Tore on igatahes see, et tänapäeva võimaluste juures on keset talve rannamõnude nautimine ka meiesuguste põhjamaalaste jaoks täiesti võimalikuks tehtud. Mäletan, kui ma kümmekond aastat tagasi esimest korda turismimessil käisin – kõik need ahvatlevad reisisihtkohad, mida seal reklaamiti, tundusid siis vägagi kättesaamatud olevat. Võimalik, et küsitavad summad olid ainult minusuguse vaese üliõpilase jaoks liiga suured, aga eks olid ju toonane üleüldine Eesti majanduslik seis ja inimeste palgad sellised, mis lihtsalt ei võimaldanud ühel keskmisel eestlasel endale sellist luksust lubada.

Nüüdseks on asjalood aga natuke muutunud. Inimeste sissetulekud on selle dekaadi jooksul märgatavalt suurenenud, aga reisipakettide hinnad jällegi suures osas samaks jäänud. Eks reisipakett ole luksuskaup kindlasti ka veel tänapäeval, aga vähemalt mitte enam nii kättesaamatu kui varem. Ka statistika näitab, et Eestimaa karmi talve kunstlikult lühemaks tegemine, ehk mõneks ajaks siit nii kaugele kui võimalik reisimine, on viimaste aastatega eestlaste hulgas aina populaarsemaks muutunud.

1857. aastal valminud Mohammed Ali Moshee (e Alabaster Moshee) Kairos, mis osaliselt ehitatud püramiididest lahtikangutatud kiviblokkidest. Ehitusblokkide allikana olekski püramiidid päris põhjatud. On näiteks välja arvutatud, et Giza kolme püramiidi ehitamiseks kasutatud kividest saaks püstitada ümber Prantsusmaa 3 m kõrguse ja 30 cm laiuse kivimüüri. Õnneks pole prantslased seda ideed siiski teoks teinud.

Broneering tuleb teha aegsasti

Kui veel kord sellele kümne aasta tagusele Tourestile pilk heita, siis toimusid ju kõik vähegi eksootilisema maiguga reisid, mida tollal pakuti, ikka kas läbi Helsingi või Stockholmi. Sellega kaasnevad ebamugavused ja lisakulutused olid takistuseks kindlasti nii mõnelegi reisihuvilisele. Õnneks on reisipisik tänaseks eestlaste hulgas piisavalt levinud, et reisikorraldajad suudavad rentaablust tagades korraldada ka otselendusid Tallinnast ja ei pea meid enam läbi Soome ja Rootsi reisifirmade solgutama. Reisipisikuga nakatunuid on kogunisti nii massiliselt tekkinud, et populaarsematesse sihtkohtadesse reisida soovijad peavad reisi broneerima vähemalt paar kuud varem.

Selle lihtsa tõe saime selgeks meiegi. Nii viimasele hetkele, kui seda on poolteist kuud, ei tasu reisi broneerimist mingil juhul jätta. Selle valearvestuse tõttu pidime meiegi esialgu plaanitud kahenädalase reisi asemel leppima poole lühemaga.

Jaanuarikuine rannaidüll hotelliaknast vaadatuna. Kelle jaoks taamal paistev merevesi liiga soojana tundus, see sai nautida ka jahedat basseinivett. (Vägisi meenub lapsepõlves loetud kilplaste raamat, kus kõike alati tagurpidi tehti.)

Egiptusesse

Sihtkoha valiku tegemine oli lihtne – ülekaaluka häälteenamusega (kahest kaks) otsustasime vaaraode maa Egiptuse kasuks. Selge on see, et sealne ajaloo- ja kultuuritaust on midagi ainulaadset ning sellega lähemalt tutvumise võimalus vast oligi üks suuremaid Egiptuse kasuks otsustamise argumente. Lisaks muidugi kuuldud lood ning nähtud pildid Punase mere ja sealsete randade imelisest ilust. Kindlasti mängis rolli ka äsjaloetud Mika Waltari “Sinuhe”, mis selle ajaloolise kandi veelgi müstilisemaks ja põnevamaks muutis.

Niisiis – mõeldud, tehtud. Ühel jaanuarikuu ilusal päeval, kui üks maitsetu lennukieine ning viis tundi uinumist-ärkamist seljataha sai, maanduski meie lennuk juba Sharm el Sheikhis. Lennukiuksest välja astudes 18 kraadisesse “õhtujahedusse” sattudes nentis nii mõnigi: “Mõnus!”. Mõnus tõepoolest – temperatuurivõit võrreldes Eestiga 30 ja rohkemgi, ehk igati kadestamisväärt jaanuarikuu neil egiptlastel.

Tõeline elu läheb Sharm el Sheikhis lahti alles pimeduse saabudes. Kauplused ja igat sorti lõbustusasutused on avatud varajaste hommikutundideni.

Kui temperatuuriasjandust veidike veelgi täpsustada, siis talvekuudel on Egiptuses päevased keskmised temperatuurid kusagil 25 ringis. Öösiti ja õhtuti termomeetri näit siiski langeb u 10 kraadi võrra, nii et kampsunid või kerged joped tuleb kaasa võtta. Veetemperatuur ei taha seal aga isegi talvel naljalt alla 25 kraadi langeda. Supp, mis supp – tavatsevad selle kohta eestlased öelda.

Sharm el Sheikh

Esimese päeva veetsimegi lihtsalt päikest ja rannamõnusid nautides ning kohalike vaatamisväärsustega tutvudes. See turistidele mõeldud ja turismist elav linnake võib uudishimulikele nii mõndagi põnevat pakkuda. Ajalooliste vaatamisväärsustega Sharm el Sheikh siiski uhkeldada ei saa, sest algsest väikesest kalurikülast (inetust pardipojast) on kuurortlinn (ilus luik) saanud alles viimase paarkümne aasta jooksul. Küll aga on see vägagi sobiv koht, et teha tutvust kohalike tavade ja kommetega.

Ja ega nendest kohalikest tavadest ja kommetest ei saaks seal ka parema tahtmise juures ei üle ega ümber. Omaette kedagi seal ju olla ei lasta. Pidevalt sikutatakse käisest ja pakutakse mingeid vidinaid müüa või meelitletakse linna “parimasse” restorani või tahetakse niisama lobiseda. Whats Your name? Where are You from? Neid küsimusi kuuleb seal tunni jooksul päris kümneid kordi. Ühesõnaga – peab suhtlema. Alguses oli see võõrastav, aga endalegi üllatavalt harjub mõne aja jooksul ära ja kui siis tuleb tahtmine näiteks taksoga sõita ja polegi kedagi seda sulle pakkumas, siis tundub see lausa imelikuna.

Mereelu rikkalikkuses veendumiseks ei pea isegi snorgeldama minema. Igasugu elukaid saab näha – julgemad ka katsuda – juba päris veepiiri lähedal. See asjalik tegelane lasti küll pärast fotosessiooni jälle oma tähtsaid asju toimetama, aga õhtul restoramis avastasin ta juba oma meredelikatesside taldrikult.

Kindlasti soovitan ette võtta käigu mõnda kohalikku restorani. Päris uisapäisa suvalist söögikohta siiski valida ei tasuks, sest hügieeniga ei ole asjad sealmaal teadagi just kõige paremas korras. Õnneks on sealsed giidid nende probleemidega ilusasti kursis ning nad on lahkelt nõus neid parimaid ja turvalisemaid söögikohti kätte näitama. Söögid on seal aga huvitavad ja maitsvad. Eriti igasugu mereelukatest valmistatud road. Meri seal ju teadagi lausa kubiseb heast ja paremast.

Alkoholi müük keelatud – joogem terviseks

Kel kohapeal huvi kangemaid jooke tarvitada, siis vaatamata rangetele islamimaa seadustele on see (ei teagi, kas õnneks või õnnetuseks) siiski võimalik. Ametlikult on turistidel lubatud 24 tunni jooksul pärast maale saabumist kindlatest poodidest väike kogus alkoholi osta. Kõik see toimub ametlikus korras ning passi teatud templiga kaunistades. Tegelikkuses on aga kõik märksa lihtsam. Võib näiteks restoranis kelnerile sügavalt silma vaadates avaldada soovi kohalikku veini maitsta. No problem, öeldakse selle peale. Ehk siis, kel raha, see tellib ka muusika. Selline lihtne reegel kehtib Egiptuses tegelikult igal pool ja igas eluvaldkonnas.

Vilgas elu sellel vabaõhurestoranidega palistatud tänaval käib aastaringselt. Päevasel ajal saab siin ka rahulikult jalutada. Muidu turistide ümber pilvena tunglevad tüütud kaupmehed ilmuvad välja alles õhtuhämaruses.

Kohalik veini on muidugi maitseelamus. Aga kahjuks ei midagi enamat. Palju tungivamalt soovitaksin näiteks hoopis maasikamahla. Erinevatest jookidest-söökidest, mida seal maitsta sain, on värsketest maasikatest pressitud mahl kindlasti see, mida järgmine kord uuesti tellin. Pealegi sain ma ühel soojal õhtul, palmide all istudes ja järjekordset maasikamahlaannust mekkides, suurepärase mõtte. Mis oleks, kui keelaks Eestiski alkoholi müügi ära ja kasutaks olemasolevat müügivõrku hoopis värske maasikamahla turustamiseks. Eesti muutuks hoobilt palju paremaks kohaks, kus elada. Vaat siis, millised mõtted ühes maapealses paradiisis pähe võivad tulla. Käsi püsti, kes minuga nõus on.

Kairo

Kohalik elu nähtud ja Egiptusest esimene maitse suhu saadud, tekkis isu millegi veelgi huvitavama järele. Õnneks ei olnud vaja kaugelt otsida, sest meie reisibüroo pakkus kohapeal ka hulgaliselt ekskursioonide võimalusi, mis kõik muide eestikeelsete giidide juhendamisel toimusid. Meid huvitas esmajärjekorras ekskursioon Kairosse. Ikkagi maailma üks suuremaid linnu ja inimkonna kultuuri häll. Sama ekskursiooni valisid ka veel paljud, kui isegi mitte enamus, meie grupist. Vähemalt buss, millega Kairosse sõitsime, oli viimsegi kohani täidetud.

Võimatu on Giza püramiidide tõelisest suurusest aimu saada ainult kõrbe ja taeva taustal tehtud piltide põhjal, kus puudub võimalus seda teiste objektidega võrrelda. Tallinna panoraamis näeks Oleviste kirikust u 20 meetrit kõrgem olev Khefre püramiid välja umbes sellisena. Tegemist ei ole siiski Tallinna Linnavalitsuse järjekordse hullu ideega, vaid kõigest fotomontaaziga.

500 kilomeetrit loksumist oli muidugi tüütu, aga need elamused, mida Kairo pakkuda suutis, olid väikest ebamugavust kindlasti kuhjaga väärt. Eks ole suurlinnades ju varemgi käidud, aga sellist kaost ja korralagedust, nagu seda Kairo tänavapilt endast kujutas, pole veel kusagil kohata õnnestunud. Vaatamist-imestamist jätkus mõlemaks pikaks päevaks, mille Kairos veetsime.

Mingi ime läbi saavad aga sealsed u 17 miljonit elanikku ja erinevatel andmetel 5–7 miljonit autot (kes neid seal ikka täpselt kokku rehkendada suudaks), elamise-liiklemisega suurepäraselt hakkama. Minu silmad mingeid seaduspärasusi kohalikus liikluskultuuris igatahes märgata ei suutnud. Ei ühtegi töötavat valgusfoori, ei ühtegi ülekäigurada. Inimesed ületasid teed autode vahel slaalomit joostes, sõiduridadest ükski autojuht kinni ei pidanud, sinna kuhu mahtus, sinna ka keerati. Kaherealine sõidutee oli tegelikkuses nelja- ja isegi viierealiseks muutunud. Ja muidugi see signaalitamine. Üritasin lugeda sekundeid, et kui pikk aeg jääb maksimaalselt kahe signaaliandmise vahele. Viis minutit hoolikat sekundite lugemist – tulemuseks 5 sekundit. See oli siis kõige pikem vaikuse periood kahe signaali vahel, ja tegelesin ma selle ajavõtmiseksperimendiga ühe suhteliselt vaikse tänava ääres. Kõige nähtu järgi oli lihtne järeldusele jõuda, et euroopaliku sõiduoskustega autojuhil ei tasuks sealmaal ise autorooli küll istuda. See on fakt.

Kaameli selga ronida meil ei soovitatud, sest agressiivse müügitehnikaga kaameliomanikud on igasugu nõkse välja mõelnud, kuidas turistide pealt võimalikult rohkem teenida. Näiteks pidi kohati kaameli otsa ronimine ja ringi sõitmine lausa tasuta olema, aga sealt ülevalt alla tulemisega pidavat juba teised lood olema. Võite ise ette kujutada, kui palju see teenus maksma võiks minna. Pildil on kaamel Mohammed koos oma peremehega järgmist kergeusklikku jahtimas.

Giza püramiidid

Ainuke seitsmest maailma-imest, mis tänapäevani säilinud, on Giza suur püramiid (teiste nimedega veel Khufu e Cheopsi püramiid). Otse loomulikult kuulus see ka meie ringreisi juurde. Ma küll ei taipa, et miks ainult seda suuremat püramiidi maailma-imeks kutsutakse. Minu arusaamise järgi pole selle kõrval asuv ainult paar meetrit madalam Khefre püramiid sugugi väiksem ime. Aga see on küll selge, et olgu neid püramiide piltide pealt ja telekast nähtud kuipalju tahes, kohapeal seda majesteetlikust oma silmaga kaeda ja selle totaalselt suure monstrumi kõrval seista ja seda katsuda on ikka midagi hoopis teist. Räägitakse, et nende kolme püramiidi ehitamiseks kasutatud kividest võiks ehitada ümber Prantsusmaa 3 m kõrguse ja 30 cm laiuse müüri.

Tüüpiline kaos Kairo tänavatel. Ainuke liikluseeskiri, mis seal näikse toimivat, on suurema eesõigus”. Huvitaval kombel ei ole pildile jäänud ühtegi eeslikaarikut ega autode vahel kepslevat lambakarja, mis mõlemad on tegelikkuses Kairo tänavapildi lahutamatuks osaks. Lambad paistsid olevat seal ka teatud sorti sanitaride rollis. Karjamaadeks on neil nimelt majade ümber vedelevad suured prügimäed.

Minu suureks pettumuseks ei lubatudki mul püramiidi otsa ronida. Vilede ja automaatidega relvastatud politseinikud seisavad püramiidide jalamil ja ajavad nõudliku vilistamisega (ma parem ei hakka arvama, et mis otstarbeks neile automaadid antud on) alla iga üritaja, kes püramiidi otsa ronima kipub. Kolmanda “trepiastme” peal jõudsin ma siiski ära käia, enne kui politseinik jaole jõudis. Sain vähemalt sellest aru, et ega mööda neid rinnakõrgusi trepiastmeid pidi 140 m kõrgusele ronimine väga lihtne vist polekski. Giidilt kuulsin hiljem, et püramiididel ronimisele tehti lõpp juba aastaid tagasi, sest seal juhtus lihtsalt väga palju õnnetusi ettevaatamatute turistidega ja lisaks mõjusid need alpinismi harrastavad turistide hordid ka püramiidide seisukorrale kehvasti.

Soovijad said püramiidide ümber ka kaamelitega ringi sõita. Pealekäivad kaameliomanikud pakkusidki seda võimalust meile agaralt. Peab ütlema, et müügitehnika on sealsetel kaupmeestel viimase peale välja lihvitud. Meil polnud mingit tahtmist kuskile kaameli otsa ronida, palju põnevam oli niisama ringi jalutada ja sealolemist nautida, aga vaatamata meie tõrjuvale hoiakule ei jäetud meid ikkagi rahule. Lühikese ajaga olime üht eriti järelandmatut kaameliomanikku eemale tõrjudes kuulnud ära terve tema eluloo ja selle, kui väga talle eestlased meeldivad. Kui temast lõpuks ikkagi lahti saime, teadsime isegi tema kaameli nime – Mohammed.

Pildike öisest Niilusest. Päevane õlilaikudest värvikirev veepind on asendunud vastaskalda tuledesära imeilusa peegeldusega. Taustal domineerimas 1961. aastal ehitatud ja 187 meetri kõrgune “Cairo Tower”, mille ülemise korruse restoranist on ilusa ilmaga näha ka Giza püramiididekompleks.

Omaette arusaamatu oli muidugi see, kuidas terve reisi vältel ette tulnud kohtumistes meie rahvus hoobilt selgeks tehti. Selleks ei pea sõnagi ütlema (nüüd mõistan, et äkki just selle pärast), kui meile juba Eestit ja eestlasi kiideti. Kuidas see neil õnnestub – tõesti ei tea. Sharm el Sheikhis polnud mingi ime ka kohalike suust eesti keelt kuulda. Lihtsamad väljendid, et potentsiaalset klienti ligi meelitada, olid neil päris kenasti selged. Rääkimata muidugi vene ja prantsuse ja itaalia ja muude suurte Euroopa keelte oskusest. Neid keeli purssisid seal küll vist kõik kaupmehed. Ühega neist juttu tehes uurisin selle fenomeni tagamaid ka lähemalt. Vastus oli lihtne, et neile korraldatakse kursuseid. Kauplemiseks pole ju väga põhjalikku keeletundmist vaja. Kaubelda oskaski see mehikene vene keeles vägagi edukalt, aga vestlemiseks kasutasime siiski inglise keelt, sest ega ta kauplemist mittepuudutavat sõnavara eriti ei tundnud ikka küll.

Tänava ületamine nõuab osavust

Esimese Kairo-päeva õhtuks olime küll surmani väsinud pikast bussisõidust ja kogu sellest suurlinnamelust, aga otsustasime siiski kaema minna, et milline siis ka öine Kairo välja näeb. Pool tundi taksosõitu ja leidsimegi ennast Kairo südamest, autoteedega risti-rästi läbi põimunud ja klaasist pilvelõhkujatega palistatud Niiluse kaldalt. Esimese ülesandena otsustasimegi päris Niiluse äärde välja murda. Kuidagi teistmoodi ei oska ma seda teeületamist nimetada ka, sest lakkamatu autodevooluga kaherealise (tegelikkuses neljarealise) magistraali ületamiseks läks meil oma 10 minutit. Esimesed viis neist kulusid lihtsalt kohalikke vaadeldes, lootuses mingitele meie jaoks tabamatutele nõksudele pihta saada, et kuidas nad küll auto alla ei jää. Ülejäänud viie minutiga meil see tee ületamine läbi raskuste siiski õnnestus. Iseproovimine kuigi edukalt ei läinud, aga siis taipasime ühe samal ajal teed ületanud perekonnaga lihtsalt kaasa minna. Ja voilá – üle me olimegi.

Sissepääs Egiptuse muuseumisse käib läbi kahe metallidetektori ja taskuid läbi kompava politseiniku. Naisterahvad sellest viimasest siiski pääsesid.

Öine Niilus, teisel kaldal helkleva värvikireva linna taustal ja jõevoolus liiklevate tuledesäras laevadega oli muidugi vaatamisväärsus omaette. Otse loomulikult pakuti meile kümneid eri võimalusi mõnega neist laevukestest sõitma minna. Me eelistasime siiski kahe jalaga kindlale maale jääda. Niilus nähtud, võtsime veel viimased värsked sõõmud suht-koht värskendavat jõeõhku, et seejärel sukelduda veelgi sügavamale salapärase ja vinguvinese linna öistele tänavatele. Edaspidi sujusid meie teeületamised juba märksa kiiremini. Paar korda, kui polnud käepärast võtta ühtegi samas kohas teed ületavat kohalikku, kelle järel liikuda, saime hakkama ka päris iseseisvalt.

Huvitaval kombel tundsime me ennast mööda pimedaid kõrvaltänavaid liikudes täiesti turvaliselt, näiteks Tallinna vanalinnas öösel jalutades on kindlasti palju kõhedam tunne. Veetsime oma paar tundi kohalikku elu uudistades ja vastupidi (kohalike uudishimulikud pilgud saatsid meid kõikjal), kui peale südaööd hotelli tagasi sõitsime. Vinguhaisust, mis Kairo kesklinna kohal hõljus, oligi süda selleks ajaks juba päris pahaks läinud.

Ka teine päev sujus sarnaselt eelmise päeva vaimus, et pole jõudnud veel ühe asja üle imestamist lõpetada, kui juba serveeritakse midagi järgmist, veelgi huvitavamat ja põnevamat. Näiteks Kairo muuseum, mis pakkus vaatamiseks lugematuid aardeid Muinas-Egiptuse hiilgeaegadest, või Khan al-Khalili turg, kuhu võis kaduda tundideks imepäraseid kaupu uudistama ja oma tingimisoskusi lihvima. See viimane oli selleks ajaks meil juba päris arvestatava taseme saavutanud. Vähemalt meist õrnema soo esindajal kindlasti. Kui ikka soovitud suveniir pika tingimise tulemusena 170 naela pealt 30 peale kukkus, siis ei osanudki muud, kui selle saavutuse peale ainult plaksutada. Salamisi ma muidugi kahtlustan, et need kavalad kaupmehed selle 30 naela peale samamoodi suurest rõõmust meie selja taga oma käsi plaksutasid. Aga eks see olegi tingimise üks võlusid, et rahule jäävad mõlemad osapooled – “Küll ma teda ikka alles tõmbasin!”

Tingimisel on ainult üks paha omadus – sellega harjub kiiresti ära ja siis Eestis tagasi olles tuleb ennast Selveri kassas tagasi hoida, et mitte kassaneiuga banaanikilo hinna üle vaidlema hakata.

Sukeldumisinstruktor Jaanus (vasakul) viimaseid näpunäiteid andmas, enne kui ootusärevusest (või hirmust) vabisev sukeldumishuviline oma esimesed tuleristsed Punase mere sügavustes kätte saab.

Ettevaatust hai

Sharm el Sheikhis tagasi, oli meil järgmiseks päevaks suur seiklus juba ette planeeritud – läksime nimelt sukelduma. Reisibüroo infotunnis, kuhu sukeldumisvõimalustest rääkima oli kutsutud ka kohalik eestlane, professionaalne sukeldumisinstruktor Olav, olime selle triki ära teha otsustanud. Teadsin ju küll, et Punast merd sukeldujate paradiisiks nimetatakse, aga kuna ma pole veega kunagi eriti sina peal olnud – liiga külm ja märg minu jaoks – siis ei tulnud mul mõttessegi, et hakkaksin kunagi vabatahtlikult vee alla minema. Olgu siis tegemist sukeldumisparadiisiga või mitte. Pealegi arvasin ma, et sukeldumise jaoks on vaja spetsiaalsed kursused läbida. Aga nagu muheda jutuga Olavi lühikese ajaga meile selgeks tegi, pole seal midagi keerulist. Ja kuna kaotada polnud midagi, võita aga küll, siis otsustasimegi oma nimed kirja panna.

Hakkamist täis sukeldumishuvilisi, keda spetsiaalselt renditud uhke kaatriga merele viidi, oli sellel päeval tervelt 20. Meiega oli kaasas veel kaks sukeldumisinstruktorit. Inglane Andy ning eestlane Jaanus, kes enda sõnul siiski mitte ei ela Sharm el Sheikhis, vaid ainult talvitub seal. Nojah. Igatahes Hemingway mõttetera tõesuses, et igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlane, ma enam ei kahtlegi.

Sukeldumiseks vajalikule instruktaazile kulus u 15 minutit. Selgitati, kuidas varustust selga panna ning kuidas seda kasutada. Samuti õpetati meid vee all suhtlema. Teatavatel põhjustel on ju vee all lobisemine natuke raskendatud, mistõttu peab seal läbi ajama käemärkidega. Naljaga pooleks näidati meile ka märki “ettevaatust hai”. Aga kuna Olav ja Jaanus ei teadnud, et viimase 20 aasta jooksul hai sealkandis kedagi rünnanud oleks, siis ei võtnud meist keegi seda eriti tõsiselt. Haid tõepoolest keegi vee all olles ei kohanud, aga paar nädalat pärast Eestisse naasmist käis siin ajakirjandusest läbi uudis, et Sharm el Sheikhis oli hai ühte eestlast purenud ning ühe kohaliku hoopis nahka pannud.

Päris hirmuäratav uudis muidugi, aga Olavi ja Jaanuse sõnul pole tegelikult ka haiga kohtumisel midagi karta. Kogenud instruktorid teavad, kuidas sellises situatsioonis käituda. “Ettevaatust hai” märk tasuks aga enne sukeldumist meelde jätta küll, et vajadusel instruktorile märku anda, kui mõnda Steven Spielbergi filmi võtteplatsilt ärakaranud tegelast juhtute märkama.

Punane meri kui akvaarium

Meie sukeldumine nägi tegelikkuses välja selline, et instruktorid hoidsid meil kogu aeg natist kinni ja kontrollisid iga meie liigutust, vähimagi probleemi korral valmis meid pinnale viima – turvalisus ennekõige. See aga ei seganud minusugust algajat vee all sulistamist täie rinnaga nautimast. Pealegi sain ma suuna, kuhu minna tahtsin, ise valida. Üritasin ka mõnel ilusamal ja suuremal minu ümber ujuval kalal sabast kinni saada, aga need kurinahad olid minust siiski tsipa kiiremad. Oi, küll seal oli ilus – ja nii palju värve. Nagu akvaariumis oleksin ujunud. Aga sõnadega on seda kõike raske edasi anda. Kui olete Kalapoeg Nemo multikat näinud, siis üsna sarnane seal tegelikult ongi. Erinevates värvitoonides ja suurustes kalu lausa sadade kaupa. Lisaks korallid – üks ilusam kui teine. See 20 minutit, mis ma seal kalade ja korallide vahel ujusin, sai igatahes väga kiiresti ümber.

Kahjuks ei saanud ma nii sügavale minna, kui oleksin tahtnud. Miskipärast ei õnnestunud mul rõhku kõrvades tasakaalustada ja ma pidin leppima u 3 meetri sügavusega. Üritasin küll igasugu nippe, mida instruktorid selleks puhuks õpetanud olid, aga ei miskit. Osad meie grupist olid ka kuni 10 m sügavusel ära käinud ja seal sügavuses isegi moreeni näinud. (Moreenidel paistab, et ei ole probleemi rõhu ühtlustamisega kõrvades). Aga nagu mind seal vee all ringi tarinud Andy mulle pärast ütles, et ega ma millestki ilma küll ei jäänud, sest vaatamist on ka 3 m sügavusel küllaga. Olin temaga selles suhtes igati päri.

Need, kes sukeldumisjärjekorda ootasid või sukeldumas juba käinud olid, said võimalust ära kasutada ja kaatri läheduses snorgeldada. Koht, kus meie kaater seisis, asus tegelikult Ras Mohammedi rahvuspargi territooriumil, kus arvatakse olevat maailma ühed ilusamad korallrahud. Ma ei pea vist mainima, et veest välja tulla ei olekski tahtnud, kui ainult külm ei oleks hakanud. Igatahes suured tänud kohalikele eestlastele Olavile ja Jaanusele, kes meile sellise suurepärase päeva kinkisid.

Iga pidu saab kord otsa

Poleks arvanudki, et minusugusest veepelgajast snorgeldamisfänn saada võib. Sukeldumisele järgneval päeval ostsime me endale igatahes korraliku maski ja selle juurde kuuluva toru. Päris Ras Mohammedi rahvuspargis kogetu mõõtu hotellirannas snorgeldamine küll välja ei andnud, aga samas ega see eriti alla ka ei jäänud. Juba vette minnes pidi vaatama, et väikestele kalakestele otsa ei astuks, ning põlvekõrgusesse vette jõudes käis seal selline vilgas veealune tegevus, millist Eestis võib näha ainult akvaariumis. Ranna lähedal korallimoodustisel tutvusin ma ka kalapoeg Nemoga. Nagu multifilmis, elas ta oma isaga (temast veidi suurema klounkalaga), täpselt samasuguse taime lehtede vahel. Ainult seda mäluprobleemide ja mölapidamatuse all kannatavat sinist kalakest ei näinud ma kusagil. Ju ta oli siis parasjagu uue multifilmi võtetel ja kodunt ära.

Nii see nädalakene kulus. Kohalikega suheldes ja kaubeldes ja päikest nautides ja snorgeldades. Ja kujutage ette, et see kõik toimus südatalvel, jaanuarikuus. Suured tänud vendadele Wrightidele ja teistele, kes sellise imelise riistapuu, nagu õhust raskem lennumasin, omal ajal leiutasid. Mõelda vaid, et ilma nendeta ei olekski see reis võimalikuks saanud.

Häid reisielamusi kõigile!

Tekst ja fotod:
RAUL KASK