Olümpiamees Jüri Tamm on neli aastat elanud Hispaanias, kus härjavõitlus on elustiili ja kultuuri lahutamatu osa, vaadanud seda verist etendust korduvalt ka koos oma lastega ning teadvustanud enda jaoks corrida kui elufilosoofia.

Härjavõitlus - on see ülluse või julmuse demonstratsioon?

Alustada tuleb selgitusest, et härjavõitlus kui sõna on iseenesest sisuliselt väär. Hispaanias on areenil loomulikult pullid, mitte härjad. Ning kuigi laialt on levinud arvamus, nagu ärritaks pulli just punane riie, pole see tegelikult nii - nad ei torma punase riide peale, sest ei eristagi seda värvi. Toreadoori mantel on hoopis seepärast punane, et vereplekid välja ei paistaks, mitte et pulli rohkem endast välja viia. Ka termini "härjavõitlus" teine pool pole päris täpne, sest võitlusega selle sõna otseses mõttes on väga vähe tegemist, corrida on eelkõige etendus. Kuid kuna eesti keeles (ka soome keeles) kasutatakse üldlevinud termineid "härjavõitlus" ja "härjavõitleja", jääme ka meie edaspidises jutus nende juurde.

Küsimusele, kas härjavõitlus on üllus või julmus, võib vastata nii: tapmine on alati julm, kuid corrida on tõestus, et seda võib teha ka teatraalselt.

Ega meie, eestlased, corridast ju suurt midagi ei teagi...

Corrida tänapäevane vorm on algselt pärit roomlastelt, kes korraldasid ka gladiaatorite ja loomade vahelisi võitlusi ning sellel on mitmeid erivorme. Corrida on tulnud sõnast corre (jooksma) ning tähendab härgade jooksutamist. Corrida terminitest on oluline teada järgmisi: muleta on mantel härgade jooksutamiseks, pasodoble on muusika härjavõitluse eel ja vahepalaks, suerte (otsetõlkes õnn, vedamine) on torero tehnilised liigutused või selle elemendid, espada on mõõk, millega härg tapetakse, aga ka matadoori asendusnimetus, taurumaquia on härjavõitluse kunst, torear on härjavõitlus, alternativa on autasustamistseremoonia.

Corridast võtab areenil aktiivselt osa palju tegelasi e toreerosid: banderillerod (matadori assistent, kes lööb härja turja värviliste paberitega kaunistatud puunooled), pikadoorid (piigiga relvastatud ratsa-härjavõitlejad), toreadoorid (ratsa-härjavõitlejad), toreerod (jala-härjavõitlejad), matatoor (espaada e härjale surmahoobi andja). Oluline osa on publikul, kes on vaatemängus osaline kui kohtunik ja kui etendusele hinnangu andja.

Corrida on kunst, elufilosoofia, oluline osa Hispaania kultuurist. Corrida on võrdlus inimese eluga - seiklused, ohud, vajadus enda eest võidelda, paratamatu fataalne lõpp.

Vaevalt ükski eesti poisike unistab sellest, millest unistab pea iga hispaania poisike: saada kuulsaks härjavõitlejaks. Kuidas selleks saadakse?

Hispaanias unistavad tõepoolest paljud poisid, et neist saaksid selle ala staarid, sest siis saaksid neist peaaegu rahvuskangelased. Juba väikesed lapsed imiteerivad härjavõitlust - see on neil veres. Poistel on loomulikult võimalik seda ka õppida vastavas koolis, nad saavad vastava novillero tunnistuse ning alates kuueteistkümnendast eluaastast võivad osaleda härjavõitlusel. Edasine sõltub sellest, kui hästi toime tullakse, kuidas noormees oskab ennast eksponeerida, kui vapper ta on. Heaks härjavõitlejaks saab see, kes oskab ohuga silmitsi seistes säilitada külma verd ning teha eluliselt õigeid otsuseid, kes on tugev nii füüsiliselt kui vaimselt - corrida eeldab sügava filosoofilise tagapõhja tundmist, ausust ja vastase austamist. Paralleele võiks tõmmata näiteks karatega, kus ka ei ole kõige olulisem mitte löök ise, vaid selle andmise vajaduse mõistmine ning tagajärje teadvustamine.

Ka corrida teisel peategelasel - pullil ehk torol - tuleb läbida teatud konkurents, et areenile pääseda.

Läbi selektsioonide ja testimiste valitakse välja tugevad, nõuetele vastavad isendid. Tänapäeval on sellest saanud juba omaette teadusharu geneetikas: testitakse emaloomi, jälgitakse sugupuud. Tänane tulemus on 200 aastat väldanud selektsiooni vili. Testimist korraldavad võitlushärgade kasvatajad ning see toimub klassikalisel, kuid tribüünideta võitlusringil. Siin saavad oma esimese praktika need noored, kes härjavõitlejaks õpivad. Noored loomad saavad hinnangu: kõlbab või ei kõlba. Kes kõlbab, pääseb areenile, võitlema ja austusväärset surma surema.

Pulli surm areenil on paratamatus.

Härjavõitlust ei peeta selleks, et looma piinata. Hoopis vastupidi - pulli stimuleeritakse selleks, et näitemängu pikendada ja põnevust tõsta. Aastaid rahulikult karjamaal olnud pull vajab ergutamist, selleks torgataksegi talle turja kepikesi. Kuid nendel kepikestel on veel teinegi otstarve: pull, kes pole kunagi ägedalt jooksnud ega nii erutatud olnud, võib areenil lihtsalt infarkti saada. Selle hoiab ära turjahaavadest voolav veri. Muide - nõrganärviliste lohutuseks olgu teadmine, et pulli turjas on küll palju veresooni, kuid närve praktiliselt ei ole, seega on need torgatud kepikesed eelkõige ärritavad, mitte valutekitavad.

Pulli surm areenil on tõepoolest paratamatus, sest haavatud loom ei pruugi paraneda. Surm, õigemini tapmine, äratab loomulikult negatiivseid tundeid, kuid mõelgem nendele miljonitele loomadele, kes viiakse tapamajja... Corrida pullil on vähemalt võimalik enne surma oma elu tipptund läbi elada, kõigi silme all ja aplausi saatel lõpuni vapper olla. Corrida on aus võitlus, kus ka pullil on võimalus võitjaks jääda: on juhtunud ja juhtub aegajalt ikka, et hoopiski toreadoori jaoks on lõpp fataalne... Enamasti pull oma võidurõõmu kaua nautida ei saa, sest hukkunud toreadoori asendab teine. Kuid on olnud ka juhuseid, kus pull oma artistlikkuse, osavuse ja vaprusega köidab publikut niivõrd, et talle kingitakse elu ja vabadus.

Kaks aumeest - matadoor ja pull - võitlevad elu ja surma peale.

Nii on see tõesti. Hea härjavõitleja on see, kes suudab pullis näha väärikat vastast, kes on suutnud end tehniliselt ja psühholoogiliselt viia sellisele tasandile, et säilitab ka võitluses loomaga aumehelikkuse isegi juhul, kui ta kipub alla jääma. Corridal kehtivad kindlad reeglid, kuidas looma võib tappa: ainult vastasseisus, ausalt teineteisele silma vaadates, võrdsete võimalustega. See on võitluse saatuslik kulminatsioon, sest piik tuleb abaluude vahelt täpselt südamesse torgata hetkel, kui pull ründab ning tekib tõeliselt ohtlik olukord: kes keda?

Ja ikkagi on corrida eestlase jaoks liiga verine ja julm etendus, mis paljudele ei meeldi.

Meeldimine meeldimiseks, olulisem on see, et asja põhjalikult tundmata ei tohi seda kategooriliselt eitada ja nõuda selle keelamist. Kõrvutagu need keelajad parem härjavõitlust filmide ja kasvõi päevauudistega - kus on rohkem julmust ja tapmist?

Palju sellest, mis kuumadele lõunamaalastele on igiomane, võib olla põhjamaalase mõtetes, kuid seda ei osata-suudeta väljendada... või ei ole selle väljendamiseks lihtsalt võimalust. Kas äkki seepärast ongi Põhjamaades palju suitsiide?

Eestis ei ole ju olemas midagi corrida-taolist, kus mees saaks tõestada oma seesmist muutumist väärikaks, osavaks, julgeks ja õiglaseks. Paides taheti omamoodi corridat korraldada, see leidis väga ägedat vastuseisu just loomakaitsjatelt. Kuid loomadele absoluutse kaitse nõudmine on omajagu absurdne: samal ajal, kui kestsid tulised vaidlused Paide corrida lubamise-keelustamise üle, kaunistas Tallinna loomaaia peaväravat kanapuljongi reklaam... Pull või kana - mis vahet siin tegelikult on? Joome ju rõõmuga veini, mille nimi on Härja veri.

Corrida mõistmiseks on vaja teadmisi. Corridat võib ignoreerida (inimese enda valik!), kuid mitte lihtsalt eitada.

Igal elualal on ekstreemsusi, kõrvalekaldeid ja ohte. Võtame või jahipidamise - mõnes mõttes on see isegi julmem kui härjavõitlus, sest kaitsetu loom lastakse lihtsalt maha, talle ei antagi võimalust oma elu eest seista. Aga nagu corrida juures, nii tuleb ka jahipidamise juures arvestada paljusid aspekte, alates ürgvajadusest toitu hankida kuni jahimehe täpsuslaskmiseni välja. Jõuame ringiga jällegi arusaamisele, et iga tegevust ja nähtust tuleb osata vaadata tervikuna, filosoofiliselt, mõistvalt. Eriti tähtis on see, et kui minna teise riiki, teise keskkonda, siis tuleb omaks võtta (või vähemalt aktsepteerida) seda, mis on sealsele ühiskonnale omane ja loomulik. Corrida on hispaanlase jaoks traditsiooniline osa pidupäevast, kuigi enamus neistki pole seda verist vaatemängu kordagi vaatamas käinud: kes tähistab pidupäeva tantsu, kes lauluga, kes veini-toiduga.

Kuid oma südames on hispaanlased aficionadod - inimesed, kes teavad kõike härjavõitlusest, samas jäädes seda armastama.

RM