tervisejooksu tegemas ja koertega jalutamas. Pargi ühes servas on avatud jõuluküla ja lõbustuspark lastele.

See Fabritiuse sild üle Tiberi jõe on ehitatud aastal 62 e.m.a. ja on kasutuses ka praegu. Võib tunnetada aegade sidet.

Vatikan

Pärast kasinavõitu hommikusööki hotellis (hiljem sain teada, et Itaalias hommikul peaaegu ei söödagi) sean sammud Vatikani poole. Vatikan on olnud iseseisva riigina Itaalia riigi koosseisus 1929. aastast. Linnriik on piiratud sümboolse müüriga, seal elab umbes tuhat inimest ja seda ühendab muu Roomaga Via della Conciliazione. Vatikanis, nagu igas muus linnas, on poed, postkontor, restoranid, töötab oma raadiojaam, mis edastab saateid 20 keeles, antakse välja ajalehte ja postmarke, töötab oma kirjastus, on ka sajaliikmeline armee, kus teenivad Šveitsi sõdurid.

Läbi Rooma vanalinna kitsaste tänavate labürindi leian tee kuningas Umberto I nimelisele sillale. Otse minu ees seisab tohutu suur ja massiivne Justiitspalee, vasakult paistab legendaarne Püha Peetruse kiriku kuppel. Jõudnud üle silla, pööran vasakule ja jalutan piki Conciliazione tänavat televiisorist ja piltidelt nähtud ringikujulisele Püha Peetruse väljakule. Olen jõudnud kristliku maailma keskusesse, kohta, kus aastal 62 esimene Kristuse märter Peetrus kuulutati pühakuks ja samal aastal paigutati siia tema säilmekirst. Siia on läbi sajandite tehtud palverännakuid, tuldud läbi raskuste saama lunastust, siit tulevad iga-aastased jõulu- ja lihavõttesõnumid kogu maailmale.

Vaikne tänavanurk Transeveres. Mootorratas kui rahvuslik liiklusvahend on kõikjal.

Jõuluni on nädal. Kohal on suur ja rikkalikult ehitud kuusk ning käib vilgas ehitustegevus, et saada õigeks ajaks valmis sümboolne tall, kus heintel tuli ilmale Jeesus Kristus. Paistab, et midagi siin materiaalses muutlikus maailmas on siiski ka püsivat. Turistide ja palverändurite vool ei lakka siin mitte kunagi. Et saada sisse Püha Peetruse basiilikasse, seisan 15 minutit järjekorras. Püha Peetruse jäänustega säilmekirstu kohale ehitati kabel juba 2. sajandil, algkirik ehitati aastal 349 Rooma imperaator Konstantinuse poolt, mis aga 15. sajandiks oli peaaegu kokku kukkunud. Aastal 1506 andis paavst Julius II käsu ehitada vana kiriku kohale uus kirik. Püha Peetruse kirikus said enam kui saja ehitusaasta jooksul oma kätt proovida pea kõik Itaalia renessansi ja baroki suurmeistrid, olid ju paavstid ja muud kõrgemad kirikutegelased peamised patroonid tollastele kunstnikele. Imetlen kuulsat Sixtuse kabelit, kümneid kui mitte sadu monumente ja freskosid, kogu Piibel ja Jeesuse elu rulluvad lahti piltides. Mõelda vaid, siin käisid ringi oma töövahenditega ja pidasid plaane Michelangelo, Botticelli, Bernini, Leonardo da Vinci... Ronin üles Püha Peetruse kiriku kuplile imetlemaks vaadet Roomale, sellele Igavesele Linnale.

Ringikujuline Püha Peetruse väljak kui Rooma sümbol. Vaade Püha Peetruse kiriku tornist.

Tagasi maa peal, tahan piiluda kiriku taha, kuid ei - väravas seisab oma kohust täitev Šveitsi valvesõdur: algab eramaa, kus on Vatikani aiad ja elavad linnriigi ja kiriku ametnikud, seal on ka Jumala Maapealse Asemiku enda erakorter. Jalutan tagasi üle Peetruse väljaku, möödun Vatikani muuseumidest, mis sisaldavad hindamatuid aardeid, aeg-ajalt on ringi liikumas nunnasid ja kõrgeid kirikutegelasi. Tundub, et saba kiriku ukse taga on veelgi pikemaks veninud.

Kuigi on lähenemas jõulud, on ilm eestlase jaoks kevadiselt soe ja päikeseline. Üksikuid turiste püüdes pakuvad oma teenuseid paadimehed ja nii teengi enne pimeduse saabumist reisi Tiberil - jõelt vaadates tundub ju linn alati erinev kui tänavatel uidates - kirikute, templite, kabelite, parkide ja paleede arv näib olevat lõputu.

Roomas on elanud ja siit inspiratsiooni saanud paljud maailmakuulsad kirjanikud-poeedid – Goethe, Shelly, Keats, rääkimata Itaalia renessansi suurkujudest – Dante’st ja Boccacco’st. Kunsti võib aga nautida lausa tänaval jalutades - tihti on majaseintel pildid ja freskod, siseõuedes kujukesed ja purskkaevud.

BC või AD

Taas hommikul tass kanget itaalia-rooma stiilis kohvi (kohv on Itaalias tõesti kange ja hea) ja sarvesai ning siirdun ajas tagasi, kusagile meie ajaarvamise piirimaile. Üldse peab Itaalias olema tähelepanelik - vaatama kindlasti, kas aastaarvude juurde on märgitud BC või AD. Lähen otsima ajalooõpikust tuttavat Colosseumit ja Rooma Foorumit. Pärast kõndimist kesklinnas olen möödunud kõikide Vana Rooma jumalate ja jumalannade templist Pantheonist, külastan Rafaeli hauda ja siirdun Veneetsia väljakule, mille tagant algab tõeliselt vana Rooma, Foorum ja Colosseum. Foorum oli Vanas Roomas poliitilise, kommerts- ja kohtuliku elu keskus. Näitekirjanik Plautus on märkinud, et Foorum kubises seadusemeestest, kohtukäijatest, oksjonipidajatest, pankuritest, poodnikest ja libudest. See oli esimesel sajandil BC, seega enne meie ajaarvamist. Paneb mõtlema, et palju teisiti pole ju ka tänapäeval: ka praegu liiguvad Foorumi varemete vahel kerjused, kujukeste-, postkaardi- ja suveniirimüüjad, natuke kaugemal on elegantsed pangahooned ja hotellid, küllap liiguvad siin õhtuhämaruses ringi ka iidse elukutse esindajad. Vanal ajal läks tegevus nii aktiivseks, et tollane Foorum jäi väikeseks ja Julius Caesar ehitas 46 BC uue Foorumi. Hilisemad imperaatorid lisasid Foorumile võidukaari ja ehitati Colosseum - lõbustuste, vaatemängude ja vaba aja veetmise keskus.

Pizzeria'dest pole Roomas pääsu, ka kõige vaiksemalt tänavalt võib leida pitsarestorani, mis pakub 40 eri sorti pitsat.

Rooma amfiteatri stiilis Colosseum on ehitatud imperaator Vespasiani poolt AD 72. Kuigi säilinud vaid poolikult, on Colosseumis küllaga uurimist, saamaks pilti tollastest lõbustustest - gladiaatorite ja metsloomade võitlustest ning imiteeritud merelahingutest. On teada, et AD 248, mil tähistati Rooma linna tuhandendat aastapäeva, toodi siia metsloomi Põhja-Aafrikast ja Lähis-Idast, võitlustes sai surma suur hulk lõvisid, elevante, sebrasid, jõehobuseid ja põtru. Seda kõike ikka selleks, et imperaatoril ja rahval oleks veriseid vaatemänge. Colosseum ja selle varemed on loonud sajandite jooksul erilise mikrokliima, varemete vahelt on leitud 420 erinevat taimeliiki. Võimas Colosseum on sajandite jooksul inspireerinud ka paljusid kunstnikke.

Palatine

Otse Colosseumi kõrval on Palatine mägi. Legendi järgi oma onu, legendaarse Alba kuninga poolt jõkke heidetud kaksikud Romulus ja Remus uhuti Tiberi jõe kaldale ja emahunt imetas neid just siin, Palatine mäel, oma koopas. Hiljem Romulus tappis oma venna Remuse ja asutas Palatine mäele küla. Ka arheoloogiline materjal on tõestanud Palatine’l rauaaegse (umbes 9. sajandil BC) inimasula olemasolu. Legendaarse Romuluse asutatud külast kasvaski välja praegune Rooma linn.

Trevi purskkaevud, kuhu tuleb visata münt üle vasaku õla lootuses, et kunagi saab Roomasse tagasi.

Impeeriumi ajal oli Palatine prestiizikas elurajoon, siin elasid kõnemees Cicero, luuletajad Catullus ja Livius. Palatines sündis ja elas imperaator Augustus. Palatinesse püstitati templeid Rooma tollastele jumalatele ja jumalannadele.

Et uurida Palatine’t ja selle paksu kultuurikihti, kuluks nädalaid, mina püüan hakkama saada päevaga. Siin need on - Liviuse maja, Saturni tempel, Augustuse maja, Romuluse tempel, kõigil vaid ladinakeelsed tsitaadid kuulsate autorite töödest ja itaaliakeelsed napid selgitused. Ingliskeelse informatsiooniga on itaallased kitsid. Tänapäeval on Palatine nagu roheline oaas keset liiklustihedat ja lärmakat Roomat. Palatine on täis varemeid ja teeradu, kümneid eri keeli kõnelevaid turiste, kes kõik ajavad näpuga plaanilt järge saamaks teada, kelle maja või millise templi varemete juurde nad momendil on jõudnud.

Trastevere ja Tiberi saar

Saared ja saarekesed on ju alati ja läbi aegade olnud atraktiivsed, olgu need siis jões, järves või meres. Nii ka Roomas: linna keskel Tiberi jões asub väike saareke Isola Tiberina. Saarele saab üle Fabritsiuse silla. Silda lähemalt uurides saan järjekordse ajaloo-šoki: sild pärineb aastast 62 BC. Too enne meie ajaarvamist ehitatud originaalsild on siiamaani kasutuses. Jääb vaid üle imetleda vanade ehitusmeistrite tööd ja ette kujutada, kes siit aastasadade ja -tuhandete jooksul on üle käinud! Aastal 293 e.m.a. ehitati Tiberi saarele tempel, mis pühendati Vana Rooma jumalale Aesculapiusele. Aesculapius oli tervistumise ja kaitsejumal katku vastu ja saar on läbi sajandite olnud seotud haigete ja abivajajatega. Tiberi saarel on haigla ka praegu. Saare praegune Püha Bartolomeo kirik ongi ehitatud kunagise Aesculapuise templi varemetele. Jalutan läbi Tiberi saare ja üle Cestio silla. Ka tolle silla ajalugu on soliidne: restaureeritud AD 370, olles nii vana, et täpset ehitamise aega polegi teada.

On jõulueelne aeg, kuid Villa Borghese aedadest võib noppida värskeid apelsine.

Käinud üle nende šokeerivalt vanade sildade, olen Trasteveres, omaette Rooma linnajaos, mis tõlkes tähendab “piirkond üle Tiberi”. Trastevere elanikud lugesid ennast kõige õigemateks ja autentsemateks roomlasteks, impeeriumi kodanike järeltulijateks. Tõepoolest, Trastevere on nagu omaette linn, kus on säilinud tükike impeeriumi- ja keskaegset Roomat koos vanade kitsaste tänavatega, mis moodustavad lõpmatu labürindi. Tänavaid palistavad kitsad kõrged majad, üle tänavate on tõmmatud nöörid, millel pesu rippumas, piilun sisse akendest, näen mugavaid elutubasid ja kööke, kus naised tegemas koduseid toimetusi. Siin-seal jooksevad lapsed, kes naudivad jõuluvaheaega, omi asju näivad ajavat ka Trastevere kassid-koerad. Palju on väikesi suveniiride, naha, kulla-hõbeda poekesi ja armsaid kohvikuid. Ekslen selles rägastikus, puhkan jalga, joon kohvi ja vahelduseks pizzale söön paninit – valget oliiviõliga tehtud leiba (eesti mõistes sai!), mille vahel on tomat ja mozarella juust ja arvan ennast olevat lootusetult eksinud, kui äkki, juba pimeduse saabudes, avastan ennast sealtsamast, kust paari tunni eest alustasin.

Trastevere keskväljakul on Püha Maria kirik, mis arvatavalt on vanim ametlik kristlik kirik Roomas. Legendi järgi on kirik asutatud 3. sajandil paavst Callixtus I poolt. Praegune ehitus pärineb suhteliselt “hilisest” ajast, 12. sajandist. Avastan kirikus 22 hiiglaslikku graniitsammast, mis pärinevad Rooma impeeriumi aegsetest ehitistest.

Pärast ekslemist Trasteveres jalutan tagasi üle Tiberi, aga endalegi märkamatult olen jõudnud järgmise, Palatini silla juurde. Nagu nimigi ütleb, jõuan tagasi juba tuttava Palatini juurde. Kogu park on valgustatud, kuid tundub väga salapärane, igaks juhuks siirdun Rooma suuremale peatänavale, Via del Corsole. Kell on 9 õhtul, aga Corsol tunglevad jõulusisseoste tegevad inimesed, on ju sellel tänaval suurimate moefirmade esinduskauplused. Restoranid ja kohvikud on täis külastajaid, käib suurlinnale omane melu.

Kohvi ja varahommikune Rooma

Päeval ja õhtul ringi vaadates tundub küll, et liiklus ja möll ei vaibu Igaveses Linnas kunagi. Eriti agaralt süstivad ringi mootorrattad, nad põristavad kõikjal, muust liiklusest ja valgusfooridest ei paista nad eriti hoolivat. Mootorratastega sõidavad peaaegu võrdselt nii mehed kui naised, näib, et mootorratas on Itaalia rahvuslik liiklusvahend. Et aga teada saada, milline näeb Rooma välja varasel tunnil, selleks väljun hotellist kell viis hommikul. Ei ühtki inimest ega autot. Uitan ringi juba tuttavates kohtades, möödun majesteetlikest Villa Borghese majadest. Valgusfoorides plingib kollane tuli, sebra ülekäigul satun kokku suure bussiga, oleme mõlemad viisakad ja pakume teineteisele teed. Kuid selline vaikus ei kesta enam kaua - veel tunnike ja kell kuus avavad uksed esimesed kohvibaarid. Astun minagi sisse ühte sellisesse ja ennäe, kell on pool seitse ja inimesi on omajagu. Käib kõvahäälne jutt, kõigil on midagi öelda, jääb küll arusaamatuks, kas ollakse varem omavahel tuttavad või juteldakse lihtsalt niisama, seltskonna mõttes. Paistab, et varased tööleminejad on astunud kohvikusse, et saada turgutust algavaks tööpäevaks.

Kohvi on siin mitut sorti: itaallased ise näivad armastavat juua sõrmkübarasuurusest tassikesest hirmkanget espressot, lisades sellele vahel eraldi vahukoort. Populaarne on ka latte - piimaga tehtud kohv, mida juuakse väikesest klaasist. See kohv, mis mulle meeldib hommikuse une äraajamiseks - suurem tass keskmise kangusega - on ameerika stiilis kohv. Populaarne on ka cappuccino, kuid see on rohkem pärastlõunaseks limpsimiseks.

Vahepeal on kell saanud seitse ja taas tänavale astudes leian ennast juba suurest liiklusmöllust. Igavene Linn on ärganud, kõigil on kiire, on alanud uus tööpäev.

Veelkord söögist-joogist

Itaalias olles ei ole kusagil pääsu pastast ja pitsast. Pizzeria’d – pitsarestoranid – on igal tänavanurgal, jääb vaid arusaamatuks, kuidas need ennast ära majandavad, kui on sageli inimtühjad. Keskmine pizzeria pakub umbes 40 varianti pitsat, mis varieeruvad oma suuruselt. Parimad pizzeria’d küpsetavad oma pitsa ise kohapeal, selleks spetsiaalselt ehitatud ahjus. Et saada ülevaadet teisest Itaalia spetsialiteedist - pastast, astun sisse pasta muuseumi. Saan teada, et on olemas 360 erinevat kuju pastat ja neli peamist pasta tüüpi: napoli, genoa, palermo ja bologna pasta.

Ja – enda imestuseks – aastal 1154 Araabia geograaf Al Idrisi on märkinud, et Sitsiilias töötavad mitmed jahuveskid, toodetakse ja kaubeldakse pastaga, mida transporditakse muslemi ja kristlikesse maadesse. Kas polnud maailm väike juba siis, samal aastal kandis Al Idrisi ju ka Tallinna maailmakaardile!

Kuid tulles tagasi tänasesse päeva – pitsad-pastad on endiselt au sees. Paljud restoranid pakuvad kogu päeva jooksul turistimenüüd – 2-3 käigulist lõuna- või õhtusööki, õhtul on hind pisut kallim, menüü hind on keskmiselt 10-15 eurot. Kohvi hinnad varieeruvad ühest eurost kuni nelja euroni olenevalt tassi suurusest, ajast ja kohast. Hommikul on kohvikutes alati suur valik magusaid sarvesaiu, lõuna paiku ilmuvad panini’d (võileivad), populaarsed on ka kohvi ja võileibu pakkuvad latteria’d – piimabaarid. Kui ettekandja unustab võileiva grillmasinasse panemast, tuleb temalt seda kindlasti paluda – asjal on soojana hoopis teine maitse! Itaalias ei saa mööda ka veinist, itaallased (mitte prantslased!) on ju maailma suurimad veinitootjad. Veinide valik on suur, et kõiges orienteeruda, peaks olema spetsialist, kuid eksida ei saa, kui otsustada Chianti, eriti Chianti Classico kasuks. Ettekandjad, kohviku- ja restoranipidajad on Itaalias enamasti mehed, tihti keskealised ja vanemad härrased, kes teevad oma tööd naudinguga, tihti lauldes, külastajasse suhtutakse kui isiklikusse sõbrasse. Kehtib täielikult suhtumine, et klient on kuningas. Tekitatakse tahtmine alati samasse kohta tagasi tulla. Aga kohti, kus keha kinnitada, on Roomas tuhandeid! Suvel pole Roomas vaja joogi peale raha kulutada - paljude purskkaevude vesi on joodav!

Nädal Roomas on saanud otsa. Saan ahastusega aru, et rohkem on nägemata kui nähtud kohti. Käin Trevi purskkaevu juures ja viskan üle vasaku õla mündi vette, mis pidavat tähendama, et saatus toob mu sellesse linna veel tagasi. Tahaks loota! Viimasel õhtul jalutan veel kord Vatikani – suur kuusk särab pimeduses täies jõuluehtes ja Jeesus Kristuse sünnisõim on valmis saanud, Kristuse sünnipäevani on jäänud kaks päeva. Vahepeal on ka ilm jõudnud külmaks minna ja tekib tõeliselt jõulutunne, ilmateade lubab Põhja-Itaalias ja Alpides lund ja külmakraade. Viimast korda jalutan läbi tuledes müstilise vanalinna tagasi Villa Borghese juurde hotelli, et järgmisel hommikul öelda: chiao, Rooma, Igavene Linn, arrivedeci!

Tekst ja fotod:
Siiri Merila-Hubbard