"Soovitan kõikidele, kes alpinismiga tegelema tahavad hakata, käia ära vähemalt 4200 meetri kõrgusel: siin tunnetatakse tõelist mäe-elamust koos selle heade ja halbade külgedega. Sellel kõrgusel on peavalu ja mägihaigus, aga ka unustamatu vaatepilt ja kordumatud elamused. Võimalus vaadata kuuma jooki rüübates telgiuksest välja ja imetleda seninägematut päikesetõusu või loojangut - see kaalub üles igasuguse ebamugavuse.

Teele mindi kahe bussiga, elati Elbruse jalamil, ühe hotelli territooriumil telkides nagu mägironijate baasis kunagi, sealt mindi paariks-kolmeks, aga ka neljaks päevaks mägedesse. 4200 meetri kõrgusele tulid kõik kaasa, sinna pandi üles vahelaager, kel tahtmist jätkus, läks kõrgemale. Õppereis läks igati normaalselt.

Probleemseks kujunes tagasitulek, kui teoks sai õnnetus, mida prognoositi juba pikka aega ettegi: mudalaviin ja vesi uputasid Baksaani orus Tõrnõauzi linnast kolmandiku. Paraku lõikas see katastroof ära ka osade alpinistide ja ühe bussi tagasitee. Õnneks ainult tagasitee, miski muu reisiseltskonda ei ohustanud - linnast oldi tükk maad kõrgemal ja süüa oli küllaldaselt. Tagasi oleks saanud ka rongiga, kuid ei saanud ju mudavangi jäänud bussi ja varustust ilma hooleks jätta. Seega oli vaja vaid oodata, millal vesi alaneb.

Ometi kaotasid paljud uputatud linna nähes närvid, helistasid juba paanikas kojugi, et ollakse ohus ja näljas. Ohust ja näljast oli asi muidugi kaugel - mägedesse minnes võetakse alati küllaldaselt reserve kaasa, nii raha kui produkte. Ja pealegi on ühel tõelisel alpinistil alati palju alpinistidest sõpru, kes oleksid vajadusel kohe appi tulnud. Looduskatastroof toimib alati ka katalüsaatorina: saime hindamatuid kogemusi selle kohta, kuidas ei tohi käituda kriisiolukorras, kui suur on vastupidavus raskustele. Lõpuni jäi vaid 11 inimest koos bussijuhtidega. Vahemärkusena: pool reisi edukusest sõltub leplikust, arusaajast ja nalja mõistvast bussijuhist! Ülejäänud õppereisist osavõtjad (keda ei suudetud maha rahustada ja kellel oli tõepoolest kiiresti vaja koju jõuda) tulid juba varem rongiga Eestisse.

Siit väike moraal - ega ükski turismireis ei ole absoluutselt riskivaba, olgu tegu siis Venemaaga või Euroopaga. Meie rahulikust ja tasasest Eestist välja minnes võib suure tõenäosusega sattuda ükskõik millise loodusjõu meelevalda: maavärin, lumelaviin, orkaan või mis iganes. Seepärast tuleb alati olla valmis ka rasketeks olukordadeks, tuleb kaaslastega kokku hoida ja ühiselt hakkama saada.

Kõige paremini õpetabki seda alpinism, sest mägede reeglid on karmid. Ja veel - reisil hätta jäädes tuleb alati osata üles leida inimesed, kes oskavad ja tahavad aidata. Meil oli tagasitulekuga probleeme, kuna katastroofipiirkonnas sundviibimise tõttu sai viisa tähtaeg läbi ning ka raha ei olnud. Abi saime üsna ootamatust kohast - kloostrist, kus on hoopis teine maailm ja suhtumine...

On reegleid, mis aitavad hakkama saada igal pool. Näiteks kui võõrsil ka lühiajaliselt elada, tuleb kohalikust elust osa võtta, abivalmis olla. Aitasime oma bussidega lapsi evakueerida - varsti tulid mutikesed ja tõid meile kapsast ja muud juurvilja. Võtsime hääletajaid peale - üldine suhtumine meisse muutus märgatavalt. Elasime küll telkides, kuid see, kes avastas, et talle taoline poolmetsik elu kohe kuidagi ei sobi, sai kokkuleppele kohaliku hotelliga. Telgi- ja laagrielu nautimise võimet ei ole nähtavasti ka kõikidele antud.

Igaüks tahab teada oma võimete piiri. Alpinism on selle tundmaõppimiseks parim ala. Võibolla seepärast lähebki alpinismikoolil suhteliselt hästi. Kord nädalas teooria, nädalavahetustel praktika, suvel tõelised mäed, osavõtt alpinismiklubi tööst - see on hea võimalus hingelt ja ihult vapratele. Neile, kes mingil põhjusel kodust kaugemale minna ei saa, pakume ka Eestis mitmeid võimalusi: näiteks Rannamõisa pangal on pea igal nädalavahetusel telgid, lõkked ja särisevad vorstid - alpinismiklubil on järelikult midagi põnevat toimumas. Väga õnnestunud üritus oli näiteks märtsi keskel toimunud jääronimisvõistlus, millest võttis osa 80 inimest ja kus auhinnalaud oli tõeliselt rikkalik. Hästi läks korda ka päästetööde üle-eestiline võistlus - terveks ööks jätkus pinget ja põnevust. Alpinismikoolile edukalt lõppes ka paarisronimise võistlus.

Alpinism sai selle aasta veebruaris ordeni - Punase Risti III klassi ordeni. See oli küll nimeliselt mulle kui mägironijale ja loodusfotograafile, kuid leian, et selle kaudu tunnustati Eesti alpinismi ja kõiki meie alpiniste."

Fotod: JAAN KÜNNAP
Jaan Künnapit usutles Reisimaailm

Jaan Künnapi Alpinismikool
Tel: 6 541 270, 050 66 266