|
Iisrael - tõotatud maa või ennastupitav märuliriik?
Ilmunud Reisimaailmas 3-2003
Iisrael tundub siit Eestist vaadates meist üpris kauge ja võõras kant - kummaline piibliaineline maa Lähis-Ida tõsiusklike Araabiamaade keskel. Kui aga sinna jõuda, võib ennast koduselt tunda, sest enamuses Euroopast või Venemaalt sisserännanud juutidega asustatud riik mõjub väga tuttavlikult. Esialgu häirib ainult vihmaga koos alla sadav paks kord kõrbeliiva. Neil, kes inglise keelt ei valda, pole tarvidust karta, sest nii kaupluses, taksos kui hotellis saab ka ainult vene keelega edukalt hakkama, justkui Lasnamäe turul.
Märtsikuine Tel-Avivi liivarand on inimtühi. Vahemere ühtlast kohinat segab vaid vanadaami palve valvata tema riideid senikaua, kui ta end korraks külmadesse lainetesse heidab. "Siin on palju vargaid," hoiatab ta. Küsin temalt sõja kohta. "Sõda on vajalik, sõda tuleb," vastab ta oma halvas inglise keeles. Tema karmuses on midagi kauget ja võõrast. Tema teab, et iisraellastel pole muud valikut, kui sõda Saddami vastu toetada. "Kui tuleb sõda, mis puhastab, hakkame palju paremini elama," on ta veendunud.
Eestlase põhjamaisele rahulikkusele mõjub vanadaami elukarmus nagu külm du. Mina olen sõja-jutte kuulnud vaid vanavanemate mälestustes. Iisraellased elavad aga koos sõjaga iga päev. Kui sõda on koduõues, oled temaga justkui abielus ja pead temaga hakkama saama.
Nii saabki kohalikega suheldes teada, et seal ei peeta sõjaks mitte USA - Iraagi konflikti, vaid hoopis palestiinlastest terroristide ähvardusi ja pommirünnakuid juutide vastu.
Kolm ööd ja päeva karnevalimöllu
Tel Aviv on moodne, suurlinlik, nooruslik ja ilmalik. Hoopis teistsugune on Iisraeli pealinn Jeruusalemm, kus religioossus ja konservatiivsus käivad kõikide asjade ees.
Ootamatult avastan, et olen saabunud sõjaeelsesse Iisraeli kolm päeva kestvate Purim`iks kutsutud riigipühade möllus. Tel Aviv on mattunud peomeeleolusse, mis kisub kaasa. Linn, kus elu ei peatu mitte sekundikski, ärkab öisel ajal veelgi rohkem ellu. Käratsevad tänavakohvikud ja silmipimestavate diskoteekide pummelung haarab ka uimase eestlase oma lummusse.
Vaatamata sellele, et loen Iisraelis olles tunde ja minuteid sõjani sealsamas naabruses asuvas Iraagis, tundub iisraellaste pidutsemiskirge vaadates, et nad poleks justkui sõjast kuulnudki. Vestlustes juutidega selgub aga hoopis muud.
Otsekui püüdes unustada sõjahirmu ja gaasimaski pähetõmbamise viimase õppuse painet ning soovides maha suruda ärevust, on noored iisraellased pannud selga karnevalikostüümid ja peavad Purimi-karnevale, millel ei näi lõppu tulevat. Kas on see normaalne psühholoogiline reaktsioon hirmu ületamiseks, on selles soov oma kartusevärinaid tantsukeeristes välja elada või hoopis tahtmine võtta elult viimast, jääb nädalaks reisile tulnud turistile arusaamatuks. Kui sõda poleks ukse ees, oleks kõik palju tagasihoidlikum. Niisugusele järeldusele jõuan, kui olen jõudnud kõnelda kümnekonna kohalikuga.
Üldse pole aga juutidega jutu peale saada lihtne. See on rahvas, kes on iseteadlik oma hinnas ja väärtuses. Nad on küllalt väljakutsuvad, vahetud, abivalmid, ühesõnaga kõike seda, mida üks eestlane ei ole. Samas võivad nad sinisilmse põhjamaalase ka proovile panna, öeldes otse välja, mida nad mõtlevad ja kuidas teisse suhtuvad. Kui oled aga suutnud juudi usalduse võita, saab sinust tema parim sõber ja võitluskaaslane.
Tantsi, kuni elad!
Kuigi olen kaugel mõttest, et Iisraelis peaks meist kolm korda kallimate hindade tõttu shoppingul käima, avastan, et kõige jahmatamapaneva hingeelamuse saan ikkagi Tel-Avivi suurimas kaubanduskeskuses Azraeli Center. Keskus rõkkab käratsevast rahvamassist. Eskalaatorid veavad kihisevaid kaubandushaisid üles-alla, riigipühadest selga unustatud karnevalikostüümide sigri-migri võtab silme eest kirjuks. Kolm unise olemisega hambuni relvastatud ajateenijast tüdrukutirtsu tunduvad kui ulmefilmist välja astunud. Palun luba neid pildistada ning saan selle laia naeratuse saatel kohe.
Kõrghoone väljapääsu juures on suur lava, kuhu on omaalgatuslikult roninud kamp kostümeeritud noori. Nad laulavad ja tantsivad kogu hingest, naudinguga, rõkkavalt. Kuigi sõnum jääb mulle arusaamatuks, toob see kujutlustesse meie ärkamisaegsed laulud isamaa-armastusest. Publikut neil jätkub. Kogu kabamaja elab kaasa.
Sel hetkel haarab mind paaniline hirm. "Kui oleksin palestiinlane, paneksin just siia kõige mürakama pommi!" mõtlen küüniliselt, pühkides laubalt higi. Kuid hirmutunne kaob kiiresti, selle asemele tungib hinge piinav ahastus nende inimeste saatuse pärast, kes on harjunud kogu aeg hirmu tundma, laulma südantlõhestavalt, et unustada kartus, tantsima, kuni on jalad ja käed, kuni on elu. Nad kõik võidakse juba homme tappa.
Surnumeres ei ujuta!
Kuigi antiiksetest vaatamisväärsustest Iisraelis puudust pole, tasub kindlasti võtta ette teekond Surnumere äärde. See on järv, mis haigutab Iisraeli ja Jordaania mägise kõrbemaastiku vahel. Sinna tasub minna neil, kes reisides ka rekordeid koguvad. Rekordivõimaluse annab see, et Surnumere pind on kõige madalam punkt maailmas, ulatudes 412 meetrit allapoole merepinda. Sealsetes kuurortides peaks viibima mitu päeva, sest jalgsimatku kõrbeliivas või ürgorge meenutavates palmisaludes ning mõnusat vedelemist spa`des, kus 35 kraadini kuumutatud soolveevanne võtta saab, ei tohiks nautida vaid läbisõidul olles.
Surnumere-äärse hotelli administraator puhkeb südamest naerma, kui küsin, kas Surnumeres ujuda saab? "Ei," vastab ta lagistades. "Saate ainult lesida!" Nii soolane on see järv, mistõttu ei leia seal ujumas ühtki kala ega kasvamas ühtki taime. Inimene ei saa seal püstiasendis kuigi mitut sammu teha, tuleb hoolikalt jälgida, et horisontaalasendit harjutades vesi silma ei pritsiks. Neelata ei tohi seda soolvett ammugi.
Teelt eksimine võib saada ohtlikuks
Surnumere äärde tasub minna rendiautoga, sest siis saab teha peatusi ja nautida mägimaastikke. Palestiina põlisalade läbimine on aga sel teekonnal vältimatu. Peatusi tasub teha vaid suuremates bensiinijaamades ja juba Surnumere äärsetes kuurortides.
Iisraellaste autonumbrid on kollased ja Palestiina omavalitsuse poolt välja antud numbrid valged. Kui mõni valge numbrimärk oli minu kollast numbrit kandnud rendiautol juba üle viie minuti järjepanu kannul sõitnud, tõmbasin hoogu maha ja lasin sel mööda sõita: mine tea, mis hetkel need palestiinlased mind pommiga kostitavad.
Tagasiteel Surnumere äärest Tel Avivi valin enesele teadmata vale teeotsa ning mul õnnestub sõita Ida-Jeruusalemma. Siis meenuvad teleuudistest mällu sööbinud stamplaused: terroristid Jordani jõe läänekaldalt, Ida-Jeruusalemmast ja Gaza sektorist. Olen järsku juutide kodusest keskkonnast sattunud palestiinlase maale.
Tundub nagu sekunditega oleks teatridekoratsiooni vahetatud. Vaade, mis avaneb, on karjuvalt araabiapärane: majade asemel kanakuute meenutavad putkad, palestiinlaste ükskõiksus liiklusreeglite suhtes, äsja tapetud lehmakorjused otse autoteel, üksikud kaamelid otsimas ülekäigurada ning karjade kaupa musta rõivastatud naisi ja teerentslis mängivaid lapsi.
Teravaid elamusi mõõdutundega
Kuigi juudid olid hoiatanud, et palestiinlaste territooriumile sisenemine, eriti kollast numbrimärki kandva autoga, võib saatuslikuks saada, ei tunne ma esialgu mingit hirmu. Kui aga tee, mida mööda vuran, aina ahtamaks muutub ja lõpuks pole enam võimalik aru saada, kas sõit käib teepeenral või juba mõne maja uksest sisse, otsustan otsida kohta, kus tagasi pöörata.
Heledapäist turisti passitakse läbi autoakna nagu hernehirmutist. Siis kerkib aga silme ette olukord, kus tibukollane väikeauto ei seisa enam mitte ratastel, vaid on juba külili keeratud, kus võitlen turvavööde lahtikiskumise nimel eluga, et süütepudelitest põlema pandud liiklusvahendist välja pääseda. Veel tean, et kui saadakse teada minu kuulumine rahvusvahelisse ajakirjanikeorganisatsiooni, oleksin õige magus pala terroristidest pantvangivõtjate kängile.
Küllap on need hirmud põhjendatud vaid osaliselt, ent ometi tunnen kergendust, kui Ida-Jeruusalemma palestiinlaste linnajaost jälle juudi uusasunduste kvartalisse jõuan. Need kaks maailma on nagu öö ja päev. Mitte nagu venelaslik Kohtla-Järve ja eestlaslik Pärnu, mida meiegi silm on harjunud suure kontrastina tabama, pigem on õige kasutada võrdlust kõrge männimetsa ja mädasoo vahel.
Gaza sektorisse ei lasta aga üldse. Mõtlen sektorisse sisse sõita, üritades sõjaväepolitseile mingi tobeda vale välja mõelda, kui vormikandja suure imestusega küsib, kuidas ma siia sattusin ja mida ära kaotasin. Juudid ei käi selles kõige vaesemas ja terrorismialtimas palestiinlaste regioonis mitte kunagi. "Eluohtlik," ütlevad kõik.
Elu esimene ülekuulamine
Iisraeli saabudes ja sealt lahkudes peab läbima tõelise kolgata tee. Kogu pagasi ja sinu enese ihu lähiotsimine on selles vaid käkitegu. Kõige hullem on olla julgeolekupraktikantide ristküsitlustules: miks tulite, kellega kohtusite, mida ostsite, milline on teie suhe reisikaaslasesse ja kaua te teineteist tunnete, kas keegi andis teile midagi kaasa, kas mõnes poes pakiti teie kaup nii, et te seda ise ei näinud, kus käisite, miks lahkute? Nurkasurutud eestlase päästab üle tunni aja kestvast ülekuulamisest lõpuks kotipõhjast välja otsitud rahvusvaheline ajakirjanikukaart.
Seda kõike arvestades ei mõtle enam Iisraelist kui tõotatud maast, vaid sellest, milleni on viinud terrorismioht, pidev sõjaolukord, kuid samas ka juutide usk oma kodumaasse ja selle helgemasse tulevikku. See maa ei ole ka ennastupitav märuliriik, vastasel juhul ei suudaks kogetut pidada ikkagi oma elu kõige huvitavamaks ja emotsiooniderohkemaks reisiks. Kogu neid väsitavaid vaimseid piinamisi arvestades tunned ennast lennukisse istudes juba peaaegu et kodus. Seda enam, et saame eelviimase Lufthansa lennu peale, mis Tel Avivist Euroopasse viib. Sõja alguseni Iraagis jääb täpselt 21 tundi.
Kohtumiseni pärast sõda!
Juba koju jõudes leian rahakoti vahelt paberitükikese, millele minu Iisraeli sõber Joel on kirjutanud oma meiliaadressi. Pöördelt leian sõnumi: "See you after the war!" Uskumatu, milline optimistlik iroonia. Tean, et tema hinges täriseb lootust, et sõda läheb Iisraelist mööda. Nüüdseks on suuremad lahingud Bagdadi pärast küll seljataga, ent see ei taga veel rahu Lähis-Idas.
Iga kord, kui sellele mõtlen, tunnen kibedust. Küllap mõistan nüüd paremini, mis on ühe rahva armastus oma kodu ja maa vastu. Kaastunnet minus pole, pigem kaasaelamist. Reisist Iisraeli on möödunud enam kui kuu aega, aga siiani pole möödunud päeva, kus ma ei mõtleks sellele, kas kõik need kohtumised, mis lubatud ja oodatud, pärast sõda ka toimuma saavad.
Sellest reisist on kaasa võtta tarkus, et minna tasub sinna, kus on vähe turiste, kus saab pealtnägijaks kaugetena tunduvatele probleemidele ja lahendamatutele konfliktidele, kus inimesed elavad käsikäes suure õnne ja veelgi suurema õnnetusega. See teeb palju rikkamaks, aitab paremini mõista maailma ja avastada iseennast, kui mistahes turistidest tulvil vaatamisväärsus, pealage kõrvetav päikesepaiste palmi all, päevitunud inimlihast kubisev liivarand või viietärnihotelli sinibasseini kloorivesi.
PRIIT PÕIKLIK
Krediidipanga turundusjuht
| 
