See, mida nad näevad, on tõepoolest midagi väga ebatavalist. Suur puri, mis kõrgub kõrbe serval, Pärsia lahe äärsel tehissaarel, on tegelikult maailma kõrgeima hotelli väliskest. See eelmise aasta detsembris uksed avanud Dubai emiraadi uusim ja eksklusiivseim hotell, mille ehitamine läks maksma 650 miljonit USA dollarit, kannab nime - Burj Al Arab, mis tõlkes tähendab lihtsalt araabia torni. Hotell, mis juba paar kuud pärast avamist on saanud, nagu ütleb Philippe Charraudeau, üheks selliseks maamärgiks, mida kõik teavad. "Ma kõrvutaksin seda isegi Eiffeli torni ja Empire State Buildinguga," räägib hotelli peadirektor.

See on küll öeldud ilmselt natuke liialdades, aga üks on selge - tegemist on tõepoolest tähelepanuväärse saavutusega tänapäeva arhitektuuri ja disaini vallas. Vaatamisväärsus, mis oma üheaegselt nii modernse kui ka araabialiku arhitektuuriga ei ole kindlasti see, mis kergesti meelest kipub minema. Oma 321 meetrise kõrgusega - olles seega 5 meetrit kõrgem kui Eiffeli torn - on Burj Al Arab ühtlasi ka maailma kõrgeim hotell.

Et oma "Araabia torni" potentsiaalsetele Dubai külastajatele tutvustada, on hotelli juhtkond meelsasti nõus "Reisimaailma" ajakirjanikule oma valdusi ka lähemalt tutvustama.

Paaritunnine jalutuskäik algab, nagu arvata võibki, hotelli fuajeest. Sisenetakse hotelli ilmatu suure pöördukse kaudu, mis toimib ühtlasi ka düüsina väljas valitseva põrgukuumuse ja meeldivalt maheda temperatuuriga hotelli sisekliima vahel. Esimesena hakkab silma see, et puudub hotellidele nii omane vastuvõtulaud. Kuid nagu võõrustaja jutust selgub, puudub selleks lihtsalt vajadus, sest kõikide külastajate saabumine Dubaisse on täpselt teada ning ekstra selleks otstarbeks olevad luksuslikud Rolls Royce limusiinid toovad külalise otse hotelli ukse ette, kus teda juba ootavad hotelliteenindajad, et ta siis otse oma sviiti juhatada. Edasi viib meie tee fuajee teisele korrusele. Teel möödume tohutu suurest akvaariumist, kus on näha sadu ja sadu erinevaid kalaliike ning muid mereelukaid, kes korallide vahel oma tähtsaid asju toimetavad. Giidi sõnul on selle akvaariumi eesmärk näidata nii tõetruult kui võimalik hotelli ümbritsevat merepõhja koos tema elanikega. Nähtu paneb mõtlema, kas ujumine siinsetes vetes ongi nii ohutu kui väidetakse.

Jõudes fuajee teisele korrusele jään, suu lahti, üles vaatama. 182 meetri kõrgust hotelli vastuvõturuumi ei näe just iga päev. Kogu hotelli arhitektuur on seestpoolt vaadates nagu peopesal. Väljastpoolt valget purje meenutav hotelli fassaad ei olegi midagi muud kui tõeline puri (kuidas ma selles üldse kahelda võisin!). Ilmatu suur - ilmselt jällegi maailma suurim - puri on tõmmatud metallraamistikule, mis on ühtlasi ka 182 meetri kõrgune omapärane valgusallikas. Mahe ning kõikjale langev varjudeta valgus ongi saavutatud tänu ekstravagantsele looritatud "aknale".

Lõputud rõdud, mis ulatuvad nii kõrgele kui silm seletab, moodustavad imetaolisi mustreid sõltuvalt sellest, mis nurga alt neid vaadata. Efekti suurendavad kuldsed sambad, mis ulatuvad neljanda korruseni ning jätavad mulje, nagu lasuks neil kogu hotelli konstruktsiooni raskus.

Pikapeale väsib kael ära ning on aeg pilk jälle maa peale tagasi tuua. Enne edasist hotelliga tutvumist vuristab giid ette veel kamalutäie numbreid. Tähtsamad oleksid vast need, et hotellis on 202 sviiti (tavalisi numbreid hotellis pole), iga sviidi kohta on 5 toateenijat (hotellis on kokku umbes 2000 töötajat) ning kolm kuud pärast avamist on hotelli täituvus 70%. Ka kõige odavama sviidi ööpäev maksab üle 20 000 eesti krooni, kallimate nn. Royal Suite kasutamise eest tuleb kukrut kergitada juba rohkem kui 100 000 krooni ööpäevas.

Üks esimese korruse restoranidest, mis teenindab hotellikülalisi ööpäevaringselt. Olgu veel öeldud, et terves hotellis kehtib vanasõna - "Kõik, mis läigib - on kuld".

Tehes lühikese tiiru esimeste korruste restoranides, mis kõik muidugi suurepärased välja nägid - üleni kulla-karra ning eksklusiivse mööbliga sisustatud - suundusime lifti. (Nagu hiljem selgus, kehtib hotellis vanasõna - kõik, mis läigib, ON kuld! Ainuüksi fuajee sisustamiseks on kasutatud 2000 m² kullatud plaate).

Mööda hotelli väliskülge liikuvas klaasist liftis kõrvade kumisedes kõrgustesse vuhisedes kaldusid mõtted vägisi sellele, et lapsepõlve unistus kosmonaudiks saada on täitumas. Kahjuks aga just enne orbiidile jõudmist sai lifti hoog otsa ning uste avanedes mõistsin, et tegemist polnudki kosmoseraketiga.

Hotelli viimasel korrusel asuv restoran oma panoraamakendega on muidugi vaatamisväärsus omaette. Kümnete kilomeetrite raadiuses on ümbritsev maastik nagu peopesal. Oleks hea meelega kuhugi akna lähedusse maha istunud ja mõnda aega jalgu kõigutades ning kohalikku araabia kohvi mekkides ennast Allahina tundnud, aga enne kui isegi kõrgusekartus peale jõudis tulla, juhatati mind juba edasi - hotelli lugematud, veel nägemata vaatamisväärsused kutsusid.

Järgmisena juhatati mind viimase korruse tervisekeskusesse. Kaheks jagatud (mehed ja naised eraldi) tervisekeskusest võis leida pea kõike, mis asja juurde kuulus. Alates kosmeetikutest/massööridest ja lõpetades spordisaali ning basseiniga, mis ehitatud niimoodi, et seal ujudes saaks ka vee all aknast välja vaadata. Kõik see oli tore, aga tegelikult ootasin ma juba pikisilmi seda, millal me jõuame hotelli juures peamiseni - numbritoani.

Nagu minu mõtteid lugedes küsiski võõrustaja, et kas ma soovin enne ringkäigu lõppu ka mõnda sviiti näha. Noogutasin. Loomulikult tahtsin - pärast kõike seda, mida ma hotellist juba teadsin, ei kavatsenudki ma enne lahkuda, kui olin saanud mõnele numbritoale pilgu peale visata.

Kahjuks olid mõlemad kuninglikud sviidid sellel päeval välja müüdud. Pidin leppima TAVALISE sviidiga. Läbi kahe korruse paiknev ning üle 200 ruutmeetrise pindalaga kuninglikult sisustatud ning tipptehnoloogiaga varustatud sviit ületas hetkega kõik ettekujutused sellest, milline võiks olla üks majutusasutuse numbrituba.

Hiigelsuured vannitoad mõlemal korrusel, täiuslikkuseni läbimõeldud ruumide sisustused ja mis peamine - nii palju avarust. Raske uskuda, et tegemist oli kõigest hotellinumbriga.

Järgmine asi, mis tähelepanu endale tõmbas, oli loomulikult aken - õigem oleks küll vist öelda: panoraamsein. Paarisaja meetri kõrguselt avanev vaade oli lihtsalt fantastiline. Helesinine pilvitu taevas, tugeva tuule tõttu vahused lained rohekassinises lahes ja silmapiirini ulatuv liivakõrb tõmbasid endale kogu tähelepanu.

Ennast põrandast laeni ulatuva klaasseina vastu toetamine ning otse alla vaatamine oli aga viga - pea hakkas ringi käima. Efekt täielikust tühjusest jalge all oli muljetavaldav. Vaprust üles näidates nõjatusin veel mõnda aega tühjusesse, et siis väärikal sammul sellest eemalduda, tehes näo, et mind köitis midagi muud.

"Tagasihoidlik" - vaid 170m² sviit, kus ööbimise eest tuleb tasuda natuke üle 20 000 eesti krooni.

Tegelikult köitiski - selgus, et hiigelsuur halvasti peegeldav peegel seinal oli tegelikult plasmateleviisor, mis peale teleprogrammide näitamise kõlbas veel ka lugematute muude asjade tarbeks. Näiteks võis spetsiaalse puldi abil juhtida ekraanilt sviidi elektrisüsteeme (õhutemperatuuri, valgustust, muusikakeskust, jne…), samuti töötas ekraan ka videotelefonina. Uksele koputavad külalised ning hotelliteenindajad võis enne sisselaskmist ekraanilt üle vaadata, samuti võis pidada videokonverentsi hotelli teiste asukatega, kel kõigil samasugune ekraan seinal rippus. Ekraani abil sai surfata ka internetis, kuigi mugavam oli selleks kasutada teises ruumis asuvat personaalarvutit, mis samuti on hotellikülalise kasutada.

Sviidist lahkudes ja liftiga alla sõites sain suusõnalise ülevaate ka nägemata jäänud kuninglikust sviidist. 700 m² suuruses ning eksklusiivse sisustusega sviidis oleksin ma võõrustaja sõnul tundnud ennast otsekui muinasjutus. Selles ma ei kahelnud, aga kahjuks, nagu juba öeldud, jäi see nägemata.

Selline siis on see maailma esimene seitsme tärni hotell, nagu hotelli töötajad Burj Al Arab'i naljatades nimetavad. Tõepoolest - peab nentima, et kehtivate atesteerimisseaduste järgi maksimaalsed viis tärni, mida hotell omab, ei lase ligilähedaseltki aimata, mis taseme hotelliga on tegelikult tegemist.

Täpsem info: www.asiatravel.com

Tekst ja fotod: RAUL KASK